Aida
See artikkel räägib ooperist. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aida (täpsustus).Aida. Giuseppe Verdi ooper neljas vaatuses Antonio Ghislanzoni libretole arheoloog ja egüptoloog Auguste Mariette’i stsenaariumi järgi impressaario Camille du Locle’i poolt vahendatuna. Armastuse ja patriotismi teema, pingelise faabula ülesehituse, vaatemängulisuse ja väga hea muusika tõttu on see ooper olnud väljatulekust peale äärmiselt edukas, kuuludes maailma ooperiteatrite standardrepertuaari ning olles üks sagedamini esitatavaid oopereid. Kujutab üleminekuetappi maestro keskmise ja hilisema perioodi loomingu vahel. Orkestratsioonilt ja harmoonialt on väga rikas. Pakub koorile suurepäraseid võimalusi oma võimete demonstreerimiseks.
Saamislugu:
Pärast edukat Don Carlose väljatulekut 1867. aastal oli Verdil probleeme uue töö jaoks sobiva libreto leidmisega. Prantsuse libretist ja impressaario Camille du Locle, kellega koostöös Verdi oli loonud Don Carlose, pakkus talle mitmeid tekste, kuid ükski ei sobinud. Lahendus tuli 1870. aasta esimestel kuudel, kui du Locle saatis maestrole tutvumiseks tuntud arheoloogi, egüptoloogi ja Kairo Egiptuse muuseumi asutaja Auguste Mariette’i (1821–81) koostatud Egiptuse ajaloo sündmusi käsitleva stsenaariumi. Verdile see meeldis.
Egiptuse khediiv (kuningas) Ismail Paša oli tänu Mariette’ile pööranud Verdile tähelepanu ka juba varem. Nimelt oli 1869. aastal alustatud Kairo kuningliku ooperimaja ehitamist, mis pidi valmima Suessi kanali avamise puhuks. Esialgu oli plaanis avada itaalia arhitektide Avoscani ja Rossi projekteeritud puust 850-kohaline teater, mis paigutati Kairo kesklinnas Azbakeya linnaossa ja valmis kuue kuuga, täiesti uue ooperiga. Mariette pakkuski võimaliku teose loojaks Verdit, kuid lisas, et kui itaallane loobub, siis võiks pöörduda Wagneri või Gounod’ poole. Khediiv eelistas Verdit, kuid maestro vaevles libretopuuduses ja loobus.
Uus ooperimaja avati 1. novembril 1869 Verdi ooperi Rigoletto etendusega. Suessi kanali avamispidustused toimusid 16. novembril 1869. Selleks ajaks polnud Verdil Aida komponeerimiseks veel aimdusi. Kuid peagi pärast kanali avamist sai ta Mariette’ilt teksti ning Verdi sõlmis pärast Ismail Paša korduvaid pealekäimisi temaga lepingu. Verdi küsis töö eest tollal tohutu summa, umbes 30 000 dollarit. Kui arvestada, et maestro ei pidanud honorari pealt maksma makse ning dollari ostuvõime oli vähemalt 20 korda suurem kui 21. sajandi teisel kümnendil, siis vastaks see summa tänapäeval umbes 500–550 tuhandele dollarile. Tegemist oli ühe kõigi aegade kõrgeimalt kinnimakstud ooperiga. Raha polnud tollal enam Verdi jaoks esmase tähtsusega, kuid igal tööl pidi olema tema meelest motivatsioon.
Khediiv tegi silmagi pilgutamata panuse maestro muusikalisele geeniusele ega hakanud raha pärast tingima. Leping kirjutati alla, ilma et helilooja oleks paberile pannud veel ühtegi nooti. Selle raha eest sai tellija partituuri ühe koopia ning õiguse esimesena lavastada ooper Kairos ja ainult Kairos. Verdi maksis rikkalikult libretist Ghislanzonile, kelle ülesandeks oli Mariette’i tekst itaalia keelde panna ja värsid kirjutada. Kopsakas summa läks ka Pariisi piiramise ajal kannatada saanutele.
Libretot tehti korduvalt ümber ja kohendati ning see valmis alles 1870. aasta lõpuks, ehkki lepingu järgi pidi ooper esitamisvalmis olema 1. jaanuaril 1871. Maestro töötas väga pingeliselt ning kirjutas muusika umbes nelja kuuga. Kuid partituuri üleandmine khediivile oli keeruline, sest juulis 1871 oli puhkenud Prantsuse-Preisi sõda. Pariis oli sel ajal just piiramisrõngas, kui Verdi pidi Pariisi kaudu Aida partituur toimetatama Le Havre’ist Kairosse suunduvale laevale. Siiski suudeti probleem lahendada.
