Vikipeedia

Giacomo Puccini

Itaalia helilooja
(Ümber suunatud leheküljelt Puccini)

Giacomo Antonio Domenico Michele Secondo Maria Puccini [dž'akomo putš'iini] (22. detsember 1858 Lucca – 29. november 1924 Brüssel) oli itaalia helilooja. Teda tuntakse peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat, kammermuusikat ja laule.

Giacomo Puccini
Puccini "Boheem" Enrico Caruso ja Nellie Melba esituses 1907. aastal New Yorgis

Elukäik muuda

Lapsepõlv ja noorus Luccas muuda

Giacomo Puccini sündis ööl vastu 23. detsembrit Toscana maakonnas Lucca väikelinnas muusikute suguvõsas. Sünnitunnistusel on sünnikuupäevana kirjas 22. detsember, kuid Puccini ise pidas oma sünnipäevaks 23. detsembrit.[1] Giacomo sai oma rohked eesnimed muusikutest esiisade mälestuseks. Giacomo isa, Lucca kiriku organist ja koorijuht ning kohaliku kooli õpetaja Michele Puccini suri, kui Giacomo oli kuueaastane. Enne Giacomot oli perekonnas viis tütart, pärast teda sündis vanematel veel kaks tütart. Giacomo noorem vend Michele sündis kolm kuud pärast isa surma.[1] Vanima pojana pidi Giacomo pärima isa ametid, niipea kui on omandanud vajalikud oskused. Seniks määras linnavalitsus teda asendama Giacomo ema venna, kellest ühtlasi sai poisi esimene muusikaõpetaja.[viide?] Ema, 34-aastaselt lesestunud Albina püüdis anda kõigile lastele võimalikult hea hariduse. Kuigi Giacomost pidi saama muusik, soovis ema, et laps saaks esmalt korraliku alghariduse. Paraku oli poiss kooliõpetajate sõnul tähelepanematu ja käis koolis ilmaaegu püksitagumikku kulutamas, muusikaõpetaja aga pidas Giacomot laisaks, häbematuks ja andetuks.[2] Õe Ramelde sõnul puudus Giacomol millegi õppimiseks igasugune huvi. Tänapäevast terminoloogiat kasutades oli tal tähelepanuhäire (ADD).[3] Albina otsis poisile uue muusikaõpetaja. Selleks sai harmoonia- ja kompositsiooniõpetaja, helilooja ja kirglik jahimees Carlo Angeloni, kes sobis Giacomoga, oli väga kannatlik ning äratas poisis huvi nii muusika, Verdi ooperite kui ka jahipidamise vastu.[2]

14-aastaselt mängis Puccini mitmes linna kirikus orelit, šokeerides kogudusi vahel sellega, et põimis oma improvisatsioonidesse rahvalaule ja populaarseid ooperimeloodiaid, näiteks Verdi "Rigolettost". Et teenida endale ja nooremale vennale Michelele tubaka ostmiseks lisaraha, näppas ta orelitest mõned viled ja müüs need maha. Varguse varjamiseks tuli tal siis mängida sellises helistikus, kus puuduvaid vilesid vaja polnud.[2] Vahel sai ta klaverimängijana tööd trahterites, lähedastes kuurortides ja bordellides.[viide?]

Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ning tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikapalu, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "Aida". Etendus toimus 11. märtsil 1876 Pisas, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma (l'aprirsi di una finestra sul mondo della musica).[4] [5] Pärast muusikaõpinguid Luccas õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale minna Milano konservatooriumi kompositsiooni õppima.[viide?]

Milano muuda

Puccini oli ka üliõpilasena võrdlemisi hooletu, elas koos vend Michelega tormilist tudengielu ja sai trahvi põhjuseta puudumiste eest, kuid kirjutas õpingute ajal palju muusikat.[viide?] Tema instrumentaal- ja vaimulik muusika pärineb peamiselt õpinguperioodist Luccas ja Milanos. Neist teostest tuntuim on 1880. aastal Lucca õpingute lõpetamiseks ja Milano konservatooriumi astumiseks kirjutatud missa, mida tuntakse nime all "Messa di Gloria". Tema õpetajate hulgas oli itaalia ooperihelilooja Amilcare Ponchielli, kelle teostest on tuntuim "La Gioconda". Üks kaasõpilastest ja toakaaslastest oli sõber ja rivaal Pietro Mascagni, ooperi "Talupoja au" tulevane autor.[viide?] Viimaseks koolitööks Milano konservatooriumis sai 1883. aastal komponeeritud "Sümfooniline capriccio" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu.[viide?]

