Ava peamenüü

Julmuse teater (prantsuse keeles: Théâtre de la Cruauté) on Antonin Artaud’ loodud teatriidee. Viiskümmend aastat varem sõnastas ka seda draamakirjanik Henry Becque.

Artaud uskus, et vajame teatrit, mis meid üles ärataks, südant ja närve virgutaks.[1] Julmuse teatri eesmärk oli šokeerida publiku meeli, kasutades vägivaldseid kujundeid, et nende emotsioone välja tuua. Tundes suurt huvi publiku ja etendajate vahelise suhte vastu, asetab Julmuse teater publiku etenduse keskele.[2]

“Julmuse teatri esimene manifest” ilmus 1932. aasta oktoobris ning “Julmuse teatri teine manifest” aastal 1933. Praktikas ei suutnud Artaud oma teooriad teostada. Aastal 1935 toimus esimene Julmuse teatri etendus, mis täielikult läbi kukkus ning mille tagajärjel Artaud Prantsusmaalt lahkus.[1]

Julmuse teater on mõjutanud palju nüüdisaegset teatriotsingut ja olnud oluliseks teoseks näiteks Jean Genet’le, Jerzy Grotowskile ja Peter Brookile.

AjaluguRedigeeri

Artaud’ ajal valitses Prantsusmaa teatris tugev konservatism ja teater ise oli väga literatuurne. Alternatiivne avangardne teatriliikumine, mis mässas traditsioonide vastu ning kujunes välja aastatel 1914–1939, oli ka Artaud’ taustaks. Artaud oli tugevalt mõjutatud sürrealismist, mis aitas tal hilisemaid Julmuse teatri ideid vormida. Ta eitas kogu prantsuse teatritraditsiooni: ta eiras teatrit, mis leppis draamatekstide illustreerimisega ja nõudis teatrit, mis oleks iseseisev loov kunst, mitte kirjanduse koopia.[1]

Aastal 1926 lõi Artaud koos Roger Vitraciga Alfred Jarry Teatri, mis tõi lavale vaid ebarealistlike draamasid. Sürrealistlik teater peegeldas uskumust, mille kohaselt alateadvus on kunstipärase tõe allikas. Teater tegutses vaid kaks aastat ning pärast oma tööd sürrealistlikus teatris hakkas Artaud välja töötama Julmuse teatri ideed.[3]

TeooriaRedigeeri

Julmuse teatri teooria jaguneb eelkõige kahte manifesti, mis avaldati artiklitena ning mille Artaud avaldas ühtsena oma teoses "Teater ja tema teisik" aastal 1938.

Julmuse teater tahab luua teatrist reaalsuse, millesse inimene suudaks uskuda ja mis jätaks tema südamesse ja meeltesse niisama konkreetse hambajälje nagu iga tõeline aisting.

Julmus on teatris vajalik, sest publik hakkab uskuma teatriunelmaid vaid tingimusel, et peab neid tõelisteks unenägudeks, mitte reaalsuse kalkeerimiseks, tingimusel, et nad vallandavad temas unenägude maagilise vabaduse, mille ta tunneb ära ainult sel juhul, kui ta adub hirmu ja julmust.[1]

Manifestides käsitleb Artaud erinevaid teemasid nagu näiteks aktuaalsus, rekvisiidid, valgus, näitleja ja repertuaar, mille puhul toob välja erinevaid nõudeid ja põhjendusi. Olulisemateks ja läbivamateks teemadeks on teatrikeel, neljanda seina kaotamine, kujundite ja märkide kasutamine ja nende süsteemi loomine ning müüdilikud metafüüsilised teemakäsitlused.

Üks julmuse teatri eesmärke on, et selge piirjoon elu ja teatri vahel kaotatakse.[1]

TeatrikeelRedigeeri

Teater saab tagasi oma mõjuvõimu siis, kui on tagasi saanud oma keele ja ei sõltu enam orjalikult tekstist. Teatrile ainuomane keel asub kusagil žesti ja mõtte vahepeal. “Seda keelt on võimalik määratleda üksnes dünaamiliste ja ruumiliste väljendusvõimaluste vastandamise teel dialoogivormis sõnalistele väljendusvõimalustele.” Artikuleeritud keelt ei pea kõrvaldama, vaid sõnadele tuleb anda umbes selline tähtsus, nagu neil on unenäos – sõnad muutuvad loitsimiseks. Teatrikeel peab võimaldama üle astuda kunsti ja sõna tavapärastest piiridest.[1]

LavaRedigeeri

Et luua vahetu side vaatajaga, tuleb ära kaotada lava ja saal ning asendada nad üheainsa ilma vaheseinte ja barjäärideta ruumiga.[1]

Käsitletavad teemadRedigeeri

Teater peab püüdma arutluse alla võtta lisaks objektiivsele maailmale ka sisemaailma, see tähendab inimest kui metafüüsilist nähtust. Teemad suunatakse alateadvuse poole, mis on arvatavasti enamiku inimeste pahede ja probleemide algallikaks. Julmuse teater valib sellised süžeed ja teemad, mis vastavad meie ajastut iseloomustavale erutus- ja ängistusseisundile. Need saavad olema kosmilised universaalsed teemad, mis on võetud muistsetest kosmogooniatest ja müütidest. Jõuame vanarahvaliku etenduse juurde, mida vaim võib otse tõlkida ilma sõnakaridele jooksmata.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 A. Artaud. Esseid ja kirju. Tallinn: Perioodika. 1975
  2. The Drama Teacher: "Theatre of Cruelty Conventions"
  3. Brockett, Oscar G. (2007). History of Theatre. Boston, MA: Perason Education. lk 420–421. ISBN 0-205-47360-1.