Verdi mõtles välja triumfistseeni ilmestamiseks ja pidulikumaks muutmiseks nn Aida trompeti. See on palju pikem kui tavaline trompet. Aida partituuris on ette nähtud kuus niisugust pilli. Esimesed taolised trompetid valmistas Kairo esietenduseks Milano pillimeister Giuseppe Pelitti. Kuulus Belgia saksofoni kasutuselevõtja Adolphe Sax tegi Verdile need instrumendid 1880. aasta Aida Pariisi esietenduseks. Tema valmistatud pille kasutati veel ka Pariisi Opéra Aida lavastuses 1968. aastal.
Esmaettekanne toimus jõululaupäeval 24. veebruaril 1871 Kairo ooperis. See oli algsetest plaanides erinevalt viibinud 11 kuud. Auguste Mariette isiklikult disainis kostüümid ja tegi lavakujunduse. Peaosades olid mitte eriti kõrgelt koteeritud lauljad Itaaliast. Kairo uus ooperimaja oli aga rahvast pungil. Khediiv oli broneerinud esimese rõdu kolm looži oma haaremi naistele, kutsunud kohale diplomaatilise korpuse ning ajakirjanikud Prantsusmaalt ja Itaaliast. Etendus võeti vaimustatult vastu.
Verdi ise esietendusel ei viibinud, kuid oli väga rahulolematu, et tema uus ooper kanti ette vaid kutsutud isiksustest, poliitikutest, diplomaatidest ja kriitikutest auditooriumile. Üheks esmaettekandele kohale mitte minemise põhjuseks oli ka see, et ta ei saanud ise jälgida lavastuse ettevalmistamist ning oli veendunud, et lavastus talle ei meeldi. Verdi tegeles samal ajal aktiivselt ja vahetult Aida Milano La Scala esietenduse ettevalmistamisega. See toimus 8. veebruaril 1872, ehk 46 päeva Kairo omast hiljem. Milano etenduse jaoks komponeeris maestro uue avamängu, kuid kuuldes seda proovis, otsustas jääda rangelt algversiooni juurde. Seda avamängu polegi kunagi esitatud ja on säilinud vaid käsikirjas. Peaosade esitajad valis Verdi isiklikult. Komplekteeriti selle aja kõige kõrgetasemelisem ansambel. Milano esietendus oli väga menukas.
Aida oli kohe Itaalia peamiste ooperimajade repertuaaris. Parma Teatro Regio esietendusel 20. aprillil 1872 oli Verdi kohal. Napoli Teatro di San Carlo esitas Aida märtsis, Veneetsia La Fenice juunis 1873, Torino Teatro Regio detsembris 1874, Bologna Teatro Comunale septembris 1877 ja Rooma Teatro Costanzi oktoobris 1881. Teost esitati väljaspool Itaaliat suure menuga Lissabonis (1878), Pariisis (1880), Rio de Janeiros (1886), Buenos Aireses (1873), Londonis (1876), New Yorgis (1886, kus alates esietendusest tänaseni seda ooperit esitatud üle 1100 korra), Monacos (1877), Melbourne´is (1877), Münchenis (1877), Viinis (1874), Madridis (1874), Budapestis (1875), Varssavis (1875), Peterburgis (1875) ja Prahas (1875). Rootslased nägid Aidat esimest korda 1880, soomlased 1896 ja leedulased 1927. aastal. Eestis on seda ooperit esitatud Estonias 1923, 1932, 1964 ja 2004 ning Vanemuises 1947 ja 1961.
Rollide esmaettekandjad Kairos:
- Antonietta Anastasi Pozzoni (Aida),
- Pietro Mongini (Radamès),
- Eleonora Grossi (Amneris),
- Francesco Steller (Amonasro),
- Paolo Medini (Ramfis),
- Tommaso Costa (Egiptuse kuningas),
- Marietta Allievi (Ülempreestrinna),
- Luigi Stecchi Bottardi (Sõnumitooja).
Dirigeeris Giovanni Bottesini.
Rollide esmaesitajad Milanos:
- Teresa Stolz (Aida),
- Maria Waldmann (Amneris),
- Giuseppe Fancelli (Radamès),
- Francesco Pandolfini (Amonasro),
- Ormondo Maini (Ramfis),
- Paris Pavoleri (Egiptuse kuningas),
- Louis Vistarini (Sõnumitooja).
Dirigeeris Franco Faccio.
Peamised osad:
- Aida (sopran),
- Egiptuse kuningas (bass),
- Amneris (metsosopran),
- Radamès (tenor),
- Ramfis (bariton),
- Amonasro (bariton),
- Ülempreestrinna (sopran).
