Yukio Mishima

Jaapani kirjanik

Yukio Mishima (jaapani keeles 三島由紀夫 Mishima Yukio; kodanikunimega Kimitake Hiraoka, jaapani keeles 平岡公威 Hiraoka Kimitake; 14. jaanuar 1925 Tokyo25. november 1970 Tokyo) oli üks Jaapani 20. sajandi silmapaistvamaid kirjanikke.

Yukio Mishima
Yukio Mishima 01.jpg
Sünniaeg 14. jaanuar 1925
Surmaaeg 25. november 1970 (45-aastaselt)
Amet näitleja, filmirežissöör, luuletaja, kriitik, kirjanik
Autogramm
Yukio Mishima signature.png

Mishima kirjutas kokku 40 romaani, luulet, esseistikat ning kaasaegseid kabuki- ja -näidendeid. Ta esitati kolm korda Nobeli auhinna kandidaadiks. Tema avangardistlikes tekstides olid omavahel põimunud modernistlik ja traditsiooniline esteetika, tema teosed murdsid kultuurilisi tabusid ning keskendusid sellistele teemadele nagu surm, seks ja poliitika.

LapsepõlvRedigeeri

Mishima sündis Tokyos kõrge riigiametniku peres[1], ta isa Azusa Hiraoka Põllumajandus- ja Kaubandusministeeriumis[2]. Tema ema nimi oli Shizue; lisaks olid tal noorem vend Chiyuki ja noorem õde Mitsuko, kes juba 17-aastaselt suri. Mishima sündis keiser Taisho 14. valitsemisaastal, kuid kuna järgmisel aastal too suri, siis tundis Mishima, nagu ta oleks uue ajastuga koos sündinud.[3]

Juba sünnist saati oli ta vanaema Natsuko hoole all. Kogu lapsepõlve ja ka hilisemas nooruses piinasid Mishimat tervisehädad, mis eriti rängalt väljendus kuueaastaselt, kui haigushoog oli nii tugev, et perel oli vähe lootust, et Mishima ellu jääks. Nõrga tervise tõttu keelati tal väiksena teiste poistega mängimine ning ta oli pidevalt ümbritsetud vastassugupoolest. Vanaema Natsuko kasvatas Mishimat juba tema varasest lapseeast nende uhke, kuid paradoksaalse päritolu au sees hoidmise vaimus. Mishimal oli nii aristokraatlikku kui ka samurai verd. Tema vanaisa Sadataro kehastas Mishima jaoks samurailikku mehisust, kuigi hilisemas elus kritiseeris ta Sadatarot tema bürokraatlikkuse tõttu.[3]

Mishima õppis lugema juba viieaastaselt. Ta luges läbi kõik muinasjutud, mis kätte juhtusid, olgu nad Jaapani autoritelt või läänemaailmast (näiteks Hans Christian Anderseni jutustused), imetledes muuseas printsesside asemel printse.[4] Mishima lugemisharrastust põlgas aga tema isa Azusa, kes ei olnud rahul olnud Mishima eraldatud kasvatusega ning tundis, et Mishima ei olnud piisavalt mehine. Ta võttis oma pojalt raamatud käest, kui ta teda lugemas tabas, lisaks oli ta ka vastu Mishima kassiarmastusele, mis viis selleni, et Mishima lõplikult loobus proovimast majas kassi pidada.[3]

NooruspõlvRedigeeri

1937. aastal saadeti 12-aastane Mishima Gakushūini kooli, mis oli mõeldud ülemkihi lastele. Sama aasta oli oluline ka Jaapani ajaloos, kuna Jaapan tegi esimesed rünnakud Hiina vastu. Juba noor Mishima aimas ette, et on tulemas järjekordne Hiina-Jaapani sõda või lausa teine maailmasõda.[3]

Tol ajal hakkas Mishima luuletusi kirjutama ning viis tema luuletust ilmus trükis kooliajakirjas. Need luuletused avaldasid suurt muljet ühele vanemale õpilasele, kooli kirjandusliidu esimehele, kes Mishima üles otsis ning talle enda kirjutisi ja kriitikat lugeda andis. Mishima kirjutas hiljem pooleldi autobiograafiliselt ühest noorest poisist, kellele "luuletused tulid temani suurima kergusega, üksteise järel, libedalt". Järgneva nelja aasta jooksul kirjutas ta sadu luuletusi ja haikusid, katsetades erinevate luulevormide ja keeltega. Kooliaastate jooksul paistis ta ühe rohkem silma oma kirjandusande ja heade hinnetega, kuigi kaasõpilastele torkas ta ka silma oma kehva tervise ja nõrga, hapra kehaga.[3]

1940. aastatel laastas Jaapanit ja selle ümbrust teine maailmasõda. Sel ajal oli Mishima tihedalt seotud kirjandusrühmitusega, kes pidas sõda pühaks asjaks ning ülistas seda. Nende jaoks ei olnud tähtis Jaapani võit, vaid häving, ajaloo pöördkäigud ning ülla kaotuse idee. 1944. aastal kutsuti Mishima sõjaväkke, kuhu Mishima suurte lootustega minna soovis, kuid arstlik komisjon ei pidanud teda kehva tervise tõttu sõjaväekõlbulikuks.[4]

