Vikipeedia

Salvador Dalí

Hispaania kunstnik

Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domènech, Puboli markii (Marqués de Pubol), kunstnikunimega Salvador Dalí; 11. mai 1904 Figueres – 23. jaanuar 1989 Figueres) oli Hispaania maalikunstnik, 20. sajandi üks tähtsamaid sürrealiste.

Salvador Dalí
Salvador Dalí 1939
Sünninimi Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domènech
Sündinud 11. mai 1904
Figueres
Surnud 23. jaanuar 1989
Figueres
Rahvus katalaan
Haridus Real Academia de Bellas Artes de San Fernando, Madrid
Tegevusala maalimine, joonistamine, fotograafia, skulptuur, kirjutamine
Kunstivool sürrealism
Tuntud teoseid "Mälu püsivus" (ka "Pehmed kellad" või "Sulanud aeg") (1931)
"Pehme konstruktsioon keedetud ubadega – kodusõja eelaimus" (1936)
"Elevandid luikede peegelpildina" (1937)
"Püha Antoniuse kiusatus" (1946)
"Uni, mille põhjustab mesilase lend ümber granaatõuna sekundi enne ärkamist" (1946)

Elukäik muuda

Dalí sündis Prantsuse piiri lähedal asuvas Figueresi linnas. Tema isa Salvador Dalí i Cusí oli advokaat ja notar, kelle rangele kasvatusstiilile vastandus tema naine Felipa Domenech Ferrés. Just Dalí ema oli see, kes poja kunstikatsetusi julgustas. Dalí oli peres teine laps. Esimene laps, vend, kelle nimi oli samuti Salvador, suri enne Dalí sündi. Kolm aastat noorem õde Ana María kirjutas 1949. aastal oma vennast raamatu.

1916. aastal, kui Dalí koos kohaliku kunstniku Ramon Pichot'ga suvepuhkust veetis, avastas ta enda jaoks moodsa kunsti (modern art). Järgmisel aastal korraldas isa Dalí söejoonistustest koduse näituse. Esimene avalik näitus toimus 1919. aastal Figueresi teatris.

Veebruaris 1921. aastal suri Dalí ema rinnavähki. Salvador oli siis 16-aastane ning on hiljem sündmust kirjeldanud kui oma elu suurimat vapustust. Dalí isa abiellus hiljem oma naise õega. Kuna Dalí hindas oma tädi väga, ei olnud sündmuste selline käik talle vastumeelne.

Madrid ja Pariis muuda

1922. aastal kolis Dalí Madridi ja asus õppima kaunite kunstide koolis Academia de San Fernandos. Juba siis äratas Dalí tähelepanu ekstsentriku ja dändina. Tal olid pikad juuksed ja põskhabe. Ta kandis mantleid, sukki ja põlvpükse, püüdes matkida 19. sajandi inglise esteete. Madridis sõbrunes ta teiste hulgas ka Pepín Bello, Luis Buñueli ja Federico García Lorcaga.

Kõige enam pälvisid kaasõpilaste seas tähelepanu siiski Dalí kubismist inspireeritud maalid. Tol ajal oli kubistlik liikumine Dalí jaoks ilmselt veel segane, sest Madridis ei tegutsenud ühtki seda stiili viljelevat kunstnikku ning Dalí teadmised pärinesid ajaleheartiklitest. Dalí eksperimenteeris ka dadaismiga ning see kunstivool mõjutas ta loomingut kogu elu.

1926. aastal visati ta rahutuste õhutamises süüdistatuna vahetult enne lõpueksameid Akadeemiast välja. Samal aastal maalis Dalí realistliku teose "Leivakorv", mis annab tunnistust tema suurepärasest joonistamisoskusest. 1926. aastal külastas Dalí esimest korda Pariisi ja kohtus Pablo Picassoga, keda ta jumaldas. Picasso oli juba kunstnik Joan Miró käest Dalí kohta kiidusõnu kuulnud. Järgnenud aastatel maalis Dalí mitmeid teoseid, kus võib märgata Picasso ja Miró mõjutusi.

Juba 1920. aastatel võis Dalí teostes märgata jooni, mis jäid domineerivaks kogu tema loomingu vältel. Dalí kombineeris kunstistiile klassikalisest maalist modernse avangardismini. Vanadest autoritest mõjutasid teda Raffael, Bronzino, Francisco de Zurbarán, Jan Vermeer van Delft ja Diego Velázquez. 17. sajandi Hispaania kunstniku Diego Velázqueze eeskujul kasvatas Dalí endale suurejoonilised vuntsid, mis jäid tema imago lahutamatuks osaks kuni elu lõpuni.

