„Don Giovanni” (itaaliakeelne originaalipealkiri Il dissoluto punito, ossia Il Don Giovanni – Liiderdaja karistus ehk Don Giovanni) on Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper (K 527, opera buffa) kahes vaatuses Lorenzo Da Ponte libretole, mis osaliselt baseerub helilooja Giovanni Gazzanigale Don Juani legendide alusel kirjutatud Giovanni Bertati libretole "Don Giovanni Tenerio" (1787). Nimetatud helilooja meistriteoseks ja üldse üheks ooperiliteratuuri väljapaistvamaks muusikaliseks draamaks.

Püsinud väga populaarse ooperina üle 200 aasta maailma ooperiteatrite mängukavas. Väidetavalt üldse aegade jooksul kõige enam esitatud ooper. Teose dramaatiline ülesehitus, muusikaline komplekssus ja võte ooperi lõpus, et tegelased loevad vaatajatele moraali, oli vähemalt 70 aastat oma ajast ees.

Eestis on esitatud Estonias 1929 (kui „Don Juan”), 1952 (kui „Don Juan”), 1975 (kui „Don Giovanni ehk Karistatud patune”) ja 1999 ning Vanemuises 1990 ja 2021.

Ajalugu muuda

Algselt pidi "Don Giovanni" esietenduma 14. oktoobril 1787 Austria keisrinna Maria Theresa ja tema uue abikaasa, Saksimaa printsi Antoni külaskäigul ajal Prahasse. Kuid lavastust ei õnnestunud õigeks ajaks ette valmistada. Keiserlikule paarile esitati keisri enda korraldusel „Le nozze di Figaro” („Figaro pulm”). „Don Giovanni” partituur valmiski viimasel minutil enne väljakuulutatud esietendust 28. või 29. oktoobril. Väidetavalt valmis avamäng päev enne esietendust või samal päeval.

Esmaettekanne toimus 29. oktoobril 1787 Praha teatris Gräflich-Nostitzsches Nationaltheater (ka Stavovské divadlo). Rollide loojad olid Felice Ponziani (Leporello), Luigi Bassi (don Giovanni), Caterina Bondini (Zerlina), Antonio Baglioni (don Ottavio), Teresa Saporiti (donna Anna), Caterina Micelli (donna Elvira), Giuseppe Lolli (Masetto ja Komtuur). Esietendust dirigeeris W. A. Mozart.

Viini esietenduseks 7. mail 1788, mida dirigeeris taas maestro ise, Mozart täiendas ja muutis teost. Ta kirjutas Viini lavastuse osatäitjate (Francesco Morella, Caterina Cavalieri, Luisa Mombelli) soove arvestades juurde kaks uut aariat koos vastavate retsitatiividega (don Ottavio aaria "Dalla sua pace" ja donna Elvira aaria "In quali eccessi ... Mi tradì quell'alma ingrata" ning Leporello ja Zerlina duett "Per queste" tue manine "). Samuti muutis finaali lühemaks ja sisukamaks, eriti osas kus donna Anna ja don Ottavio ning donna Elvira, Zerlina, Masetto ja Leporello paljastavad oma tulevikuplaane. Finaali kärpeid ja muudatusi on hilisemates lavastustes või 20. sajandi salvestistes väga harva arvestatud.

Peamised osad muuda

Noor aadlik don Giovanni (bariton), don Giovanni teener Leporello (bass), don Pedro tütar donna Anna (sopran), donna Anna peigmees don Ottavio (tenor), Burgose leedi donna Elvira (sopran), talupoeg Masetto (bass), Masetto mõrsja Zerlina (sopran), Komtuur / don Pedro (bass).

Ooperi sisu muuda

Tegevus toimub Hispaania linnas Sevillas 16. sajandil. Leporello valvab don Gonzalo maja ees, kui tema peremees don Giovanni salaja ja tundmatuks jääda soovides külastab majaomaniku don Pedro (hiljem Komtuur) tütart Annat. Donna Anna puikleb vastu ja hüüab appi. Giovanni põgeneb, kuid tema teele ilmub Anna isa, mõõk käes. Don Pedro nõuab duelli. Don Giovanni ei tahaks verevalamist, kuid kartus, et teda hakatakse argpüksiks nimetama, sunnib teda võtma võitluse väljakutse vastu. Tulemuseks on, et son Giovanni tapab donna Anna isa don Pedro ning põgeneb seejärel koos Leporelloga. Anna peigmees don Ottavio vannub kättemaksu.

Don Giovanni otsib uut naisohvrit. Selleks võiks saada donna Elvira, kes on varem olnud Giovanni armuke, kuid kelle on mees maha jätnud. Donna Elvira tahab omakorda seikleja mahajätmise eest vastutusele võtta, mistõttu lepib don Giovanni lähenemiskatsetega. Don Giovanni jätab peagi noore naise Lepo­rello hoolde, kes on omakorda talle silma heitnud.

Möödub pulmarongkäik, kus don Giovannile jääb silma talupoeg Masetto kaunis mõrsja Zerlina. Ta käsib Leporellol pulmalisi kostitada ja hakkab ise tegelema Zerlinaga, kutsudes teda oma lossi. Plaan peaaegu õnnestub, kuid donna Elvira ilmumine rikub kõik ära. Zerlina viiakse oma peigmehe juurde.

