Ava peamenüü
Peter Brook.JPG

Peter Stephen Paul Brook (sündinud 21. märtsil 1925 Londonis) on inglise teatri- ja filmilavastaja.

Ta on võitnud mitu Tony ja Emmy auhinda ning ka Laurence Olivier Awardi, Praemium Imperiale ja Prix Italia.[1] Teda on nimetatud meie aja suurimaks teatrilavastajaks.[2]

Alates 1970ndatest elab ta Prantsusmaal Pariisis, kus juhtis aastail 1974–2011 sealset eksperimentaalteatrit Théâtre des Bouffes du Nord.

1964. aastal lavastas Brook Kuninglikus Shakespeare'i Teatris Peter Weissi näidendi "Marat/Sade" ingliskeelse variandi. Aasta hiljem mängiti seda lavastust Broadwayl ning 1966. aastal võitis lavastus Broadwayl jagatava Tony auhinna neli kategooriat. See sai parima näidendi, parima meeskõrvaltegelase, parima kostüümikunstniku ja parima lavastaja auhinna.

NoorusaastadRedigeeri

Peter Brook sündis Londonis Lätist emigreerunud Simon ja Ida (snd Jansen) Brooki teise pojana.[3][4] Peter Brooki vanem vend Alexis Brook (1920–2007) oli psühhiaater ja psühhoterapeut.[5] Tema onupoeg oli Moskva Akadeemilise Satiiriteatri pikaajaline juht Valentin Plutšek.[6] Brook õppis esmalt Westminsteri erakoolis (Westminster School) ja Greshami erakoolis (Gresham's School) ning omandas seejärel kõrghariduse Oxfordi Magdalen College'is.

KarjäärRedigeeri

 
Théâtre des Bouffes du Nord, Pariis

1942. aastal esietendus Londoni teatris The Torch Theatre Peter Brooki esmalavastus "Doctor Faustus" (autor Christopher Marlowe), sellele järgnes 1945. aastal teatris The Chanticleer Jean Cocteau näidendi "The Infernal Machine" taasesitus[7]. Aastal 1947 töötas ta Stratford-upon-Avonis näidendite "Romeo ja Julia" ning "Asjatu armuvaev" lavastusassistendina. Aastatel 1947–1950 oli ta Londoni Kuningliku Ooperimaja produktsioonidirektor. Samal perioodil lavastas Brook Straussi ooperi "Salome", millele tegi lavakujunduse Salvador Dalí, ja taaslavastas Puccini ooperi "Boheem", milles kasutati 1899. aastal loodud lavakujundust.

Aastal 1970 asutas Brook koos Micheline Rozaniga rahvusvahelise teatriuuringute keskuse (The International Centre for Theatre Research (CIRT)), mis koondab paljudest rahvustest näitlejaid, tantsijaid, muusikuid ja teisi loovisikuid. Aastast 1974 paikneb see keskus Pariisis teatris Théâtre des Bouffes du Nord.[8] 2008. a teatas Brook, et ta astub Théâtre des Bouffes du Nordi kunstilise juhi kohalt tagasi.[9] Kolm aastat hiljem andis ta juhtimise üle Olivier Manteile ja Olivier Poubelle'ile.[10]

IsiklikkuRedigeeri

1951. aastal abiellus Peter Brook näitlejanna Natasha Parryga (1930–2015).[11] Neil on kaks last: Irina Brook ning näitleja ja lavastaja Simon Brook.

MõjutajadRedigeeri

Kuigi Brooki on paljuski mõjutanud Antonin Artaud' julmuseteatri ideed, oli Peter Brooki suurim eeskuju siiski Joan Littlewood, keda ta on nimetanud "20. sajandi keskpaiga Britannia kõige inspireerivamaks ja tegutsema ärgitavamaks lavastajaks". Brookile on loomingulist ainest andnud ka Jerzy Grotowski eksperimentaalteatri ideed,[12] Bertolt Brecht, Chris Covics ja Vsevolod Meierhold, samuti George Gurdjieffi,[13] Edward Gordon Craigi[14] ja Matila Ghyka looming.[15]