Sürrealism muuda

1929. aastal tegi Dalí koostööd sürrealismi viljeleva režissööri Luis Buñueliga, mille tulemusel valmis lühifilm "Un Chien Andalou" ("Andaluusia koer"). Samal aastal kohtus Dalí oma muusa Galaga. Sellest Dalíst 10 aastat vanemast naisest, kelle kodanikunimi oli Elena Ivanovna Diakonova, sai hiljem Dalí abikaasa. 1929. aastal toimus Dalíl mitu olulist näitust ning ta liitus ametlikult Pariisis Montparnasse’i kvartalis tegutsenud sürrealistide rühmitusega. Dalí looming oli juba sellele eelnenud kahel aastal tugeva sürrealismi mõjutusega.

Samal ajal oli Dalí ja tema isa suhe sügavas kriisis. Isa ei kiitnud heaks poja suhet Galaga ning arvas, et sürrealistid avaldavad poja moraalile halba mõju. Viimaseks piisaks sai teos "Jeesus Kristuse püha süda", kuhu Dalí oli lisanud provokatiivse lause: "Mõnikord ma sülitan lõbu pärast oma ema portreele"[1]. Raevunud Don Salvador nõudis pojalt avalikku vabandust. Dalí keeldus, kartes võib-olla sürrealistide rühmitusest väljaviskamist. Seejärel lubas isa Dalí pärandusest ilma jätta ning ühtlasi keelas tal jalga kodulinna tõsta.

1931. aastal maalis Dalí ühe oma kuulsama teose "Mälu püsivus", millel kujutas pehmeid, sulavaid taskukelli. Üldlevinud tõlgenduse järgi sümboliseerivad painduvad kellad arusaama, mille kohaselt aeg ei ole jäik ega ettemääratud.

Pärast viieaastast kooselu abiellusid Dalí ja Gala viimaks 1934. aastal. Samal aastal külastas Dalí esimest korda USA-d. Tema näitust New Yorgis saatis suur edu. Hiljem külastasid Dalí ja Gala New Yorgis ka üht kostüümiballi, kus üks kehastus Lindberghi lapseks ja teine tema röövijaks. Sellele järgnenud pahameeletormi tõttu oli Dalí sunnitud vabandama.

Kuigi suurem osa sürrealistidest toetas vasakpoolset poliitikat, ei olnud Dalí kunsti ja poliitika vahelistes seostes sugugi kindel. Sürrealistide juhtfiguur André Breton süüdistas Dalíd "uue ja irratsionaalse Hitleri fenomeni" toetamises, kuid Dalí lükkas süüdistused ümber. Dalí oli veendunud, et sürrealism saab eksisteerida ka apoliitilises kontekstis ning keeldus selgesõnaliselt fašismi hukka mõistmast. 1934. aastal visati Dalí sürrealistide rühmitusest välja. Selle peale vastas Dalí: "Mina olengi sürrealism." [2]

Dalí üks peamistest patroonidest oli Edward James. James aitas Dalíl kunstimaailmas läbi lüüa, sest ostis paljud tema teosed ning toetas teda kahe aasta jooksul ka rahaliselt. Nende koostöö tulemusel sündisid kaks sürrealistliku liikumise ikoonilist teost: "Lobster Telephone" ja "Mae West Lips Sofa".

 
Dalí oma otselotiga (1965)

1939. aastal kasutas A. Breton esimest korda Dalí kirjeldamiseks halvustavat hüüdnime Avida Dollars. Tegu on Salvador Dalí nime anagrammiga ning prantsuse fraasi avide à dollars ('ahne dollarite järele') foneetilise (häälduspärase) kirjapildiga. See oli halvustav viide Dalí loomingu suurenevale kommertsialiseerumisele ning Dalí kuulsuse ja raha otsingutele. Sürrealistid jätkasid Dalí kritiseerimist kuni tema surmani.

1940. aastal kolisid Dalí ja Gala Teise maailmasõja eest USA-sse, kus elasid kaheksa aastat. 1942. aastal avaldas Dalí autobiograafia "Salvador Dalí salajane elu".

1949–1989 muuda

Alates 1949. aastast oli Dalí elupaigaks taas Kataloonia. Oma karjääri hilisemas faasis ei piirdunud Dalí pelgalt maalimisega, vaid eksperimenteeris mitme uudse tehnikaga. Näiteks oli ta üks esimesi, kes kasutas kunstis hologramme, ning mitmes tema teoses võib näha optilisi illusioone. Paljud noored kunstnikud eesotsas Andy Warholiga pidasid Dalíd oluliseks popkunsti mõjutajaks. Dalí oli huvitatud ka loodusteadustest ja matemaatikast ning mitmetes tema teostes võib näha geomeetrilisi vorme.

 
Dalí teater ja muuseum Figuereses

Lisaks optilistele illusioonidele ja teadusele mõjutas Dalí hilisemat loomingut ka religioon. Tema pühendumus katoliiklusele kasvas. Samuti inspireerisid Dalíd 1945. aastal toimunud Hiroshima katastroof ja aatomiajastu algus. Dalí soovis ühendada kristlikku ikonograafiat ja tuumafüüsikaga seonduvat materiaalset hävingut. Sellest ajast pärineb näiteks teos "La Gare de Perpignan" (1965). 1960. aastatel alustas Dalí oma kodulinnas Dalí-nimelise teatri ja muuseumi rajamist. Kuni 1974. aastani läks sellesse projekti kogu tema energia.

