Fjodor Dostojevski

vene kirjanik

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (vene keeles vanas kirjaviisis Ѳедоръ Михайловичъ Достоевскій, tänapäeval Фёдор Михайлович Достоевский; 11. november (vana kalendri järgi 30. oktoober) 1821 Moskva9. veebruar (vana kalendri järgi 28. jaanuar) 1881 Peterburi) oli vene kirjanik. Ta kirjutas romaane, lühijutte ja esseid ning tegeles ka ajakirjanduse ja filosoofiaga. Tema teosed käsitlevad inimpsüühikat 19. sajandi Venemaa poliitilistes ja sotsiaalsetes oludes. Kirjanduskriitikud on nimetanud teda üheks maailmakirjanduse suuremaks psühholoogiks.[1]

Fjodor Dostojevski
Dostoevsky 1872.jpg
Fjodor Dostojevski, 1872. (Vassili Perovi portree)
Sündinud 11. november (vana kalendri järgi 30. oktoober) 1821
Moskva
Surnud 9. veebruar (vana kalendri järgi 28. jaanuar) 1881
Peterburi
Rahvus venelane
Haridus Insener (Peterburi sõjaväeinseneride kool)
Elukutse kirjanik
Žanr proosa
Kirjandusvool realism
Tuntud teoseid "Idioot",
"Kuritöö ja karistus",
"Vennad Karamazovid"
Tegutsemisaastad 1846–1880
Abikaasa Anna Dostojevskaja (1867–1881)

Dostojevski peateosed on "Kuritöö ja karistus" (1866), "Idioot" (1869) ja "Vennad Karamazovid" (1880). Tema loomepärandisse kuulub muude vormide kõrval 11 romaani, 17 lühiromaani ja kolm novelli.

ElukäikRedigeeri

Fjodor Dostojevski pärines põlisaadlist. Tema perekonnanimi tuleneb Valgevene Dostojevo küla nimest.

Ta sündis Mihhail Dostojevski ja Maria Dostojevskaja (sündinud Netšajeva) teise lapsena. Perekond elas vaestehaigla territooriumil, kus isa arstina töötas[2], ning noorena nägi ta haigla aedades mängides madalast sotsiaalsest klassist pärit patsiente.[3]

Fjodor Dostojevski puutus kirjandusega kokku juba varakult. Alates kolmandast eluaastast luges talle lugusid kangelastest, muinasjutte ja legende tema lapsehoidja, kes ta lapsepõlve palju mõjutas.[4] Kui ta oli nelja-aastane, hakkas ema teda piibli abil lugema õpetama. Vanemad tutvustasid talle mitmesugust kirjandust, sealhulgas vene kirjanikke, Euroopa romantikuid, seiklusjutte ja ka Homerose eeposi.[5][6] Kuigi Dostojevski isa vaateid haridusele on kirjeldatud kui rangeid ja karme[7], on Dostojevski ise öelnud, et vanemate õhtune ettelugemine pani ta kujutlusvõime elama.[3]

Hariduselt oli Fjodor Dostojevski insener. Ta lõpetas 1843. aastal Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Kirjutamist alustas ta kahekümnendates eluaastates. Esimene romaan, "Vaesed inimesed", avaldati 1846. aastal.

Aastast 1847 olid Dostojevskil sidemed Petraševski ringiga, mille tegevus kuulutati riigivastaseks. Dostojevskile määrati surmanuhtlus, mis hiljem asendati sunnitöö ja asumisele saatmisega. Armuandmine kuulutati välja pärast mahalaskmistseremoonia täitmist (ära jäi ainult käsklus "tuld").

Aastad 1850–1854 veetis Dostojevski sunnitööl. Aastatel 1854–1859 oli ta väeteenistuses lihtsõdurina.

25. jaanuaril 1881 algas Dostojevskil ootamatult verejooks kurgust ja 28. jaanuari õhtul ta suri.

Seosed EestigaRedigeeri

3. juulil 1843 saabus Fjodor Dostojevski aurikul Storfursten Tallinna. Uuel tänaval, majas, mis kannab praegu numbrit 10, asus Tallinna Insenerikomando, kuhu sõjaväeteenistuse korras oli suunatud tema vend Mihhail. Insenerivägede ohvitserist vend oli 1842. aastal Tallinna Niguliste kirikus abiellunud Tallinnast pärit Emile Caroline Ditmariga.[8] Tol ajal Peterburis õppinud kirjanik võttis tema külastamiseks 28-päevase puhkuse, et ravida end "Tallinna tervisevetel".

 
Hoone aadressil Uus 10

9. juunil 1845 tuli Dostojevski Tallinna teist korda. Sel aastal veetis ta Tallinnas terve suve ja töötas jutustuse "Teisik" kallal.

25. mail 1846 sõitis Dostojevski Tallinna viimast korda. Paljudest kirjaniku Tallinna tuttavatest said tema raamatu tegelaste prototüübid. Dostojevski ühe kuulsama teose "Sortsid" (uues tõlkes "Kurjad vaimud") tegevus pidi algul toimuma Tallinnas.