Mishima lõpetas keskkooli kiitustega, isegi keiser oli kooliaktusel kohal. Mishima isa oli veennud poega kirjanduse asemel juurat õppima minema, millele Mishima oli hiljem tänulik, kuna leidis juura intellektuaalselt stimuleeriva olevat.[4]

Täiskasvanuiga ja elu lõppRedigeeri

Pärast sõja lõppu ja Jaapani kaotust asus Mishima ametnikuna tööle rahandusministeeriumisse, mis rõõmustas tema isa, kuna Mishima oli oma ametis andekas ja teenis head palka. Kuigi Mishima oleks soovi korral võinud ametis järjest kõrgemale tõusta, otsustas ta pärast ühte aastat, et riigiteenistus ei ole tema jaoks ning et ta soovib täielikult kirjandusele pühenduda. See vihastas ta isa, kuid tol polnud enam piisavalt võimu oma poja üle. Asi lõppes isa lõppkommentaariga, et "hea küll, aga parem oleks, et sinust riigi parim kirjanik saaks".[4]

1949. aastal anti välja "Kamen no Kokuhaku" (eesti keeles "Maski pihtimus"), millest sai üks tuntumaid Mishima romaane. Raamatust paistab aga silma, et Mishima ei ole pooleldi autobiograafilist peategelast analüüsinud läbi poliitiliste sündmuste ja vaadete. See iseloomustab umbes 15 aasta pikkust perioodi, kui Mishimat peeti mittepoliitiliseks kirjanikuks.[4] Romaan tõi Mishimale ka üleöö üleilmse kuulsuse[1]. Teosest võib leida veel ühe huvitava aspekti: raamatu homoseksuaalne peategelane arutab emaga, kas ta peaks oma hea tüdrukust tuttavaga abielluma. Mishima abiellus aastal 1958 Yoko Sugiyamaga, kellega ta sai hiljem kaks last: Noriko ja Iichiro.[4] Eelnevalt levis ühiskonnas aga kuuldus Mishima homoseksuaalsusest, mida Mishima isa küll tungivalt eitas, pidades seda Mishima romaanide valesti tõlgendamiseks, kuid mainis sealjuures, et Mishima just selliste kuulujuttude eitamiseks nii kiiresti abielluda tahabki. See kommentaar viis pea abielu tühistamiseni, kuid Yoko ei lasknud sellel juhtuda, ning 1. juunil Meiji mälestushallis Mishima ja Yoko laulatati.[3]

Mishimas väljendus aastate möödudes ühe rohkem vastuseis Ameerika Ühendriikide koloniseerimisele ja feminiinse, lääneliku kultuuri esilekerkimisele. Teda tõmbas üha enam Jaapani traditsioonilise kultuuri ja samuraieetika poole. Ta kommenteeris, kuidas Jaapanis seostub enesetapp ülluse ja vaprusega, kuid läänemaailmas nõrkuse ja argusega.[5] Tal tekkis ühe suurem kinnisidee surmast, enesetapust, ennasthävitavast eluviisist ja läänemaailma mõju eitamisest[1].

25. novembril 1970 sõitis Mishima koos veel nelja Tatenokai (Mishima loodud rahvuslik organisatsioon) liikmega sõjaväe peakorterisse kohtumisele kindral Mashitaga. Kamp sidus Mashita kinni ning sundisid ta hoone ette kogunema tuhandel sõduril. Mishima ronis hoone rõdule, kus ta pidas maha kõne, ergutamaks sõdureid vastu seisma valitsevale korrale ja taastama samurai ideaali. Ergutuskõne ei töötanud ning Mishima tegi harakiri vormis enesetapu.[4]

TeoseidRedigeeri

  • "Kamen no Kokuhaku" (仮面の告白), 1948
  • "Shiosai" (潮騒), 1954
  • "Kuldne tempel" (金閣寺 Kinkaku-ji), 1956 (eesti keeles 2009, tõlkinud Margit Juurikas)
  • "Gogo no Eikō" (午後の曳航), 1963
  • "Kalmistuklubi" (näidend; サド侯爵夫人 Sado Kōshaku Fujin), 1965 (eesti laval 1992, tõlkinud Maret Nukke)
  • tetraloogia "Hōjō no Umi" (豊穣の海) 1964-1970
  • "Pärast banketti" (宴のあと Utage no Ato) 1960 (eesti keeles 1969, tõlkinud Agu Sisask)

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 "Mishima Yukio". Vaadatud 15.05.2022.
  2. Takeshi, Ando (1996). Mishima Yukio "nichiroku". Tokyio: Michitani.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Inose, Naoki (1995). Persona: A Biography of Yukio Mishima. Berkeley, California: Stone Bridge Press.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Stokes, Henry Scott (2000). The Life and Death of Yukio Mishima. New York: Cooper Square Press.
  5. Belsky, Beryl (29. september 2016). "Yukio Mishima: the Turbulent Life of a Conflicted Martyr". Vaadatud 15.05.2022.