Vikipeedia

Kiiritusravi

Disambig gray.svg  See artikkel räägib kasvajate kiiritusravi meetodist; kliinilise onkoloogia alaeriala kohta vaata artiklit Kiiritusravi (onkoloogia).

Kiiritusravi ehk radioteraapia (ladina keeles radiotherapia) on meditsiinis (onkoloogia) rakendatav ravimeetod, milles rakendatakse ioniseerivat kiirgust.[1][2]

Kiiritusravi, Ghana, 2017

Protseduuri olemusRedigeeri

Kiiritusravi on ravimeetod hea- ja pahaloomuliste kasvajatele toime avaldamiseks ioniseeriva kiirgusega. Ravi eesmärgiks on kahjustada või hävitada kiiritatavas piirkonnas kasvajarakkude DNA-d, säästes sealjuures ümbritsevaid terveid kudesid ning muuta edasine vähirakkude kasv või paljunemine ja metastaseerumine raskemaks ja vahel ka võimatuks.

Kuna vähirakud kasvavad ja paljunevad kiiremini kui enamik neid ümbritsevaid normaalseid rakke, siis võimaldab radioteraapia ravida erinevaid vähiliike. Terved rakud on samuti kiiritusest mõjutatud, aga erinevalt vähirakkudest taastub enamik neist ravi mõjust.

Kuna kiiritusravi on lokaalse toimega, ja alati ei ole võimalik kasvajakolde allikat kindlaks teha, siis ei ole välistatud ka edasine vähirakkude kasv või paljunemine.

Kiiritusravi võimalused:

  • radikaalne kiiritusravi (tervenemist taotlev ravi) määratakse patsientidele, kes on vaatamata haigusele heas üldseisundis, kellel on piiratud kasvaja ja reaalne võimalus terveneda.
  • palliatiivse kiiritusravi (tervenemist mittetaotlev ravi) eesmärk on haiguse kulu aeglustamine, ajutine peatamine ning haigusest tingitud ebameeldivate sümptomite leevendamine. Pärast radikaalset ravi võib aja möödudes tekkida uus vähikolle ehk metastaas. Tervenemist mittetaotleva raviga püütakse nii palju kui võimalik parandada patsiendi elukvaliteeti ning palliatiivse ravi kasuks otsustatakse üksnes juhul, kui pole vähimatki lootust rakendada tervendavat ravi.

LiigidRedigeeri

Protseduuriks ettevalmistus haiglasRedigeeri

Enne ravi algust peab patsient teavitama raviarsti sellest, kas ja milliseid ravimeid ta tarvitab ning kas tal esineb allergiat; kui jah, siis mille suhtes. Samuti ei tohi patsient hakata iseseisvalt tarvitama ühtegi ravimit, ilma et oleks sellest eelnevalt arsti teavitanud.

Protseduuri kulgRedigeeri

Kiiritusravi teostab eriväljaõppe saanud radioloogiaõde, kes põhiettevalmistuselt on röntgendiagnostik. Enne raviseanssi märgitakse markeriga nahale täpsed ravi vajavad piirkonnad. Radioloogiaõde paigutab spetsiaalsed kaitsevahendid (kiilud, plokid) aparaadi ja kiiritatava kehaosa vahele, et kaitsta terveid kudesid ja elundeid. Patsient viibib ruumis 15–30 minutit, kuid kiiritust saab ta raviplaanis määratud aja. Patsient peab protseduuril püsima liikumatult, et kiiritus toimiks ainult selles ulatuses, mis on märgitud ning mida on kiiritatud. Patsient ei pea hinge kinni hoidma – tuleb hingata normaalselt. Radioloogiaõde lahkub ruumist enne, kui ravi algab, kuid protseduuri jooksul ta jälgib patsienti ning vajadusel saab ka haigega vestelda. Kiiritust edasi andev aparaat on juhitav eemalt ning patsient on jälgitav kõrvalruumist monitori või akna kaudu. Kiiritusravi protseduur ei ole valulik. Võimalikest probleemidest, mis tekivad protseduuri jooksul, tuleks kindlasti rääkida kiiritusravi arstile või õele.

Võimalikud tüsistused ja ohudRedigeeri

Radioteraapiaga kaasnevad kõrvaltoimed on põhjustatud vastava kehaosa kiiritusest. Kõrvaltoimed võivad olla erinevad:

  • ägedad ehk varajased kõrvaltoimed, mis võivad ilmneda varsti pärast ravi algust ning kaduda pärast kiiritusravi lõppu;
  • kroonilised ehk hilised kõrvaltoimed, mis võivad ilmneda mõni kuu pärast ravi algust ja on tavaliselt püsivad (nt ajutine või püsiv juustekaotus, mis võib olla kõrvaltoime, kui kiiritatakse pea piirkonda; isumuutus, mis on tingitud seedetrakti piirkonda tehtavast kiiritusravist).

Hilisemad kiiritusravi kõrvalnähud võivad välja kujuneda ka alles aastate pärast ning on tihti progresseeruvad ja kroonilised, kuid ägedad kõrvaltoimed lahenevad aja jooksul.

