Yukio Mishima

Jaapani kirjanik

Yukio Mishima (jaapani keeles 三島由紀夫 Mishima Yukio; kodanikunimega Kimitake Hiraoka, jaapani keeles 平岡公威 Hiraoka Kimitake; 14. jaanuar 1925 Tokyo25. november 1970 Tokyo) oli üks Jaapani 20. sajandi silmapaistvamaid kirjanikke.

Yukio Mishima
Yukio Mishima 01.jpg
Sündinud 14. jaanuar 1925
Surnud 25. november 1970 (vanus 45)
Amet näitleja, filmirežissöör, luuletaja, kriitik, kirjanik
Autogramm
Yukio Mishima signature.png

Mishima kirjutas kokku 40 romaani, luulet, esseistikat ning kaasaegseid kabuki- ja -näidendeid. Ta esitati kolmel korral Nobeli auhinna kandidaadiks. Tema avangardistlikud tekstid põimisid omavahel modernistliku ja traditsioonilise esteetika, murdes kultuurilisi tabusid ning keskendudes sellistele teemadele nagu surm, seks ja poliitika.

LapsepõlvRedigeeri

Mishima sündis Tokyos kõrgel positsioonil oleva riigiametniku perre[1]. Täpsemalt töötas ta isa Azusa Hiraoka Põllumajandus- ja Kaubandusministeeriumis[2]. Tema ema nimi oli Shizue; lisaks olid tal ka noorem vend Chiyuki ning noorem õde Mitsuko, kes juba 17-aastaselt ära suri. Mishima sündis keiser Taisho 14. valitsemisaastal, kuid kuna järgmisel aastal too suri, siis tundis Mishima, nagu ta oleks uue ajastuga koos sündinud.[3]

Juba sünnist saati oli ta oma vanaema Natsuko lähedase hoole all. Kogu lapsepõlv ning ka hilisemas nooruses piinasid Mishimat tervisehädad, mis eriti rängalt väljendus kuueaastasena, kui haigushoog oli nii tugev, et perel oli vähe lootust, et Mishima ellu jääks. Nõrgast tervisest tulenevalt keelati tal väiksena teiste poistega mängimine ning ta oli pidevalt ümbritsetud vastassugupoolest. Vanaema Natsuko sisendas lisaks Mishimale juba varasest eluaastast tema uhket, kuid paradoksaalset päritolu. Mishimal oli nii aristokraatliku kui ka samurai verd. Tema vanaisa Sadataro kehastas Mishima jaoks samurailiku mehisust, kuigi hilisemas elus kritiseeris ta Sadataro tema bürokraatlikkuse tõttu.[3]

Mishima õppis lugema juba viieaastaselt. Ta luges läbi kõik muinasjutud, mis kätte juhtusid, olgu nad Jaapani autoritelt või läänemaailmast (näiteks Hans Christian Anderseni jutustused), imetledes muuseas printsesside asemel printse.[4] Mishima lugemisharrastust põlgas aga tema isa Azusa, kes ei olnud rahul olnud Mishima eraldatud kasvatusega ning tundis, et Mishima ei olnud piisavalt mehine. Ta võttis oma pojalt raamatud käest, kui ta teda neid lugemas tabas, lisaks oli ta ka vastu Mishima kassiarmastusele, mis viis sinnani, et Mishima lõplikult loobus proovimast majas kassi pidada.[3]

NooruspõlvRedigeeri

Aastal 1937 saadeti 12-aastane Mishima Gakushūini kooli, mis oli mõeldud ülemkihi lastele. Sama aasta oli oluline ka Jaapani ajaloos, kuna Jaapan tegi esimesed rünnakud Hiina vastu. Juba noor Mishima aimas ette, et on tulemas järjekordne Hiina-Jaapani sõda või lausa teine maailmasõda.[3]

Tol ajal alustas Mishima kirjutamisega ning tal õnnestus lasta viis oma luuletustest kooliajakirjas printida. Need luuletused avaldasid suurt muljet ühele vanemale õpilasele, kooli kirjandusliidu esimehele, kes Mishima üles otsis ning talle oma enda kirjutisi ja kriitikat lugeda andis. Mishima oma hilisemas elus kirjutas pooleldi autobiograafiliselt ühest noorest poisist, kellele "luuletused tulid temani suurima kergusega, üksteise järel, libedalt". Järgneva nelja aastaga kirjutas ta sadu luuletusi ja haikusi, katsetades erinevate luulevormide ja keeltega. Kooliaastate jooksul paistis ta ühe rohkem silma oma kirjandusande ja heade hinnetega, kuigi kaasõpilastele torkas ta ka silma oma kehva tervise ja nõrga, hapra kehaga.[3]

40-ndatel aastatel laastas Jaapanis ja selle ümbruses teine maailmasõda. Sel ajal oli Mishima tihedalt seotud kirjandusrühmitusega, kes pidas sõda pühaks asjaks ning ülistasid seda. Nende jaoks ei olnud tähtis Jaapani võit, vaid häving, ajaloo pöördekäigud ning ülla kaotuse idee. Aastal 1944 kutsuti Mishima sõjaväkke, kuhu Mishima suurte lootustega läks. Ta pääses aga arstlikult komisjonist oma nõrga kehaehituse ja tervise tõttu vaeva läbi. Veel enam, hilisemal ülevaatusel otsustas arst, et Mishima pole sõjaväe jaoks piisavalt hea tervisega ning too saadeti tagasi koju.[4]