Donna Anna ja don Ottavio ei kahtlusta, et don Giovanni on tapnud Anna isa. Nad paluvad tapjalt abi mõrtsuka väljaselgitamiseks, millega don Giovanni on meelsasti nõus. Taas on õigel ajal kohal donna Elvira. Ta paljastab, kes on don Giovanni. Ka donna Annale tundub, et ta tunneb don Giovannis ära noormehe, kes teda öösel külastas ja tema isa tappis.

Zerlina püüab rahustada Masettot, et don Giovanni pole teda näpuotsagagi puutunud. Rõõmsameelne don Giovanni kutsub mõlemad oma lossi peole. Sinna tulevad ka maskides donna Anna, donna Elvira ja don Ottavio. Kõigil soov paljastada don Giovanni tõeline olemus. Don Giovanni aga laseb Leporellol saabunud kättemaksjad peole kutsuda. Don Giovanni ise meelitab uuesti Zerlinat, mida Masetto kurvalt pealt vaatab.

Don Giovanni kutsub Zerlina kõrvaltuppa ja asub teda ründama. Neiu hüüab appi. Peokülalised ruttavad kohale, kuid don Giovanni teatab neile, et Zerlina võrgutamises on süüdi hoopis Leporello. Seda keegi ei usu. Puhkenud segaduses õnnestub don Giovannil ja Leporellol põgeneda.

Leporello on tüdinenud ohtlikest seiklustest. Ta soovib oma peremehe juurest ära minna, kuid don Giovanni poolt ulatatud kotikene kullaga pühib selle mõtte minema. Don Giovanni tähelepanu on parajasti pööratud donna Elvira kammerneitsile. Seekord soovib don Giovanni olla ise teenri rollis. Nad vahetavad Leporelloga riided. Don Giovanni laulab Leporello selja taga rõdule väljunud donna Elvirale serenaadi. Seda kuuldes naise viha hajub. Pimeduse katte all lahkub ta koos Leporelloga lossist.

Don Giovanni laulab uue serenaadi kammerneitsile. Selle idülli katkestab Masetto, kes otsib koos oma sõpradega don Gio­vannit, et talle kätte maksta. Masetto koos oma kaaslastest talupoegadega asuvad don Giovanniks riietatud Leporellot jälitama. Don Giovanni jääb Masettoga kahekesi. Naistekütt peksab Masetto läbi ja lahkub naerdes.

Leporello satub aga keerulisse olukorda, kui tema viibimist donna Elvira seltsis tulevad segama donna Anna, don Ottavio, Zerlina ja Masetto. Leporello selgitab neile, kes ta on ja mis ülesannet ta täidab ning pääseb.

Don Giovanni ja Leporello kohtuvad surnuaial. Nad seisavad Komtuuri (don Pedro) kujuga haua ääres. Hauakivile on kirjutatud: “Siin tabab mõrtsukat surm!”. Don Giovanni on jätkuvalt enesekindel ja kutsub Komtuuri õhtusöögile. Kivist kuju noogutab talle ja sõnab: “Tulen!”

Don Giovanni rikkalikku õhtusööki lossis tuleb häirima donna Elvira. Ta on soov paluda don Giovannilt tagasi kadunud armastust. Mees naerab neiu välja. Kui pettunud donna Elvira asub lahkuma, kangestub ta lossi uksel. Õhtusöögile on tulnud kivist külaline. Don Giovanni läheb talle vastu. Komtuur nõuab, et don Giovanni oma patte kahetseks. Kuid nimeka seikleja meelest pole ta midagi valesti teinud, et midagi kahetseda. Komtuur lahkub välgu ja müristamise saatel. Don Giovanni variseb avanenud maalõhesse.

Originaalis oli libretisti ja helilooja poolt kavandatud, et ooper lõppeb osaliste pöördumisega publiku poole moraali lugeva ansamblinumbriga: „See on lõpp neile, kes kurja teevad, ja kelle reetlik elu ning surm on alati võrdne!" ("Questo è il fin di chi fa mal, e de' perfidi la morte alla vita è sempre ugual!") Kuid see finaal jäeti tsensuuri nõudmisel juba Praha esietendusel ära. Seda noomimisansamblit hakati esitama alles 20. sajandil ning on tänapäevastes uuslavastustes tavaliselt oma kohal.

Peamised muusikalood muuda

  • Leporello aaria „Madamina, il catalogo è questo”;
  • Zerlina aaria kooriga „Giovinette che fate all’amore”;
  • Don Giovanni ja Zerlina duettino „Là ci darem la mano”;
  • Donna Elvira, donna Anna, don Ottavio, don Giovanni kvartett „Non ti fidar, o misera”;
  • Don Ottavio aaria „Dalla sua pace”;
  • Don Giovanni aaria (brindisi) „Fin ch’han dal vino”;
  • Zerlina aaria „Batti, batti, o bel Masetto”;
  • Donna Elvira, Leporello ja don Giovanni tertsett „Ah! Taci, ingiusto core”;
  • Don Giovanni canzonetta „Deh, vieni alla finestra”;
  • Zerlina aaria „Vedrai, carino”;
  • Don Ottavio aaria „Il mio tesoro intanto”;
  • Donna Elvira aaria „Mi tradi quel’alma ingrata”;
  • Donna Anna aaria „Non mi dir, bell’idol mio”.

Allikad muuda