KoostööRedigeeri

Kogu oma karjääri jooksul tegi Brook koostööd väga paljude lavastajate, kirjanike ning näitlejatega, kellest tuntuimad on näitlejad Paul Scofield ja Glenda Jackson, kunstnik Georges Wakhévitch ning kirjanikud Ted Hughes ja William Golding. Wakhévitchiga puutus Brook esmakordselt kokku Londonis, kus tal oli võimalus jälgida Jean Cocteau balleti "Le Jeune Homme et la Mort" ("Noormees ja surm") valmimist. Wakhévitchi ülesandeks oli luua balletile lavakujundus. Tema tööd nähes oli Brook veendunud, et just sellist kujundajat oli ta "juba kaua aega otsinud".[16]

Shakespeare'i loomingul põhinevad lavastusedRedigeeri

  • A Midsummer Night's Dream ("Suveöö unenägu"), 1970
  • "Hamlet", 1955
  • The Tragedy of Hamlet, 2000 ja (telefilm) 2002
  • King John ("Kuningas John"), 1945
  • "Kuningas Lear", (RSC), 1962 ja film 1971
  • Love is my sin ("Mu arm on patt"), William Shakespeare'i sonetid, 2009
  • Measure for Measure ("Mõõt mõõdu vastu"), Shakespeare Memorial Theatre, 1950
  • Mésure pour mésure, Théâtre des Bouffes du Nord, 1978
  • Mésure pour mésure, (film), 1979
  • La Tempête ("Torm"), Théâtre des Bouffes du Nord, 1990
  • Timon d'Athènes ("Timon Ateenast"), Théâtre des Bouffes du Nord, 1974
  • "Titus Andronicus", Shakespeare Memorial Theatre, 1955 ja 1958
  • Warum warum, 2010
  • The Winter's Tale ("Talvemuinasjutt"), Shakespeare Memorial Theatre, 1952

LoomingRedigeeri

Lavastused Kuninglikus Shakespeare'i TeatrisRedigeeri

Olulisemad lavastusedRedigeeri

  • 1955 – Hamlet
  • 1958 – The Visit
  • 1964 – Marat/Sade
  • 1968 – Oedipus
  • 1971 – Orghast
  • 1974 – Timon d'Athènes, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1975 – The Iks, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1977 – Ubu aux Bouffes, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1978 – Measure for Measure, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1979 – La Conférence des oiseaux, Festival d'Avignon, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1979 – L'Os de Mor Lam, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1981 – La Tragédie de Carmen, Vivian Beaumont Theater, Lincoln Center, New York
  • 1981 – La Cerisaie, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1984 – Tchin-Tchin, Théâtre Montparnasse
  • 1985 – Le Mahabharata (The Mahabharata), Festival d'Avignon
  • 1988 – The Cherry Orchard, Majestic Theatre, Brooklyn
  • 1989 – Woza Albert!
  • 1990 – La Tempête, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1992 – Impressions de Pelléas, Théâtre des Bouffes du Nord
  • 1993 – L'Homme Qui
  • 1995 – Qui est là
  • 1995 – Oh les beaux jours
  • 1998 – Je suis un phénomène
  • 1998 – Don Giovanni, création au 50ème Festival International d'Art Lyrique d'Aix-en-Provence
  • 1999 – Le Costume
  • 2000 – Hamlet
  • 2002 – Far Away
  • 2002 – La Mort de Krishna
  • 2003 – Ta main dans la mienne
  • 2004 – Tierno Bokar
  • 2004 – Le Grand Inquisiteur
  • 2006 – Sizwe Banzi est mort, Festival d'Avignon
  • 2008 – Fragments
  • 2009 – Love is my sin
  • 2009 – 11 and 12
  • 2010 – Warum warum
  • 2011 – A Magic Flute [17]
  • 2013 – The Suit
  • 2015 – Battlefield
  • 2018 – The Prisoner.

FilmidRedigeeri

AuhinnadRedigeeri

AutasudRedigeeri

BibliograafiaRedigeeri

  • Brook, Peter (1968). The Empty Space. Penguin (2008).  (Eesti keeles "Tühi ruum", 1972.)
  • Brook, Peter (1988). The Shifting Point. UK: Methuen Drama.  (Eesti keeles "Nihkuv vaatepunkt", 1993.)
  • Brook, Peter (1991). Le Diable c'est l'ennui. 
  • Brook, Peter (1993). There Are No Secrets. Methuen Drama. 
  • Brook, Peter (1995). The Open Door. 
  • Brook, Peter (1998). Threads of Time: Recollections. 
  • Brook, Peter (1999). Evoking Shakespeare. Nick Hern Books (2nd Ed 2002). 
  • Brook, Peter (2013). The Quality of Mercy: Reflections on Shakespeare. Nick Hern Books (23rd April 2013). ISBN 978-1848422612. 

