Eduard Vilde

Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Pudivere mõis, Avanduse vald (Simuna kihelkond) – 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik ja Eesti diplomaat, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev eesti kirjanduse esindaja.

Eduard Vilde
Sünniaeg	4. märts 1865
Surmaaeg	26. detsember 1933 (68-aastaselt) Tallinn
Autogramm

Uusbarokne puitmaja Kadriorus, kus esimesel korrusel elas riigi kulul aastail 1927–1933 diplomaadina Eduard Vilde. Majas asub 1946. aastast Eduard Vilde muuseum

Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia "Mahtra sõda", "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja "Prohvet Maltsvet". Hästi on tuntud draama "Tabamata ime", komöödia "Pisuhänd" ja romaan "Mäeküla piimamees". Teoste alusel on loodud ka mängufilme ("Vigased pruudid", "Külmale maale" ja "Mäeküla piimamees").

Elulugu

Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.

Aastatel 1878–1882 õppis ta Tallinna kreiskoolis.

Aastatel 1883–1886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 1887–1890 ajalehe Postimees toimetuses. 1889. aastal sõitis ta pärast väikest peatust Riias elama Berliini. Aastatel 1890–1892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik. 1891. aastal abiellus ta Berliinis noore sakslanna Antonie Gronauga. Kooselu purunes peagi, kuid ametliku lahutuse sai kirjanik alles 1921. aastal. Ta on nimetanud seda suhet oma noorpõlve rasvaseks veaks.

Aastatel 1893–1896 töötas Vilde taas Postimehe toimetuses ja selles lehes hakkas ilmuma ka tema romaan "Külmale maale". Esiotsa järjejutuna ilmunud teos anti veel samal aastal välja ka raamatuna.

1896. aastal läks Vilde aastaks Moskvasse.

Aastatel 1897–1898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 1898–1901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe toimetuses, 1899 oli ta Rahwa Lõbu-Lehe toimetaja, 1901–1904 töötas Tallinnas ajalehe Teataja toimetuses ja 1904–1905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses.

1900. aastal suundus Vilde Eesti Postimehe ajakirjanikuna paarikuusele reisile Kesk-Euroopasse, peamiselt selleks, et Pariisi maailmanäitusel käia ja sellest eesti lugejale reisikirjastiilis ülevaade anda. Reisikiri "Kaks kuud Kesk-Euroopas" ilmus aastatel 1900–1902 Eesti Postimehe lisas.

1902. aastal hakkas järjejutuna ilmuma Vilde esimene ajalooline romaan "Mahtra sõda". Teos sai enneolematult populaarseks ja tegi Vildest ühe 20. sajandi alguse menukama ja mõjukama kirjaniku.

1904. aastal tutvus ta Linda Jürmanniga, kellest sai tema elukaaslane ja hiljem abikaasa.

1905. aastal oli Vilde nende seas, kes asutasid Tartus Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse. Aasta lõpul pidi ta revolutsioonilise tegevuse tõttu minema maapakku, kuhu ta jäi 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos Linda Jürmanniga Šveitsis, Soomes (kus toimetas 1906. aastal satiiriajakirja Kaak), Saksamaal, New Yorgis (kus oli 1911. aasta kuumalaine tunnistaja). Valesüüdistuse tõttu ei lasknud USA immigratsiooniametnikud New Yorgis tal algul riiki siseneda ja ta viibis peaaegu kuu aega Ellis Islandil immigrantidele mõeldud eeluurimisvanglas. Läbielatu põhjal kirjutas ta reisikirja "Minu vangipõlv Ellis Islandil". USA-st naasid Vilde ja Jürmann Euroopasse ning asusid elama Taani Kopenhaagenisse (1911–1917). Seal ilmusid näidendid "Tabamata ime" (1912) ja "Pisuhänd" (1913) ning romaan "Mäeküla piimamees" (1916).

Pärast Veebruarirevolutsiooni tulid Vilde ja Jürmann tagasi Eestisse, kus Vilde tegutses aastatel 1917–1918 Estonia teatri dramaturgina.

Eduard Vilde haud

Aastatel 1919–1920 oli Vilde diplomaatilises teenistuses: 1919. aasta algul määras Eesti Ajutine Valitsus ta Kopenhaagenisse teadetebüroo juhatajaks ning sama aasta lõpus Berliini saadikuks, kellena ta tegutses 5. novembrini 1920, mil jõustus tema ametist vabastamine omal soovil.

Aastatel 1920–1923 oli ta Berliinis vabakutseline, 1923. aastast elas Tallinnas.

1929. aastal andis Tartu ülikool Eduard Vildele audoktori tiitli. Vilde oli esimene eesti kirjanik, kes säärase tunnustuse sai.

Eduard Vilde suri oma kodus 26. detsembril 1933. Ta oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinna Metsakalmistule, samuti esimene, kes maeti sinna mittekiriklikult. Nagu ta polnud lasknud ennast laulatada, nii ei soovinud ta ka kiriklikku matust. Abikaasa Linda Vilde korraldamisel sängitati Eduard Vilde 30. detsembril 1933 pühitsemata mulda.

Isiklikku

Tema tädipoeg oli Eduard Bornhöhe.

Eduard Vilde oli kaks korda abielus. 27. augustil 1891 abiellus ta Berliinis Antonie Gronauga, kelle emal oli Riias moeäri. Ametlikult lahutati abielu alles 1921. aastal. Aastal 1905 hakkas Vilde koos elama noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga.

Pseudonüümid

Edwardo Wilde, Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt.