1883. aasta viimaseks päevaks tuli Puccinil valmis saada oma esimene ooper, et võtta osa Milano muusikakirjastaja Sonzogno korraldatud ühevaatuseliste ooperite konkursist.[viide?] Tänu Ponchielli vahetalitusele oli libretist Ferdinando Fontana nõus tavalisest väiksema honorariga ning Puccini sai kodus Luccas komponeerima asuda.[6] Pärast hoogsat algust jäi töö soiku ja Giacomot tabas ootamatult apaatia.[viide?] Kui ta pärast pikka viivitamist ja kõhklemist suutis ooperi "Le Villi" ("Vilid") siiski lõpetada, sündis see suuresti tänu ema pidevale tähelepanule ja julgustusele.[7] Puccini ei lootnudki võita, kuid masendavalt mõjus see, et "Le Villi" ("Vilid") jäi konkursil täiesti tähelepanuta. Žürii arvatavasti ei süvenenudki sellesse, sest Puccini esitas ööl enne tähtaega valminud teose viimasel hetkel, jõudmata käsikirja puhtalt ümber kirjutada, ja see oli peaaegu loetamatu.[viide?]

Puccinil polnud raha uue libreto tellimiseks ega mingeid väljavaateid. Ema oli järjekindel nagu alati, utsitas poega igale uksele koputama ja kirjutas mitmele mõjukale isikule, paludes neilt soovituskirju ja abi.[viide?] Kuigi Puccinil polnud asjasse eetilist usku, saabus esimene väike võit, kui Puccini endine õpetaja Ponchielli tutvustas ja soovitas teda Giulio Ricordile, Itaalia suurimale muusikakirjastajale, kirjastuse Casa Ricordi omanikule.[8]

Ka ooperi libretist Fontana ei olnud nõus alla andma. Fontanal oli sidemeid aristokraatidest muusikasõprade salongides ning ta oskas metseenidelt raha küsida. Tänu sellele õnnestuski "Le Villi" 1884. aasta 31. mail Milanos Dal Verme teatris lavale tuua. Emale, kelle tervis oli veebruaris ootamatult halvenenud, kirjutas Puccini headest uudistest alles 13. mail, kui oli esietenduse toimumises täiesti kindel.[9]

Nii publik kui ka kriitikud võtsid ooperi vaimustusega vastu. Giulio Ricordi tellis Puccinilt "Le Villi" laiendatud versiooni ja uue ooperi "Edgar". Leping Ricordi kirjastusega andis 26-aastasele heliloojale väikese regulaarse sissetuleku.[viide?] Puccini ise kibeles tagasi Luccasse ema haigevoodi äärde. Albina Puccini suri 1884. aasta 17. juulil 54-aastaselt maovähki. [10] [11] See tõukas Giacomo pikaks ajaks masendusse, tema kirjast õele Rameldele võib lugeda: "Ükskõik milliseid triumfe kunst mulle toob, ilma kalli emata ei tee see mind õnnelikuks."[12]

Millalgi 1884. aasta hilissuvel või sügisel, kuid hiljemalt 1885.[13]aastal Luccas viibides armus Puccini Elvira Gemignanisse (neiupõlvenimega Bonturi), kellest sai hiljem tema abikaasa. Kuid toona oli Elvira abielus Puccini kunagise koolikaaslase kaupmees Narciso Gemignaniga, kellega tal oli kaks last. 1886. aasta 22. detsembril sündis Elvira ja Puccini poeg Antonio.[viide?] Kui rasedus hakkas välja paistma, põgenes Elvira kodust Puccini juurde, võttes kaasa tütar Fosca.[viide?] Nende painajalik ja vahel koguni vägivaldne kooselu kestis Puccini surmani, kokku ligi 40 aastat.[viide?]

1889. aastal tuli Milano La Scalas lavale Puccini teine ooper "Edgar", kuid see ei saavutanud loodetud menu. Ebakindel otsinguteperiood jätkus. Kirjastaja Ricordi aga ei kaotanud usku Puccini andesse ja jätkas tema toetamist.[viide?]

