Rein Saluri

eesti kirjanik ja tõlkija

Rein Saluri (22. september 1939 Salla vald13. oktoober 2023) oli eesti kirjanik ja tõlkija.

Ta elas 19461951 küüditatuna Tobolskis. Koolis käis Saluri Tobolskis, Otepääl ja Tartus.

Ta lõpetas 1964 Tartu Riikliku Ülikooli bioloogina ning õppis Leningradi Ülikooli geneetika aspirantuuris.[1]

Saluri töötas ajakirjade Horisont, Noorus ja Looming toimetuses ja Draamateatris. 1982. aastast oli ta vabakutseline literaat.[2]

Tegevus NLKP-s

muuda
  • 1962–1989 NLKP liige

Looming

muuda

Saluri debüteeris trükisõnas (koolialmanahhis ja ajalehes Edasi) 1958. aastal. Ta kirjutas psühholoogilisi novelle, jutustusi, lühiproosat, filmistsenaariume, näidendeid ning lastele aimeraamatuid loomadest.

Saluri loomingut on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse ja mitmesse teise keelde. Ta eestindas inglise (John le Carré, Gerald Durrell jt), kanada (Farley Mowat) ja vene kirjanike (Fjodor Dostojevski, Daniil Harms, Vladimir Nabokov jt) loomingut.[2]

Teoseid

muuda

Näidendid

muuda
  • "Külalised" (1974)
  • "Poiste sõidud" (1976)
  • "Minek" (1989)
  • "Kodukäijad/Kodus käijad" (1993)
  • "Tobukesed: kolm nukrat janti" (1995)

Novellikogud

muuda
  • "Mälu" (1972)
  • "Kõnelused" (1976)
  • "Rebane räästa all" (1979)
  • "Uksed lahti, uksed kinni" (1981)
  • "Üks, kaks ja korraga" (1983)
  • "Puusõda" (1985)
  • "Vaikne elu" (1988)
  • "Koguja: valik tekste, 1967-1987" (1990)
  • "Naised ja loomad" (1996)
  • "Katked: (1958-1999)" (1999)

Filmograafia

muuda
  • 2010 "Kolm Kartulit", tudengifilm, kirjandusliku alusteose autor
  • 1991 "Noorelt õpitud", mängufilm, stsenarist
  • 1989 "Äratus", mängufilm, stsenarist
  • 1970 "Orelimõtisklus", dokumentaalfilm, tudengifilm, stsenarist

Liikmesus

muuda

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Rein Saluri oli abielus Piret Saluriga. Neil on kaks tütart.[4]

Viited

muuda
  1. Vaikimise valus väärikus. Postimees, 20. september 2019.
  2. 2,0 2,1 Rein Saluri. Eesti Teatriliit.
  3. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  4. Veendunud loomakaitsja: ketikoerad on Eesti häbiplekk! epl.delfi.ee, 29. november 2019.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda