Vikipeedia

Jerzy Grotowski

Poola lavastaja, teatrijuht ja -teoreetik

Jerzy Marian Grotowski (11. august 1933 Rzeszów, Poola – 14. jaanuaril 1999 Pontedera, Itaalia) oli poola lavastaja, teatriuuendaja, teatriteoreetik ja õpetaja.

Jerzy Grotowski

2009. aastal peeti Grotowski aastat.[1]

Lapsepõlv ja õpingud muuda

Tema isa Marion Grotowski oli maaler ja skulptor ning ema Emilia töötas õpetajana. Pea terve oma 16. eluaasta veetis Grotowski haiglas. Seal olles oli tal aega mõelda, mida oma eluga edasi teha ning ta otsustas selle pühendada kunstile. 1939. aastal läks tema isa sõtta ega tulnud sealt enam tagasi. Väidetavalt oli tema edasise arengu ja arvamuste suureks mõjutajaks tema ema Emilia.[2]

1951. aastal, 18-aastaselt, astus ta Krakówi teatrikooli lavastajaõppesse. Vabal ajal käis ta reisimas, et täiendada lavastajatööks vajalikku kogemuste pagasit. Lavastajadebüüdi tegi ta 1957. aastal Krakówi teatris Eugène Ionesco näidendiga "Toolid". Samal ajal kirjutas ta kuuldemänge Poola raadioteatrile. Põhiliselt toetus ta neis Hiina ja Tiibeti legendidele ning India näidendile "Shakuntala". Samuti pidas ta loenguid Aasia filosoofiast.[2]

1959. aastal, olles veel 25-aastane, sai temast Opoles asuva teatri 13. Rida kunstiline juht. Hiljem nimetati see ümber 13. Rea Laboratoorium-Teatriks.[1]

13. Rea Laboratoorium-Teater muuda

Grotowski hakkas koostööd tegema arhitekt Jerzy Gurawskiga. Koos lõhkusid nad publikut ja näitlejaid eraldava "barjääri". Grotowski pani kokku kaks lavastust, mida kutsuti faktimoonutajateks, vaatamata sellele, et need põhinesid autentsetel dokumentidel, dokumentaalfilmide materjalidel ja arhiivi helidel. Stanisław Wyspiański näidendist "Akropolis" tegi ta neli erinevat lavastust. Ta leidis, et teater ei ole koht, kuhu meelt lahutama minna, vaid see on uurimistöö paik, kus trupp otsib erinevaid võimalusi teksti edasiandmiseks ning seda, mis selles tekstis peidus on. Trupi eesmärk ei ole mängida võimalikult palju eriilmelisi tükke, vaid keskenduda teatud arvule näidenditele, mida aeg-ajalt ümber interpreteerida. Nõnda katsuvad nad leida erinevaid mütoloogilisi arhetüüpe, mitte kirjanduslikke tähendusi.[1]

Tema "Vihma jumalaid" kirjeldas üks ajakirjanik järgnevalt: "Põrkusid näidend ja autor, samal ajal kui põrkusid Grotowski teater ja kirjandus. Grotowski ei muutnud mitte ainult näidendi nime ("Õnnetu perekond"), vaid põimis selle teise poeetilise teksti fragmentidega ning lisas filmi proloogina." Grotowski tsiteeris Meierholdi: "Autori näidendit valides ei pea me jagama tema vaateid."

Laboratoorium hakkas 1973. aastast rändama mööda maailma, käidi USAs, Šveitsis, Prantsusmaal, Austraalias, Austrias, Itaalias, Saksamaal ja Kanadas.[2]

Vaene ja rikas teater muuda

Grotowski jagas teatrit "rikkaks" ja "vaeseks". Rikas teater on nii-öelda vigane. See mängib küll kindlate reeglite piires, kuid tal puudub terviklikkus. Grotowski tahtis luua uut keskkonda nii näitlejatele kui publikule igas lavastuses. Ta eemaldas oma teatrist kostüümid, valguse, grimmi ja muusika ning uskus, et füüsiline painduvus ja piiramatus on kordades huvitavam kui muu. Otsevalgust ja varje võib valgusmehhanismideta efektselt tööle panna ning muusikat võib näitleja ka oma suuga teha.