Kiiritusravi kõrvaltoimed inimorgansimile ei avaldu kiiritatud kasvajapaikme asukohas, nii näiteks tekkis ühel meespatsiendil eesnäärmevähi kiiritusravi järel kopsutuberkuloosi retsidiiv.[3]

Sagedasemad kõrvaltoimedRedigeeri

Kõrvaltoimed olenevad palju ka kasvaja paikmest, st piirkonnast, kuhu kiiritusravi suunatakse, kuid sagedamini esinevad kõrvaltoimed on järgmised:

Pea- ja kaelapiirkonna vähkkasvajate kiiritamise tagajärjel võib tekkida raske kuiva silma sündroom.[4]

Kiiritusravi kõrvaltoimed on kõigil patsientidel erinevad ning ravi jooksul ei pruugi haigel esineda ühtegi kirjeldatud kõrvaltoimetest või esineb mõni väga vähesel määral ja ei põhjusta erilisi vaevusi. Kõrvaltoimed sõltuvad kiiritatavast kehaosast ning saadava kiirituse doosist. Organismi reageerimist kiiritusele ja kõrvaltoimete tekkimist mõjutab ka patsiendi üldine tervislik seisund. Enne kiiritusravi algust selgitavad arst ja õde haigele, millised on raviga kaasnevad kõrvalnähud, kui kaua need kestavad ning kui tõsised need on. Peaaegu kõik vähihaiged, keda ravitakse kiiritusraviga, on ravitsükli eri perioodidel emotsionaalselt rusutud ja ärritunud.

Kiiritusravi võib mõjuda emotsionaalselt kurnatuse või hormonaalse tasakaalutuse tõttu, kuid ravi ise ei põhjusta stressi. On oluline, et patsiendil oleks keegi lähedane inimene, näiteks hea sõber, õde, sotsiaaltöötaja või psühholoog, kellele rääkida oma tunnetest või muredest. Samuti võib küsida raviarstilt nõu rahustavate harjutuste või meditatsiooni kohta, mis aitavad haiget tunda end rahulikumana.

TeadusuuringutesRedigeeri

Mount Sinai Hospitali ja Mount Sinai School of Medicine'i uurijate meeskonna poolt ajalehes Science Daily 24. novembril 2015 avaldatud artikkel pakub välja rakkude võimaliku mehhanismi kiiritusravi vastu võitlemiseks, esialgu küll nn hiiremudeli põhjal.

Uurijad leidsid, et suunates kiiritusravi nahas paljunevatele maliigsetele kasvajarakkudele aktiveeruvad nahas paiknevad spetsiifilised immuunrakud – dermaalsed Langerhansi rakud.

Langerhansi rakud on uurijatele eksponeerinud oma erakordset võimet parandada ioniseeriva kiirguse poolt DNA-le tekkida võivad 'rikked' ja võimaldavad neil talitleda nii, et on tagatud kiiritusravi vastane resitentsus ja võivad tõenäoliselt kutsuda esile immuunvastuseid, mis kulmineeruvad nahavähiga, nagu melanoom, tagamaks molekulaartasandil resistentsuse (kaitse) edasistele raviprotseduuridele. Uurijate arvates 'liiguvad' naha kahjustamisel ioniseeriva kiirgusega Langerhansi rakud näiteks lähimatesse lümfisõlmedesse ja suheldes molekulaartasandil teiste immuunrakkude populatsioonidega komplekteerivad regulatoorsed T-lümfotsüüdid (esmased populatsioonid küpsevad tüümuses) immuunsüsteemi talitlust pärssivate omadustega rakupopulatsioone kes infiltreeruvad kiiritust saanud kasvajasse ja 'katavad' selle kaitseks teiste immuunsüsteemi spetsiifiliste rakkude toime eest.[5]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ Meditsiinifüüsika terminoloogia sõnastik, veebiversioon (vaadatud 02.11.2013)
  2. ↑ "Meditsiinisõnastik", 343: 2004
  3. ↑ Thomas P, Foley R, Kosowicz L., Reactivation of pulmonary tuberculosis following local radiation therapy of prostate cancer., Conn Med. veebruar 2014;78(2):77–80.; veebiversioon (vaadatud 2.06.2015)(inglise keeles)
  4. ↑ Bhandare N, Moiseenko V, Song WY, Morris CG, Bhatti MT, Mendenhall WM., Severe dry eye syndrome after radiotherapy for head-and-neck tumors., Int J Radiat Oncol Biol Phys. 15. märts 2012 ;82(4):1501-8. doi: 10.1016/j.ijrobp.2011.05.026. veebiversioon (vaadatud 22.02.2015)(inglise keeles)
  5. ↑ The Mount Sinai Hospital / Mount Sinai School of Medicine, How immune cells resist radiation treatment, 24. november 2015, veebiversioon (vaadatud 31.10.2016)(inglise keeles)

VälislingidRedigeeri

Kiiritusravi tüümusvähi korral
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kiiritusravi&oldid=6231834"