Torre del Lago muuda

 
Massaciuccoli järve märgala

Torre del Lago (tänapäeval Torre del Lago Puccini) asub Massaciuccoli järve ääres. Asula on saanud nime seal paikneva keskaegse torni (torre del lago – 'järve torn') järgi. Massaciuccoli rannikujärv on Toscana suurim järv. Selle ümber paikneb ulatuslik märgala, mida läbistavad Liguuria merre viivad kanalid. Puccini avastas selle melanhoolse paiga enda jaoks ema surma järgsel perioodil. Ühelt poolt sobis sealne atmosfäär ta meeleoluga, teiselt poolt leidus seal küttimiseks rikkalikult veelinde.[viide?] Otsides 1891. aastal paika, kus elu on odavam ning rahulikum kui Milanos, meenus talle uuesti Torre del Lago. Algselt kavatses ta seal omaette olla, et "Manon Lescaut'd" kirjutada[14], kuid tegelikult kolis Puccini sinna koos Elvira, poja Antonio ja võõrastütre Foscaga.[viide?] Sel ajal koosnes küla mõnest tagasihoidlikust majakesest. Juba varem oli end paikkonda sisse seadnud Livornost pärit kunstnike kogukond. Peamise elanikkonna moodustasid järveäärsetes roohüttides elavad kalurid, paadimehed ja salakütid.[15] Pärast kuulsuse ja rikkuse saavutamist ostis Puccini 1900. aastal Torre del Lagos maad ja lasi järve ääres asuva 14. sajandist pärit kaitsetorni villaks ümber ehitada.[viide?] Puccini viibis tihti välismaal, samuti oli tal talvekorter Milanos, kuid Torre del Lago jäi paljudeks aastateks tema tõeliseks koduks.[viide?]

Puccini vältis rahvamasse, avaliku tähelepanu keskpunkti sattumine oli talle ebameeldiv või koguni hirmutav.[16] Maailmalinnadest saadetud kirjades kurdab ta sageli, et oleks parema meelega Torre del Lagos, käiks jahil ja mängiks sõpradega kaarte. [16] Vahel sattus ta vaimustusse mõnest eriti üksildasest ja raskesti ligipääsetavast paigast. Nõnda ostis ta villa Chiatris ja Abertones ning Torre della Tagliata Lõuna-Toscana rannikul Orbetellos Ansedonias.[viide?]Vaimustus lahtus siiski kiiresti, kui selgus, et seal polnud võimalik püsivalt elada praktilistel põhjustel, nagu postiühenduse aeglus, teede puudumine ja raskused toiduvarude täiendamisel.[17]

Elvira tundis end Torre del Lagos pagendatuna, ta ei armastanud maaelu eraldatust ega Puccini suitsetavat ja kaarte mängivat sõpruskonda.[viide?] Sama ebameeldiv oli ka sagedane üksiolek Puccini välisreiside ajal ning uute lavastuste ettevalmistusperioodidel.[18] Külaelanikud võõristasid Elvirat algusest peale kui naist, kes oli abikaasa ja poja maha jätnud.[viide?] Lisaks oli Elvira nõudlik ja kaldus süngusele. Külas levisid jutud, et tal on kuri silm.[viide?] Kõige selle tõttu vajas Elvira oma sugulaste toetust ja mõni neist viibis alati Torre del Lagos, kuigi Puccinile Elvira sugulased ei meeldinud.[19]

Läbimurre. "Manon Lescaut" muuda

Esimene Torre del Lagos kirjutatud ooper "Manon Lescaut" kujunes Puccini läbimurdeteoseks. Ooper esietendus 1. veebruaril 1893 Torinos. Nii publik kui ka kriitikud olid üksmeelses vaimustuses. "Manon Lescaut" viis Puccini muusika kiiresti rahvusvahelistele ooperilavadele. Ühtlasi algas selle teosega Puccini pikaajaline koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga.[viide?]

"Boheem" muuda

1896. aastal Torinos esietendunud "Boheemil" oli küll mõningane publikuedu, kuid kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja unustusele määratud teoseks. Ajalugu näitas siiski, et just sellest ooperist sai üks Puccini esitatumaid teoseid.[viide?]

"Tosca" muuda

1900. aastal tuli Roomas lavale "Tosca". Veristlikus "Toscas" tõi Puccini oma muusikasse palju uusi elemente, selle teine vaatus sisaldab ekspressionistlikke jooni. "Tosca" sai kriitikute poolt hävitava hinnangu, kuid publik võttis selle ülimalt hästi vastu. Kiiresti võeti ooper repertuaari terves Itaalias ja ka mujal Euroopas.[viide?]