Süžee:
Tegevus toimub muistses Egiptuses Memphises vaarao palees ja Niiluse kaldal Isise templi lähedal ning Teebas vaaraode valitsemise ajal. Etioopia kuninga Amonasro tütar, printsess Aida elab Memphises orjatarina. Amonasro korraldab sõjaretke Egiptusesse, et tütar vangistusest vabastada. Egiptlased võtsid ta kaasa sõja retkel Etioopia vastu. Aida on armunud nooresse sõdalasesse Radamèsi. Tal on aga ohtlik rivaal Amneris, Egiptuse vaarao tütar. Vaarao, tema ohvitseride ja ülempreester Ramfis saavad piirilt teate, et Etioopia armee on lähenemas. Aida on mures, et isa on alustanud sõjakäiku Egiptuse vastu. Vaarao teatab, et Isis valis Radamèsi Amonasro vastu võitleva armee juhatajaks.
Ülempreester Ramfis pühitseb templis sisse Radamèsi relvi. Radamès nimetatakse Etioopia sõjakäigu ülemjuhatajaks. Amneris õhutab Aidat üles tunnistama, et too armastab Radamèsi, kuid teades, et ka printsess Amnerisel on samad tunded, ei lase Aida end mõjutada. Amneris valetab Aidale, öeldes, et Radamès langes lahingus.
Suur triumfistseen märgib Egiptuse vägede võidukat sõjakäigult naasmist. Amneris sunnib meeleheitel Aidat koos temaga jälgima Egiptuse võidukäiku ja oma rahva lüüasaamist. Võidukalt naasnud Radamès on rahvuskangelane ja soovib, et etiooplastest sõjavangid lastaks vabaks. Nii ka tehakse, kuid Aida ja Amonasro jäetakse pantvangi et etiooplased ei püüaks oma kaotuse eest kätte maksta. Egiptuse kuningas kuulutab Radamèsi troonipärijaks ja pakub talle naiseks Amnerist.
Niiluse kallastel teeb isa Aidale ettepaneku mõjutada Radamèsi andma välja oma armee järgmise sõjakäigu teekonna plaan. Radamès on vaid pealtnäha nõustunud Amnerise abikaasaks saama. Ta avaldab Aidale Amonasro poolt soovitud vägede paiknemise asukoha. Aida, Radamès ja Amonasro on valmis põgenema, kui Amneris ja ülempreester paljastavad nad ning tunnistavad Radamèsi reeturiks. Radamès on meeleheitel riigi reetmise pärast ja annab end põgenemise asemel ülempreestrile vangi.
Toimunud Radamèsi kohtuprotsessil mõistetakse ta riigireetmises surma. Amneris lubab, et Radamès jääb ellu, kui ta unustab Aida ja abiellub temaga. Sõjakangelane lükkab ettepaneku tagasi ja valib elusalt sissemüürimise. Vulcani templi alumine korrus on vangikong ja ülemine särab valgusest ja kullast. Sünges vangikongis kurdab Radamès, et ta ei näe enam mitte kunagi Aidat. Kuid orjatar on end sinna juba varem ära peitnud, et koos armastatuga surma minna. Elusalt sissemüüritute kohal on tempel, kus Amneris pöördub jumalate poole sooviga, et ta taevas Radamèsiga kokku saaks.
Peamised muusikalood:
- Radamèsi romanss „Celeste Aida”,
- Amnerise ja Radamesi duett „Quale insolita gioia”,
- ansambel kooriga „Alta cagion v’aduna”,
- Aida aaria „Ritorna vincitor!”,
- koor „Chi mai fra gl'inni e i plausi”,
- Amnerise ja Aida duett „Fu la sorte dell’armi a’tuoi funesta”,
- triumfimarss kooriga „Gloria all’Egitto, ad Iside”,
- ansambel kooriga „Salvator della patria, io ti saluto”,
- Amonasro ja Aida duett „Rivedrai le foreste imbalsamate”,
- Aida romanss „O patria mia”,
- koor „O tu che sei d'Osiride”,
- Radamèsi ja Aida duett „Fuggiam gli ardori inospiti”,
- Amnerise ja Radamèsi duett „Già i sacerdoti adunansi”,
- Radamesi ja Aida duett „Morir! sì pura e bella!”,
- koor „O terra addio, valle di pianti”.
Allikad:
- Tiit Made. Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012,
- Osborne, Charles. The Complete Operas of Verdi, London, 1992,
- Southwell-Sander, Peter. Verdi, London, 1986,
- Sadie, Stanley (toimetaja). The New Grove Dictionary of Opera I–IV, London, 2004.