ViitedRedigeeri

  1. Coveney, Michael. "Peter Brook: ‘Theatre exists in the present. You can’t ignore the news’". The Stage, 14.09.2017. Vaadatud 18.12.2018.
  2. Taylor, Paul. "Peter Brook: The director who wrote the book". The Independent. 
  3. Aronson, Arnold (25. mai 2005). "Peter Brook: A Biography". The New York Times. 
  4. Michael Kustow (17. oktoober 2013). Peter Brook: A Biography. A&C Black. pp. 5–7. ISBN 978-1-4088-5228-6. 
  5. Wittenberg, Isca (27. september 2007). "Obituary: Alexis Brook". The Guardian. 
  6. "Category Archives: Memorial Plaques to Theater Artists". russianlandmarks. 
  7. Helfer, Richard; Loney, Glenn (Toim). (2011). Peter Brook: Oxford to Orghast. Routledge: Taylor and Francis Group. Lk 9–11. 
  8. Chambers, Colin The Continuum Companion To Twentieth Century Theatre (Continuum, 2002, ISBN 0-8264-4959-X) p. 384
  9. Chrisafis, Angelique (17. detsember 2008). "Interview: Peter Brook says a long goodbye to his Paris theatre". London: Guardian. 
  10. Thorpe, Vanessa. "Peter Brook bids farewell to Paris theatre after 36 years". The Guardian: The Observer, 2.01.2011. Vaadatud 18.12.2018.
  11. "Natasha Parry obituary". Guardian. 26. juuli 2015. 
  12. Brook, Peter (1968). Tühi ruum. 
  13. Nicolescu, Basarab; Williams, David (1997). "Peter Brook and Traditional Thought". Contemporary Theatre Review (Overseas Publishers Association) 7: 11–23. doi:10.1080/10486809708568441. 
  14. "Pas de deux" by Michael Holroyd, The Guardian, 7. märts 2009
  15. Gibbons, Fiachra "The prayers of Peter Brook", The Guardian, 17. jaanuar 2010.
  16. Brook, Peter. Threads of Time: A Memoir. ISBN 0413733009. , 53
  17. https://www.nytimes.com/2011/07/08/arts/music/a-streamlined-magic-flute-reimagined-by-peter-brook.html
  18. "Tony Awards". 
  19. II Europe Theatre Prize / Reasons Europe Theatre Prize
  20. "British director wins the Ibsen Prize". Norway.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. veebruar 2009. 
  21. "Theater Hall of Fame Gets 10 New Members". New York Times. 10. mai 1983. 
  22. "The British Academy President's Medal". British Academy. 

KirjandusRedigeeri

  • Jamieson, Lee, Antonin Artaud: From Theory to Practice (Greenwich Exchange: London, 2007) Contains practical exercises on Artaud drawn from Brook's Theatre of Cruelty Season at the RSC;
  • Freeman, John, 'The Greatest Shows on Earth: World Theatre from Peter Brook to the Sydney Olympics'. Libri: Oxford;
  • Heilpern, John, Conference of the Birds: The Story of Peter Brook in Africa, Faber, 1977;
  • Hunt, Albert and Geoffrey Reeves. Peter Brook (Directors in Perspective). Cambridge University Press. (1995)
  • Kustow, Michael. Peter Brook: A Biography. Bloomsbury. (2005)
  • Moffitt, Dale, Between Two Silences: Talking with Peter Brook (1999)
  • Todd, Andrew and Jean-Guy Lecat, The Open Circle: Peter Brook's Theatre Environments (2003)
  • Trewin, J. C. Peter Brook: A Biography. (1971)
  • Trowbridge, Simon. The Company: A Biographical Dictionary of the Royal Shakespeare Company. Oxford: Editions Albert Creed, 2010;
  • Zohar, Ouriel, Meetings with Peter Brook, Zohar, Tel-Aviv 176 p. (1990)

VälislingidRedigeeri