TeosedRedigeeri

Dostojevski looming Eesti teatrisRedigeeri

  • "Kuritegu ja karistus" (Draamateater, lavastaja Paul Sepp, esietendus 9. septembril 1925)
  • "Kuritöö ja karistus" (Tallinna Töölisteater, lavastaja Priit Põldroos, esietendus 16. novembril 1939)
  • "Idioot" (Ugala, lavastaja Heino Torga, esietendus 2. novembril 1976)
  • "Pandimaja" (Noorsooteater, lavastaja Kalju Komissarov, esietendus 24. aprillil 1981)
  • " ...mina pean teed juua saama!" (Vanemuine, lavastaja Ago-Endrik Kerge, esietendus 29. septembril 1984)
  • "Kosjakased 2" (Ugala, lavastaja Jaanus Rohumaa, esietendus 5. septembril 1991)
  • "Valged ööd" (Ugala, Von Krahli Teater, lavastaja Katri Kaasik-Aaslav, esietendus 24. veebruaril 1993)
  • "Majasuurune kivi (Dialoogid iseendaga)" (Noorsooteater, lavastaja Madis Kalmet, esietendus 23. märtsil 1993)
  • "Krokodill" (Vene Teater, lavastaja Sergei Tšerkassov, esietendus 26. novembril 1996)
  • "Sortsid" (lavastaja Kalev Kudu "Projekt 2" Tartu Lasteteatris, esietendus 16. veebruaril 1998)
  • "Kuritöö ja karistus" (Tallinna Linnateater, lavastaja Elmo Nüganen, esietendus 19. aprillil 1999)
  • "Idioot" (Vene Draamateater, lavastaja Juri Jerjomin, esietendus 25. veebruaril 2000)
  • "Alandatud ja solvatud" (Ugala, lavastaja Vjatšeslav Gvozdkov, esietendus 31. augustil 2001)
  • "Valged ööd" (Theatrum, lavastaja Lembit Peterson, esietendus 2. oktoobril 2006)
  • "Krokodill" (Vana Baskini Teater, lavastaja Mark Rozovski, esietendus 28. oktoobril 2006)
  • "Sortsid" (Tartu Üliõpilasteater, lavastaja Kalev Kudu, esietendus 14. detsembril 2006)
  • "Sortsid" (Eesti Draamateater, lavastaja Hendrik Toompere juunior, esietendus 14. veebruaril 2007)
  • "Onu unenägu" (Vene Teater, lavastaja Mihhail Tšumatšenko, esietendus 15. veebruaril 2007)
  • "12karamazovit" (Von Krahli Teater, lavastaja Kristian Smeds, esietendus 1. oktoobril 2011)
  • "Idioot" (Ugala, lavastaja Vallo Kirs, esietendus 21. novembril 2012)
  • "Valged ööd" (Ugala, lavastaja Leino Rei, esietendus 11. juunil 2014)
  • "Vennad Karamazovid" (Eesti Draamateater, lavastaja Hendrik Toompere juunior, esietendus 22. märtsil 2015)
  • "Idioot FM" (Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool, lavastaja Aleksander Pepeljajev, esietendus 25. märtsil 2015)
  • "Valged ööd" (Vene Teater, lavastaja Ivan Strelkin, esietendus 15. mail 2015)
  • "Ülestähendusi põranda alt" (Vene Teater, lavastaja Gleb Volodin, esietendus 8. mail 2016)
  • "Kuritöö ja karistus" (Vene Teater, lavastaja Igor Lõssov, esietendus 20. jaanuaril 2017)
  • "Kuritöö ja karistus" (Eesti Draamateater, lavastajad Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, esietendus 13. detsembril 2020)
  • "Rogožin" (Tallinna Linnateater, lavastajad Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, esietendus 25. mail 2021)

VariaRedigeeri

  • Vene keeles avaldati aastatel 19721990 Dostojevski täielikud kogutud teosed 30 köites.
  • Eesti keeles avaldati aastatel 19391940 Dostojevski "Kogutud teosed" 15 köites.
  • 1981. aastal ilmus eesti keeles raamat "Inimene on saladus" (Loomingu Raamatukogu nr 27–33, valinud, tõlkinud ja kommenteerinud Peeter Torop, toimetanud Lembe Hiedel), milles on valimik katkendeid kogu Dostojevski mitteilukirjanduslikust loomingust (artiklid, kirjavahetus, "Kirjaniku päevik").
  • 2003. aastal ilmus eesti keeles kirjaniku teise naise Anna Dostojevskaja mälestusraamat Dostojevski elu viimasest veerandist "Elu Fjodor Dostojevski kõrval". Eesti keelde tõlkis Maret Kaik.

ViitedRedigeeri

  1. Scanlan, James Patrick (2002). "Dostoevsky the Thinker: A Philosophical Study". Cornell University Press. ISBN 978-0-8014-3994-0.
  2. Bloom, Harold (2004). Fyodor Dostoevsky. Infobase Publishing. ISBN 978-0-7910-8117-4, p. 9.
  3. 3,0 3,1 Breger, Louis (2008). Dostoevsky: The Author As Psychoanalyst. Transaction Publishers. ISBN 978-1-4128-0843-9., p. 72.
  4. Leatherbarrow, William J (2002). The Cambridge Companion to Dostoevskii. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-65473-9., p. 23.
  5. Kjetsaa, Geir (1989). Fyodor Dostoyevsky: A Writer's Life. Fawcett Columbine. ISBN 978-0-449-90334-6., pp. 6–11.
  6. Frank, Joseph (1979) [1976]. Dostoevsky: The Seeds of Revolt, 1821–1849. Princeton University Press. ISBN 978-0-691-01355-8., pp. 23–54.
  7. Mochulsky, Konstantin (1967) [1967]. Dostoevsky: His Life and Work. Minihan, Michael A. (translator). Princeton University Press. ISBN 0-691-01299-7., p. 4.
  8. Tallinna Niguliste Kogudus Verzeichniss der Verlobten, Aufgebotenen und Getrauten; TLA.31.2.7; 1834–1856
  9. Heili Sibrits. "Ilmunud on Dostojevski «Vennad Karamazovid» uus tõlge". Postimees, 2015-11-20. Vaadatud 2016-05-09.

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri