Sürrealism

Sürrealism on 20. sajandi kunsti ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogilised seisundid jms. 1924. aastal koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis.

William Girometti "Tundmatu naise portree" (1972)

Sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 1890–1898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon, Paul Éluard jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dalí).

Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.

Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire'i, Arthur Rimbaud'd ja Guillaume Apollinaire'i.

Sürrealistid kasutavad inspiratsiooni vabastamiseks ja loomeprotsessi ergutamiseks mitmesuguseid tehnikaid. Kuna sürrealism kui liikumine on algusest peale olnud fragmentaarne, on just eri tehnikate väärtus ja roll on olnud üks paljudest lahkarvamuste teemadest. Mõned sürrealistid peavad näiteks automatismi ainult inspiratsiooniallikaks, teised aga leiavad, et automaatselt loodud objektid on juba ise valmis tööd, mis ei vaja viimistlemist.

Vaata ka

• sürrealismi tehnikate loend

Kirjandus

• Tiit Hennoste, "Hämarus lumeväljadel. Eesti kirjandus ja sürrealism" – kogumikus "Täiskui: Andres Ehin", koostanud Arne Merilai, sari Studia litteraria Estonica nr 12, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2012, lk 199–228; ISBN 9789949321612
• Arne Merilai, "Sürrealism eesti luules. Ankrumees ja udusulistaja" – samas, lk 229–244

Välislingid

• Sürrealism
• Surrealismnow.com
• Janar Ala: Korralikult vormistatud ja täiesti sürr sabotaaž, Postimees, 19. november 2008