Looming

Nõukogude Liidu postmark, Eduard Vilde, 1965, (Michel 3114, Scott 3060A)

Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888, "Kõtistamise kõrred", 1888).

Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad" (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (1905–1908). Eriti just "Mahtra sõjas" on ta kasutanud palju arhiivimaterjali ja mälestusi.

Maapao-aastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees" (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917. aastal.

Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 1923–1935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 1951–1961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).

• 
  Eduard Vilde kunagine elukoht Tartus, Tähtvere tänav 6
• 
  Vilde mälestustahvel Tähtvere tänava hoonel
• 
  Tartu südalinnas asuv Eduard Vilde ja Oscar Wilde'i skulptuur

Teosed

• "Musta mantliga mees" (1886)
• "Kuhu päike ei paista" (1888)
• "Kõtistamise kõrred" (1888)
• "Karikas kihvti" (1893)
• ""Linda" aktsiad" (1894)
• "Külmale maale" (1896)
• "Raudsed käed" (1898)
• "Mahtra sõda" (1902)
• "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903)
• "Prohvet Maltsvet" (1905–1908)
• "Jutustused" (1913)
• "Mäeküla piimamees" (1916)
• "Tabamata ime" (1912)
• "Pisuhänd" (1913)
• "Side" (1917)
• "Rahva sulased" (lõpetamata, Looming 1934/1–3)
• jutustus "Jobu"
• "Minu esimesed triibulised"

Tunnustus

• 1925 – Eesti Ajakirjanikkude Ühingu auliige
• 1929 – Tartu ülikooli audoktor (19. november 1929)
• 1930 – Kotkaristi III klassi teenetemärk (6. juuni 1930)

Mälestuse jäädvustamine

Eduard Vilde monument Tallinna Kirjanike Maja vastas

1939. aastal kavandati Simuna Õpetajate Ühingu ja Isamaaliidu Simuna osakonna poolt mälestusmärgi püstitamist romaanikirjaniku Eduard Vilde sünnikohale Avanduse valda Pudivere külla.

Alates 1946. aastast tegutseb Eduard Vilde muuseum.

Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva tähistamiseks asutati 1965. aastal Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ning Pudiverest umbes kilomeetri kaugusel asuvate majade juures avati 4. märtsil 1965 mälestuskivi.

Eduard Vilde nimeline tänav on mitmes Eesti asulas. Lisaks asub Tallinnas Mustamäe linnaosas Eduard Vilde tee, mille järgi on omakorda nime saanud improvisatsioonikomöödia "Vilde tee".

Tartus tegutses aastatel 1959–1991 Eduard Vilde nimeline Tartu Rahvateater. Rahvateatri järjepidevuse hoidjaks peab end 2005. aastal loodud Vilde Teater.

Tallinna Ülikooli eelkäija Tallinna Pedagoogiline Instituut kandis vahemikus 1955–1992 Eduard Vilde nime.

Juuru alevikus on Juuru Eduard Vilde Kool.

Kirjaniku järgi oli nimetatud kolhoos Põlva rajoonis ja kolhoos Rakvere rajoonis.

Tallinnas tegutseb MTÜ Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts.

Eduard Vilde monumentaalkunstis

• 1959 – Eduard Vilde monument Muugal (skulptor Ferdi Sannamees)
• 1965 – Eduard Vilde monument Tallinnas (skulptor Albert Eskel, arhitekt Allan Murdmaa)
• 1965 – Eduard Vilde monument Pajustis (skulptor August Vomm, arhitekt Ilmar Bork)
• 1999 – Oscar Wilde'i ja Eduard Vilde skulptuur Tartus (skulptor Tiiu Kirsipuu)

Kirjandus

• "Eduard Vilde kaasaegsete mälestustes: memuaarmaterjale ja dokumente". Koostanud Karl Mihkla ja Elem Treier. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960, 296 lk
• Villem Alttoa, "Eduard Vilde" (lühimonograafia). Sari Eesti kirjamehi, Eesti Raamat, Tallinn 1965, 236 lk
• "Eduard Vilde sõnas ja pildis". Koostanud Juhan Käosaar. Eesti Raamat, Tallinn 1966, 204 lk
• Karl Mihkla, "Eduard Vilde elu ja looming". Eesti Raamat, Tallinn 1972, 516 lk
• Villem Alttoa, "Eduard Vilde sõnameistrina" (monograafia). Eesti Raamat, Tallinn 1973, 454 lk
• Romulus Tiitus ja Elem Treier, "Lõbus Vilde" (karikatuurid kommentaaridega). Kirjastus Kunst, Tallinn 1976, 160 lk
• "Igihaljas Vilde. Artikleid 2005–2009" (Eduard Vilde 140. sünniaastapäeva puhul 4.–5. märtsil 2004 Tartu Kirjanduse Majas toimunud konverentsi laiendatud kogumik). Koostaja Livia Viitol. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2009, 132 lk; ISBN 9789985954485
• Livia Viitol, "Eduard Vilde". Tänapäev, Tallinn 2012, 384 lk; ISBN 9789949271870
• "Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile". Hea Lugu, 2015, 256 lk

Välislingid

• Jaanus Vaiksoo, "Tundmatu Vilde ja tuntud Vilde" EPL 21. aprill 2006
• Linda Kaljundi. "Eesti lugu: Eduard Vilde "Mahtra sõda"" EPL, 3. jaanuar 2009
• Kairi Toomet. "Eduard Vilde novellikirjanikuna" Sirp, 29. jaanuar 2009
• Eduard Vilde Krisostomuses
• Eduard Vilde Eesti biograafilises andmebaasis ISIK