Oma raamatus "Tekstid aastatest 1965–1969" alustab ta "Vaese teatri poole" peatükki sellega, et talle ei meeldinud sõna "teatrieksperiment". Ta leidis, et uue otsimisel piirdutakse modernse kujundusega, mida rikastatakse kaasaegse kunsti suunaga või kus kasutatakse helitausta. Näitlejad ise on jätkuvalt oma vanades stampides kinni, lisandunud on vaid klounaad. Näitleja tahab aga eklektilisusest vabaneda ega taha käsitleda teatrit kui eri kunstialade kompositsiooni.

Grotowski austas Konstantin Stanislavskit, just tema eeskujul tekkis Grotowskil huvi teatri vastu. Ta hindas, et Stanislavski püstitas metoodilisi võtmeküsimusi, hoolimata sellest, et meeste vastused olid pigem vastanduvad. Raamat "Vaese teatri poole" ilmus esmakordselt aastal 1968 Taanis, selle eessõna kirjutas Peter Brook. Raamatus on välja töötatud mitu tundi kestvad sünteetilised füüsilise treeningu harjutused, mis põhinevad ida teatri treeningul. Grotowski oli ka Carl Jungi austaja ning otsis välja arhetüübid, mis võiksid näitlejat aidata rolliloomel.[1] [2][3]

Meetod ja looming muuda

Grotowski uuris Stanislavski kõrval ka teisi meetodeid, näiteks Dullini, Delsarte'i, Meierholdi ja Vahtangovi. Ta huvitus ka näitlejakoolitusest ida teatrites. Ta ise keskendus hingelisele protsessile, mis hõlmab intiimsuse paljastamist mitte nautimise, vaid andumise aktis. Ta nimetas seda transitehnikaks, kus psüühiline ja füüsiline vägi sulavad kokku ehk sisemisel impulsil ja välimisel reaktsioonil ei tohi olla mingit ajalist vahet. Nii ei ole näitleja sisemine tehnika ja "kunstlikkus" (rolli ülesehitus, vormi väljatöötamine) omavahel vastuolus. Välimine viib hingelise protsessi teele.

1970. aastatel viljeles ta enamasti mitteverbaalset, mõistatuslikke metafooridega teatrit. Temast hakati rääkima kui gurust. See oli keeruline aeg, sest ühelt poolt kritiseeriti teda läbipaistmatu müstika eest ja teiselt poolt ketserliku lahknevuse tõttu.[4]

Grotowski arvates on raske eristada meie endi poolt kujutluse loodud teadlikkust postuleeritusest. Ta püüdis leida vastust küsimustele: mis on teater, mis on teatri eripära, mispärast ei saa teda asendada film. Praktika andis kaks vastust: esiteks – vaene teater ja teiseks – etendus kui transgressiooni akt. See viiski ta kõige kõrvaldamiseni: kadusid karakteri väline kujutamine, kostüüm, kujundus, valgusmäng, taustamuusika, viimasena kõrvaldati lava. Teater ise kaob vaid näitleja-vaataja suhte puudumisel. Ta leidis, et rikas teater on rikas oma nõrkuste poolest ja on kleptomaania kunstilises võtmes, sest varastab teistelt kunstiliikidelt. Televisiooni tõttu tekkis jõukal teatril vajadus "totaalse teatri" järele, kus saaks teisi kunstialasid maksimaalselt ära kasutada. Teater jääb aga alati filmist maha, mispärast peabki ta olema vaene. Vaese teatri pluss on Grotowski arvates teatri maagiline teatraalsus ehk näitleja võime kehastuda vaataja silma all ümber ühest tüübist teiseks.