1969. aastal kujundas Dalí Chupa Chupsi logo ning aitas korraldada samal aastal Hispaanias toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse reklaamikampaaniat.

1980. aastal halvenes Dalí tervis järsult. Väidetavalt andis Dalí peaaegu seniilne naine Gala mehele kokkusobimatuid ravimeid, mis kahjustasid Dalí närvisüsteemi. 76-aastaselt oli Dalí armetus seisus ning tema parem käsi värises tugevalt.

Fail:Coat of Arms of the Marquess of Dalí de Púbol.svg
Púboli markii Salvador Dalí vapp.

1982. aastal määras kuningas Juan Carlos I Dalíle tiitli Marqués de Dalí de Púbol, mis andis Dalíle aadliseisuse. Algselt oli tiitel olnud päritav, kuid Dalí palvel muudeti eeskirju. Oma tänutunde väljendamiseks kinkis Dalí kuningale joonistuse "Euroopa pea", mis jäi Dalí viimaseks teoseks.

Gala suri 10. juunil 1982. Pärast naise surma kaotas Dalí eluisu. Ta kolis Púboli lossi, mille oli Gala jaoks ostnud. 1984. aastal oli Dalí magamistoas tulekahju. Arvati, et tegu võis olla ka enesetapukatsega. Pärast seda vahejuhtumit viidi Dalí tagasi Figueresi. Elu viimased aastad veetis ta endanimelises teater-muuseumis, kus Dalí sõbrad ja teised kunstnikud tema eest hoolitsesid.

Väidetakse, et Dalí hooldajad sundisid meest tühje lõuendeid signeerima, et neid hiljem petuskeemides kasutada. Sel põhjusel on kunstikaupmehed Dalí hilisemate teoste suhtes umbusklikud.

1988. aasta novembris viidi Dalí südamerikkega haiglasse, kus teda külastas ka kuningas Juan Carlos I. Dalí suri 23. jaanuaril 1989, kuulates oma armastatud heliplaati "Tristan ja Isolde". Dalí on maetud endanimelise teater-muuseumi krüpti. Hoone vastas on Sant Pere (Püha Peetruse) kirik, kus toimusid nii Dalí ristimine, esimene armulaud kui ka mehe matused. Dalí sünnikodu asub sealtvaid kolme kvartali kaugusel. [3]

Looming muuda

Maale muuda

Dalí maalis kokku üle 1500 maali[4].

  • 1925 – "Veenus ja amoretid"
  • 1929 – "Salapärane mäng"
  • 1929 – "Iha mõistatus – minu ema, minu ema, minu ema"
  • 1929 – "Suur masturbaator"
  • 1931 – "Mälu püsivus" (ka: "Sulanud aeg" ja "Pehmed kellad")
  • 1933 – "Wilhelm Telli mõistatus"
  • 1937 – "Narkissose metamorfoos"
  • 1937 – "Uni"
  • 1937 – "Elevandid luikede peegelpildina"
  • 1938 – "Lõputu mõistatus"
  • 1938 – "Aafrika muljed"
  • 1938 – "Hispaania"
  • 1941 – "Pehma autoportree praetud peekoniga"
  • 1943 – "Ameerika poeesia"
  • 1943 – "Ameerika jõulude allegooria"
  • 1944 – "Uni, mille põhjustab mesiase lend ümber granaatõuna sekund enne ärkamist"
  • 1945 – "Melanhoolne aatomi- ja uraaniidüll"
  • 1946 – "Püha Antoniuse kiusatus"
  • 1947 – "Luigesule aatomisisene tasakaal"
  • 1949 – "Leda atomica"
  • 1950 – "Port Lligati madonna"
  • 1951 – "Püha Johannese Kristus ristil"
  • 1952 – "Sfääride Galatea"
  • 1954 – "Omaenda vooruslikkuse sarvede poolt sodomiseeritud nooruslik neitsi"
  • 1958–59 – "Christoph Kolumbus avastab Ameerika (Christoph Kolumbuse uni)
  • 1963 – "Galacidalacidesokrüribonukleiinhape"
  • 1965 – "Perpignani raudteejaam"
  • 1966–1967 – "Tuunikala püüdmine"
  • 1983 – "Pääsukese saba" (katastroofiseeria) (Dali viimane maal)

Viited muuda

  1. ↑ Dalí elulugu
  2. ↑ I am Surrealism[alaline kõdulink]
  3. ↑ Smith, Meredith The Persistence of Memory: A Biography of Dalí[alaline kõdulink] lk. xxiv, 411–412, 1995 Da Capo Press, ISBN 0-306-80662-2
  4. ↑ Salvador Dalí online näitus välja otsitud 23.07.10

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Salvador_Dalí&oldid=6548355"