"Madama Butterfly" muuda

1904. aastal kirjutas Puccini Milano La Scala tellimusel Jaapani-ainelise "Madama Butterfly", mis kukkus esietendusel läbi. Puccini tegi teose pisut ümber, see tuli uuesti lavale Brescia teatris ja võeti seekord menuga vastu. Teos levis kiiresti Prantsusmaa ja Inglismaa teatritesse.[viide?]

Kriis. "Tütarlaps kuldsest läänest" muuda

Pärast "Madama Butterflyd" tuli uut ooperit kaua oodata. Suurt rolli mängisid selles nii 1903. aastal toimunud autoõnnetuse tagajärjed kui ka Puccinil samal aastal avastatud diabeet. Nendele põhjustele lisandus Puccini tööstiiliga harjunud libretistitandemi ühe liikme Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Eelkõige juhtisid Puccini tähelepanu töölt kõrvale eraeluskandaalid.[viide?]

1884. aastast peale oli Puccinil olnud suhe abielus naise Elvira Bonturi Gemignaniga. Neil oli ühine laps, keda oodates Elvira oma mehe juurest lahkus ning Puccini juurde elama kolis. Puccinil oli järgmise 18 aasta jooksul küll rohkesti armukesi, kuid suhe Elviraga ei katkenud.[viide?] Kui Elvira abikaasa Narciso Gemignani 1803. aastal suri, nõustus autoõnnetusest toibuv Puccini oma 17-aastase poja emaga abielluma. Lisaks Elvirale soovisid sellist lahendust ka Puccini õed ning kirjastaja Ricordi.[20] Puccini abiellus Elviraga 1904. aastal. Selleks ajaks oli ühelt poolt läbi Elvirale kui lesele kohustuslik kümnekuuline leinaaeg ning teiselt poolt oli õnnestunud maha rahustada Puccinit mahajätmise tõttu skandaaliga ähvardav armuke.[viide?]

1909. aastal toimus Puccini lähikonnas ooperi mõõtu tragöödia. Pärast autoõnnetust oli majja võetud teenijatüdruk Doria Manfredi, kelle ülesandeks oli Puccini eest hoolitseda. 1908. aasta lõpu poole hakkas Elvira neiut kahtlustama seksuaalsuhtes oma mehega. Elvira luuras Puccini järele ning väitis, et oli oma silmaga üht nende kokkusaamist näinud. Pärast tüli abikaasa Pucciniga lasi Elvira neiu lahti ning sõimas teda avalikult hooraks. Puccini ise põgenes Rooma ja püüdis olukorda leevendada kirjadega Doriale ja tema emale, kinnitades kirjades Doria emale, et nende vahel ei ole midagi keelatut juhtunud. Doria, kes ei suutnud Elvira rünnakuid, skandaali ja klatši enam taluda, mürgitas end 1909. aasta 23. jaanuaril ning suri pärast viis päeva kestnud agooniat. Algul pidas külarahvas tema surma põhjuseks halvasti õnnestunud nurgatagust aborti, kui aga Manfredide perekonna soovil tehtud lahkamine näitas, et Doria oli surnud neitsina, pöördus avalikkus Elvira vastu. Manfredide perekond kaebas Elvira kohtusse. Elvira mõisteti laimus ja vaenamises süüdi ning viieks kuuks vangi. Puccinil soovitati abikaasast lahutada, sest skandaal jõudis rahvusvahelisse ajakirjandusse. Puccini palgatud advokaadil õnnestus Manfredide perekond suure kompensatsiooni abil siiski lepitada, nii et Elvira pääses vanglasse minekust. Üks võimalikke vastuseid tragöödia algpõhjuste kohta tuli ilmsiks alles mõni aasta tagasi. 2007. aastal välja ilmunud kirjade põhjal oli Puccinil tollal tõepoolest uus armastatu, kuid selleks oli Doria Manfredi nõbu Giulia. [21] [22]

1910. aastal tuli New Yorgis lavale "Tütarlaps kuldsest läänest". 1912. aastal tabas Puccinit uus raske kaotus – suri tema kirjastaja ja kauane nõuandja Ricordi.[viide?]