Grotowski on öelnud, et otsis oma Laboratooriumis kindlat treeningmeetodit, mis oleks objektiivne ja põhineks näitleja isiklikel assotsiatsioonidel. Ta kõrvaldas oma treeningust harjutused, mis vastasid ainult küsimusele "Kuidas peaks seda või teist tegema?". Harjutuste abil peab näitleja leidma ja kõrvaldama takistused ja raskused, mis piiravad tema loomingulist tööd. Siis ei küsi näitleja enam, kuidas teha, vaid teab, mida ta teha ei tohi. Välismaailma ei tohi seejuures ära unustada, ärritused tuleb vastu võtta ja neile siis reageerida – see on võtmise ja andmise protsess.[5]

Koostöö Grotowski ja talle usaldatud näitlejaga oli tema enda sõnul erakordselt intiimne ja viljakas. Kui näitleja usaldus on selge ja piiritu, siis tekitas see Grotowskis soovi avada näitleja varjatud võimed. Kui näitleja soovis kasvada, siis tekkis Grotowskil imetlus ja aitamissoov ning nad kasvasid koos. Näitleja sündis kaks korda uuesti: kutsetöös ja isiksusena, mis viis õpetaja uuestisünnini.

Tema ideede kohaselt ei olnud kunstis tarbijaid, ainult loojad.[1]

Algupärane teater muuda

1970. aastate algul keskendus Grotowski rohkem Kesk-Aasia kultuuri uuringutele. Neil aastail võttis ta ette oma kolmanda reisi Indiasse. Teda hakkas huvitama spirituaalsus. Ta kutsus kokku nii Poola kui ka välismaa näitlejad, kes hakkasid välja mõtlema viise, kuidas sõnu kasutamata omavahel suhelda. 1976. aastal esitleski ta uut ideed, mida nimetas algupäraseks teatriks. Ta uuris erinevate kohtade etnoloogiat ja antropoloogiat ning avastusi kasutas rahvusvahelistes gruppides. Ta uuris rituaale ning püüdis leida ühiseid jooni kõikvõimalike hõimude vahel.[1][4]

Hilisem elu muuda

Ta emigreerus 1982. aastal USAsse, kus temast sai esialgu Columbia Ülikooli õppejõud ning hiljem California Ülikooli õppejõud, kus hakkas tegelema objektiivse draama uurimisega.

Laboratoorium pani 1984. aastal oma uksed Wrocławis kinni ja avas need uuesti aasta pärast Itaalias. Seal tegeles Grotowski rahvusvahelise projektiga, mille nimeks oli "Rituaalsed näidendid".

Oma elu lõpul tegeles ta ainult oma õpilastega, kes töötasid täielikus isolatsioonis ning esialgu võis töö tulemusi näha vaid mõnel üksikul. Läks aega, enne kui Grotowski nad suurema avalikkuse ette lubas.[1]

Grotowski suri Itaalias leukeemiasse.

Objektiivne draama muuda

USAs olles töötas ta aastatel 1983–1986 oma uue projektiga, mille nimi oli "Objektiivne draama". Selle eesmärgiks oli välja uurida ühiseid seisukohti ja liikumisi erinevates kultuurides, et kunst saaks universaalseks ja muutuks kõigile loomulikuks. Objektiivset draamat on ka kirjeldatud kui tehnilist sünonüümi tegevuslikule struktuurile, mida on otsitud töötubade abil, mille nimetus jätab inimestele mulje nagu nad oleksid tunnetanud täielikku ning muutumatut, ehkki sümboolset, rituaali.[4][1]

Teoseid muuda

  • Grotowski, J. 1989. Tekstid aastatest 1965–1969. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
  • Cuesta, J. ja Slowiak, J. 2007. Jerzy Grotowski. London, New York: Routledge.
  • Mihhail Tšehhov, Jerzy Grotowski "Näitlejatehnika. Näitlejatreening" Tõlkinud Peeter Raudsepp. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2008
  • Richards, T. 2006. At work with Grotowski and physical actions. London, New York: Routledge.
  • Towards a poor theatre. 2002. Toim Barba, E. New York: Routledge.

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 [1]
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Lingi silt". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2017. Vaadatud 6. detsembril 2017.
  3. ↑ Jerzy Grotowski. Tekstid aastatest 1965–1969, Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1989.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Lingi silt
  5. ↑ Mihhail Tšehhov, Jerzy Grotowski "Näitlejatehnika. Näitlejatreening" Tõlkinud Peeter Raudsepp. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2008

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jerzy_Grotowski&oldid=6392658"