Mishima aga lõpetas keskkooli kiitustega, isegi keiser oli kooliaktusel kohal. Mishima isa oli veennud poega kirjanduse asemel juurat õppima minema, millele Mishima oli hiljem tänulik, kuna leidis juura intellektuaalselt stimuleeriva olevat.[4]

Täiskasvanuiga ja elu lõppRedigeeri

Pärast sõja lõppu ja Jaapani kaotust asus Mishima bürokraadina tööle rahandusministeeriumisse, mis rõõmustas tema isa, kuna Mishima oli oma ametis andekas ja teenis head palka. Kuigi Mishima oleks soovi korral ametil järjest kõrgemale tõusta, otsustas ta pärast ühte aastat, et riigiteenistus ei ole tema jaoks ning et ta soovib täielikult kirjanduskarjääri järgida. See vihastas ta isa, kuid tol polnud enam piisavalt võimu oma poja üle. Asi lõppes isa lõppkommentaariga, et "hea küll, aga parem oleks, et sinust riigi parim kirjanik saaks".[4]

Aastal 1949 anti välja Mishima üks tuntumaid romaane Kamen no Kokuhaku (eesti keeles "Maski pihtimus"). Raamatust paistab aga silma, et Mishima ei ole pooleldi autobiograafilist peategelast analüüsinud läbi poliitiliste sündmuste ja vaadete. See iseloomustab umbes 15 aasta pikkust perioodi, kui Mishimat peeti mittepoliitiliseks kirjanikuks.[4] Romaan tõi Mishimale ka üleöö üleilmse kuulsuse[1]. Teosest võib leida veel ühe huvitava aspekti: raamatu homoseksuaalne peategelane arutab emaga, kas ta peaks oma hea tüdrukust tuttavaga abielluma. Mishima abiellus aastal 1958 Yoko Sugiyamaga, kellega ta sai hiljem kaks last: Noriko ja Iichiro.[4] Eelnevalt levis ühiskonnas aga kuuldavus Mishima homoseksuaalsusest, mida Mishima isa küll tungivalt eitas, pidades seda Mishima romaanide valesti tõlgendamiseks, kuid mainis sealjuures, et Mishima just selliste kuulujuttude eitamiseks nii kiiresti abielluda tahabki. See kommentaar viis pea abielu tühistamiseni, kuid Yoko ei lasknud sellel juhtuda, ning 1. juunil Meiji mälestushallis Mishima ja Yoko laulatati.[3]

Mishimas väljendus aastate möödudes ühe rohkem vastuseis Ameerika Ühendriikide koloniseerimisele ja feminiinse, lääneliku kultuuri esilekerkimisele. Teda tõmbas üha enam Jaapani traditsioonilise kultuuri ja samuraieetika poole. Ta kommenteeris, kuidas Jaapanis seostub enesetapp ülluse ja vaprusega, kuid läänemaailmas nõrkuse ja argusega.[5] Tal tekkis ühe suurem kinnisidee surmast, enesetapust, ennasthävitavast eluviisist ja läänemaailma mõju eitamisest[1].

25. novembril aastal 1970 sõitis Mishima koos nelja teise Tatenokai (Mishima loodud rahvuslik organisatsioon) liikmega sõjaväe peakorterisse, kus nad olid kokku leppinud kohtumise kindral Mashitaga. Kamps sidus Mashita kinni ning sundisid ta hoone ette kogunema tuhandel sõduril. Mishima ronis hoone rõdule, kus ta pidas maha kõne, ergutamaks sõdureid vastu seisma valitsevale korrale ja taastama samurai ideaali. Ergutuskõne ei töötanud ning Mishima tegi harakiri vormis enesetapu.[4]

TeoseidRedigeeri

  • "Kamen no Kokuhaku" (仮面の告白), 1948
  • "Shiosai" (潮騒), 1954
  • "Kuldne tempel" (金閣寺 Kinkaku-ji), 1956 (eesti keeles 2009, tõlkinud Margit Juurikas)
  • "Gogo no Eikō" (午後の曳航), 1963
  • "Kalmistuklubi" (näidend; サド侯爵夫人 Sado Kōshaku Fujin), 1965 (eesti laval 1992, tõlkinud Maret Nukke)
  • tetraloogia "Hōjō no Umi" (豊穣の海) 1964-1970
  • "Pärast banketti" (宴のあと Utage no Ato) 1960 (eesti keeles 1969, tõlkinud Agu Sisask)

Kasutatud allikadRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 "Mishima Yukio". Vaadatud 15.05.2022.
  2. Takeshi, Ando (1996). Mishima Yukio "nichiroku". Tokyio: Michitani.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Inose, Naoki (1995). Persona: A Biography of Yukio Mishima. Berkeley, California: Stone Bridge Press.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Stokes, Henry Scott (2000). The Life and Death of Yukio Mishima. New York: Cooper Square Press.
  5. Belsky, Beryl (29. september 2016). "Yukio Mishima: the Turbulent Life of a Conflicted Martyr". Vaadatud 15.05.2022.