"Pääsuke" muuda

Seoses ooperi "Tütarlaps kuldsest läänest" Viini esietenduse ettevalmistusperioodiga viibis Puccini 1913. aastal Viinis. Talle tehti ettepanek kirjutada klassikaline Viini operett, milles muusikanumbrid vahelduksid kõnedialoogidega. Puccini ei hinnanud operetižanri eriti kõrgelt ning uus teos "Pääsuke" valmis lõpuks siiski retsitatiivide, mitte kõnedialoogidega. Esietendus pidi toimuma Viinis, kuid I maailmasõja sündmuste tõttu jõudis "Pääsuke" lavale hoopis Monte Carlos. Ooper sai esietendusel 1917. aastal suure menu osaliseks, kuid järgmistel aastakümnetel esitati seda võrdlemisi harva.[viide?]

"Triptühhon" muuda

1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas "Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline "Mantel", melanhoolne "Õde Angelica" ja koomiline "Gianni Schicchi") koosneva teose. "Triptühhon" tuli lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks. Kolmest ooperist on populaarseim koomiline "Gianni Schicchi", eelkõige selles leiduva aaria "O mio babbino caro" tõttu. Puccini ise pidas kõige õnnestunumaks "Õde Angelicat".[23]

Viareggio muuda

1920. aastal avati Puccini villa lähedal turbavabrik. Turbatootmisega kaasnev lõhn ning vabrikumüra sundisid Puccinide perekonna Torre del Lagost lahkuma. Nende uueks elupaigaks sai mõned kilomeetrid eemal mere ääres asuv Viareggio, mis oli tol ajal juba üsna tuntud kuurortlinn. Puccini oli seal varem palju kordi villat üürinud, kuid nüüd lasi ta Viareggiosse maja ehitada.[24] Viareggios on loodud suurem osa ooperist "Turandot" ning sealt alustas Puccini ka oma viimaseks jäänud reisi Brüsselisse operatsioonile.[viide?]

Viimased eluaastad ja surm. "Turandot" muuda

Uue ooperi ainese otsingul langes valik Carlo Gozzi muinasjutule "Turandot". Töö ooperiga algas 1920. aastal ning esietendus oli planeeritud 1925. aastaks. Puccini töötas pikkamisi, teda ei rahuldanud ooperi libreto ning sobiva lahenduse leidmine võttis aega. Lisaks hakkas ta tervis halvenema. Palju aastaid kestnud diabeet oli organismi kurnanud. Nägemine nõrgenes, nii et jahil käies ei saanud Puccini enam korralikult sihtida. Et ta võiks endiselt oma saagi üle uhke olla, laskis keegi teine temaga samal hetkel.[viide?]

