Eero Spriit

Eero Spriit (sündinud 4. septembril 1949) on eesti näitleja, lavastaja ja meediategelane.

Spriit lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu (1976) ning asus näitlejana tööle Eesti Riiklikku Noorsooteatrisse. Aastatel 1992–1997 oli ta Eesti Riikliku Nukuteatri lavastaja ja peanäitejuht. Alates 2002. aastast töötas ta Eesti Televisiooni meelelahutussaadete toimetuses, 2009–2019 oli ta Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse nõunik.

Alates 1993. aastast on ta Eesti Lavastajate Liidu liige, aastatel 1995–1997 oli ta selle esimees.

Aastast 2009 tegutseb ta ka Vana Baskini Teatris lavastajana.

Ta on teinud telelavastusi („Mamouret”, 1986; „Romulus Suur”, 1988; „Ohmi seadus”, 1990), aastavahetuse programme jm meelelahutussaateid („Igihaljas vaatemäng”, 1981; „Teeveejahutaja”, 2003–2005) ning Eesti Raadios „Meelejahutajat”, lavastanud ka kuuldemänge („Hall mees”,1999; „Unelmate laps”, 2002; „Måvens ja Peder meedia rambivalguses”, 2006).

Spriit on esinenud Eesti Raadio meelelahutussaadetes, mänginud kuuldemängudes („Romeo ja Julia”, 1980; „Kellele lüüakse hingekella”, 1984), telelavastustes („Kuidas kuningas kuu peale kippus”, 1976; „Kriminaaltango”, 1981; „Mona Lisa”, 1983), teleseriaalides („Õnne 13”, aastast 1993; „Tuulepealne maa”, 2008) ja filmides („Don Juan Tallinnas”, 1971, Tallinnfilm; „Surmatants”, 1991, Freyja Film, Sojuztelefilm; „Minu Leninid”, 1997, Faama Film, Lenfilm; „Karikakramäng II: Hõbepulm”, 2013, Kuukulgur Film).

Isiklikku muuda

Eero Spriidi ema oli ajakirjanik Ester Spriit (1923–2006) ja isa oli ajakirjanik, satiirik ja poliitik Edgar Spriit (1922–1993).

Välislingid muuda

Lavastuste nimekiri, Eesti Lavastajate Liidu koduleht