Juba 1923. aasta lõpus hakkas Puccini kurtma valu sügaval kurgus ja köha. Seni polnud ahelsuitsetajast Puccini ebamugavustundele kõris ja sagedastele kurguhaigustele erilist tähelepanu pööranud. Esialgu seletati valusid sellega, et ühel õhtusöögil oli Puccinil pardiluu kurku kinni jäänud. Ei Puccini enda arst ega hiljem külastatud Firenze spetsialist märganud midagi murettekitavat. 1924. aasta sügisel oli Puccini juba väga ärevil. Ta läks teise Firenze professori juurde konsultatsioonile. Pärast läbivaatust ei selgitatud talle tema olukorda eriti täpselt, küll aga konstateeris professor ebaharilikku turset epiglottise ehk kõripealise all. Muretsev poeg Antonio kiirustas seejärel ise Firenzesse ja kuulis arstilt, et tegemist on vähiga, mida ei ole võimalik eemaldada.[25] Puccinile endale ja Elvirale tegelikku olukorda ei avaldatud, kuid Puccini enesetunne oli nii halb, et ta uuris kõiki võimalusi, kuidas oma seisundit parandada. Itaalia arstide soovitusel otsustas ta sõita Brüsselisse doktor Ledoux' kliinikusse, ühte vähestest kohtadest, kus tegeleti uudse ja eksperimentaalse ravimeetodi, kiiritusraviga. Puccini võttis pooliku partituuri kaasa ning alustas 4. novembril reisi. Esmalt sõideti autoga Pisasse raudteejaama,[26] sealt edasi rongiga Milanosse ja Brüsselisse. Pucciniga koos reisisid Brüsselisse Antonio ja Casa Ricordi esindaja Clausetti, haigestunud Elvira jäi Milanosse. Reisil oli Puccinil mitu verejooksu, ta sülitas verd ning püüdis seda varjata, visates veriseid taskurätte rongiaknast välja. Kahest järgust koosnev teraapia algas 7. novembril ning selle esimene etapp oli võrdlemisi kergelt talutav. Puccini pidi iga päev teatud aja kandma raadiumi sisaldavat kaelust. Pärast protseduuri võis ta kliinikust lahkuda, käia einestamas, sõpradega kinos ja ooperis. Tema enesetunne paranes ja vereköhimine lakkas. Operatsioon määrati 24. novembriks. Puccini oli selle tulemuste suhtes skeptiline, kuid lootis siiski paranemist. Operatsiooni käik oli järgmine. Puccinile manustati esmalt morfiini, sest tema halva üldseisundi tõttu oli protseduuri vältel võimalik kasutada ainult kohalikku tuimestust novokaiiniga. Hingamise võimaldamiseks tehti trahheostoomia ja sisestati tehtud avausse kummitoru. Seejärel kasvaja isoleeriti ning sellesse torgati 7 radioaktiivset nõela, mis pidid kõrri jääma 7 päevaks. Operatsioon kestis 3 tundi ja 40 minutit. Puccini suutis kanderaamilt ilma abita tõusta ja voodisse heita ning kolme päeva pärast paranes tema seisund märgatavalt. Ime näis olevat sündinud ja ka doktor Ledoux oli kindel, et tema kuulus patsient on päästetud. Äkiline pööre halvemuse poole toimus 28. novembri õhtul. Kell 18.00 tabas tugitoolis istuvat Puccinit infarkt ja ta kaotas teadvuse. Lisaks algas verejooks. Doktor Ledoux eemaldas otsekohe kõrist nõelad. Ta süstis patsiendile morfiumi ja lahkus kliinikust nii vapustatult, et sõitis koduteel autoga ühe jalakäija surnuks. Öösel Puccini seisund halvenes ja hommikul kutsuti kliinikusse apostellik nuntsius Belgias, monsignore Micara, kes toimetas sakramendid. Puccini suri 29. novembril kell 11.30.[27]

Helilooja maeti Milanosse dirigent Arturo Toscanini suguvõsa matusepaika, kuid see oli algusest peale mõeldud ajutise lahendusena. 1925. aastal korraldas poeg Antonio isa säilmete ümberviimise Torre del Lago villasse ehitatud kabelisse.[viide?]

"Turandot'" viimased kaks stseeni kirjutas helilooja eskiiside järgi Franco Alfano. "Turandot'" esietendusel La Scalas 25. aprillil 1926 katkestas dirigent Arturo Toscanini etenduse täpselt selle taktiga, kus Puccini töö oli pooleli jäänud. Alates teisest etendusest kuni tänapäevani esitatakse ooperit Alfano kirjutatud lõpuga.[viide?]

Stiilist muuda

Alates "Manon Lescaut'st" lõi Puccini omamoodi sünteesi Verdi ja Wagneri stiilidest. See väljendub mitmel moel. Ka Puccini ooperid on läbikomponeeritud tervikud, mitte eraldi soolonumbrite ja ansamblite järgnevused. Samuti kasutas Puccini teose struktureerimisel Wagneri ooperistiili meenutavaid juhtmotiive. Verdilt võttis Puccini üle häälekäsitluse ja meloodia lihtsuse. "Boheemist" alates ei kartnud Puccini enam lavale tuua tavaliste inimeste lihtsaid probleeme, mis teda enim inspireerisid.[viide?]

Puccini teosed muuda

Ooperid muuda

Muid teoseid muuda

  • "Messa di Gloria" tenorile, baritonile koorile ja orkestrile (1880)
  • "Capriccio sinfonico" orkestrile (1883)
  • "Krüsanteemid" keelpillikvartetile ("Crisantemi" 1890)
  • Soololaule häälele ja klaverile

Huvitavat muuda

Puccini ja autod muuda

Vähesed teavad, et tänu Puccinile ehitati Itaalias esimene maastikuauto. Maestro oli parandamatu autode armastaja, 1901. aastal ostis ta oma esimese auto, Milano maailmanäitusel nähtud De Dion-Boutoni, kuid juba 1903 vahetas ta selle Clement Bayardi vastu välja. Selle autoga sõitis Puccini Torre del Lago ja Viareggio vahet. Tõenäoliselt liiga suure kiiruse tõttu sõitis Puccini 1903. aastal koos oma perega teelt välja; teised jäid terveks, kuid Puccini sai raskelt viga. Sellest seigast hoolimata jätkas helilooja autode kollektsioneerimist ning vahetas neid väga tihti. Kõik need autod olid linnas ja maanteel sõitmiseks sobivad, kuid ei kõlvanud jahipidamiseks. Selle tõttu pöördus Puccini 1919. aastal itaalia autotootja Vincenzo Lancia poole, et see talle rasketes maastikutingimustes sõitmiseks ühe auto ehitaks. Paari kuu möödudes saigi uus "maastikuauto" valmis ja seda hakati müüma peadpööritava hinnaga (35 000 liiri); maestro oli sellest autost nii vaimustatud, et ostis neid veel kaks. Sama autoga võttis Puccini 1922. aastal sõpradega ette suure Euroopa-reisi, mille marsruut oli järgmine: Cutigliano, Verona, Trento, Bolzano, Innsbruck, München, Ingolstadt, Nürnberg, Frankfurt, Bonn, Köln, Amsterdam, Haag ja siis tagasi Itaaliasse.[viide?]

1922. aastal ostetud Lambda oli viimane Puccini auto; sellega sõitis ta 1924. aastal Pisa rongijaama, et sealt rongiga Brüsselisse saatuslikule operatsioonile sõita.[viide?]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Bajoni, Maria Grazia. A Chronology of Puccinis Life and Works. The Puccini Companion. Essays on Puccini's life and music. Edited by William Weaver and Simonetta Puccini. New York: W.W. Norton, 1994, lk 335. ISBN 0-393-32052-9
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Giacomo Puccini. His Life and His Operas. Pacific Opera Victoria, 2006 https://web.archive.org/web/20121206002925/http://www.pov.bc.ca/resources.html
  3. ↑ Mullins, Chris. WEAVER & PUCCINI: The Puccini Companion. Book review. 28.03.2005 Opera Today
  4. ↑ http://www.luccavirtuale.it/musei/museo-puccini/casanatale-puccini.htm.
  5. ↑ Carner, Mosco. "Puccini: a Critical Biography", Gerald Duckworth, 1958
  6. ↑ Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 36–37
  7. ↑ Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 38
  8. ↑ Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 39
  9. ↑ Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 43
  10. ↑ Fisher, Burton, d. Puccinis Turandot. Opera Classics Library. Opera Journeys Publishing, (2002), 2005, pp16-17
  11. ↑ Phillips-Matz, Mary Jane. Puccini: A Biography, Northeastern University Press, 2002, lk 41
  12. ↑ Budden, Julian. Puccini: His Life And Works, Oxford University Press, 2002, p46
  13. ↑ Jay-Taylor,Stephen. Puccini 2008. EMI Classics https://web.archive.org/web/20110209100036/http://mypuccini.com/anniversary.htm
  14. ↑ Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 74
  15. ↑ Puccini, Simonetta. "Puccini and the Painters". Opera Quarterly 1984, 2(3): lk 6
  16. ↑ 16,0 16,1 Matz, lk lisan
  17. ↑ Seligman, Vincent. Puccini among Friends, New York: THE MACMILLAN COMPANY, 1938, lk 28–30 http://archive.org/details/pucciniamongfrie000863mbp
  18. ↑ vt nt Budden, Julian. "Puccini: His Life And Works", Oxford University Press, 2002, lk 63, lk 227
  19. ↑ vt näit Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 75
  20. ↑ Giacomo Puccini. His Life and His Operas. lk 6
  21. ↑ Javier Espinoza. Revealed: the identity of Puccini's secret lover. The Observer, 30. september 2007 http://www.guardian.co.uk/world/2007/sep/30/italy.musicnews
  22. ↑ Guerra, Michele. Puccini's suitcase: interview with Paolo Benvenuti https://web.archive.org/web/20141020140812/http://www.adrianachiesaenterprises.com/ita/web/item.asp?nav=817
  23. ↑ vt näit Budden, Julien. "Puccini. His Life And Works", Oxford University Press, 2002, lk 403
  24. ↑ Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 261, 265"
  25. ↑ Seligman, Vincent. "Puccini among Friends". New York: MACMILLAN, 1938, lk 357
  26. ↑ Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 298"
  27. ↑ Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Giacomo_Puccini&oldid=6557199"