Voldemar Panso

Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk, Tomski kubermang – 27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, näitleja, publitsist, teatripedagoog ja teatriteadlane.

Tema isa oli leidur Hans Panso^[1].

Haridus muuda

Panso lõpetas 1938. aastal Nõmme Gümnaasiumi V lennu ja 1941. aastal Tallinna Konservatooriumi Riikliku Lavakunstikooli ja 1955. aastal Moskvas Venemaa Teatrikunsti Instituudi (GITIS) (juhendajad Aleksander Popov ja Marija Knebel), oli 1958–1965 GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat).

Õpingute ajal Tallinnas kuulus koos Hardi Tiiduse ja Johannes Aarega ansamblisse Laulvad Seilorid.

Ta töötas Eesti Draamateatris näitlejana (1941–1950) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri ja 1970. aastast Eesti Draamateatri peanäitejuhina.

Panso tegutses nii lavastaja kui näitlejana ka Vanemuises, Vene Draamateatris, Eesti Televisioonis („Avarii”, 1959; „Biedermann ja tulesüütajad”, 1962), Eesti Raadios, Tallinnfilmis ja estraadikavades.^[2]

1957. aastal asutas Voldemar Panso Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri ja juhtis seda kuni surmani. Lavakunstikateedri 2. lennu lõpetajate baasil asutas ta Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri.

Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu Jõnn" ning Frederick Loewe' "Minu veetlev leedi". Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "Täna mängime "Seitset venda"".

Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva paeluva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ümber" ja teatrialase teose "Töö ja talent näitleja loomingus" (1965).

1947 – "Elu tsitadellis" mängufilm, Jaan Sander, professori õpilane
1957 – "Juunikuu päevad" mängufilm, Boby
1959 – "Vallatud kurvid" mängufilm, kellassepp
1959 – "Kutsumata külalised" mängufilm, arst
1960 – "Näitleja Joller" telemängufilm, Toomas Joller
1960 – "Läänemere meloodiad" mängufilm–muusikafilm
1961 – "Ohtlikud kurvid" mängufilm, kellassepp
1961 – "Juhuslik kohtumine" mängufilm–muusikafilm
1963 – "Mõistus, tahe, töö ja Lauter" dokumentaalfilm, stsenarist
1965 – "Mäeküla piimamees" mängufilm, stsenarist
1968 – "Hullumeelsus" mängufilm, peaarst
1969 – "Kevade" mängufilm, stsenarist
1969 – "Nõukogude Liidu suursaadik" ("Посол Советского Союза" Mosfilm) mängufilm, Soome minister
1970 – "Kolme katku vahel" telemängufilm, Maidel
1970 – "Hamlet" telemängufilm, režissöör
1970 – "Risk" ("Риск" Moldova Film) mängufilm, Mareki sõber
1971 – "19-e komitee" ("Комитет 19-ти" Mosfilm) mängufilm, Tansen
1975 – "Indrek" mängufilm, kõrtsmik Traat^[3]

"Põrgupõhja uus Vanapagan: kolmeteistkümnes pildis" (dramatiseering; Tallinn 1946)
"Laevaga Leningradist Odessasse, ehk Miks otse minna kui ringi saab" (reisikiri; Tallinn 1957)
"Naljakas inimene. 1, Kassarimaa" (Tallinn 1965; valitud peatükke Kärdla 2003; uustrükk Tallinn 2007)
"Töö ja talent näitleja loomingus" (Tallinn 1965; 2. trükk Tallinn 1995)
"Maailm arlekiini kuues" (reisikirjad; Tallinn 1973)
"Portreed minus ja minu ümber" (Tallinn 1975; 2. trükk Tallinn 2007)
"Teatriartikleid... kas see on eilne või tänane laul?" (koostanud Endel Link; Tallinn 1980)
"Päevaraamatud 1931–1946", I (Eesti Draamateater, Tallinn 2007)
"Päevaraamatud 1946–1956", II (2007)

1975. aastal valmis Voldemar Pansost telefilm „Teatri vang” (režissöör Virve Aruoja).
Alates 1978. aastast antakse Voldemar Panso sünniaastapäeval välja Voldemar Panso nimelist auhinda. Preemia on mõeldud noorte andekate Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks.
Alates 1979. aastast on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli seinal on skulptor Jaak Soansi kujundatud Voldemar Panso bareljeef kirjaga "Voldemar Panso 1920–1977: lavastaja, lavakooli asutaja 1957 ja juht".
1980. aastal avati Noorsooteatris tema pronksbüst (skulptor Ülo Õun).^[2]
Andrus Kivirähk on Voldemar Panso mälestuste, päevikute ja artiklite põhjal kirjutanud kahevaatuselise näidendi "Voldemar" (lavastaja Merle Karusoo, nimiosas Tiit Sukk, esietendus Eesti Draamateatris 25. märtsil 2007; raamatuna ilmunud Eesti Draamateatri väljaandel sarjas Näidendiraamat nr 4, Tallinn 2007). Andrus Kivirähk on kirjutanud ka näidendi "Teatriparadiis" (lavastaja Ain Mäeots, esietendus Vanemuises 27. märtsil 2006), kus üheks tegelaseks on Voldemar Panso.^[2]
Paavo Piik on kirjutanud temast näidendi „Panso” (2010).
2020. aastal andis Eesti Post Voldemar Panso 100. sünniaastapäeva puhul välja postmargi.^[4]

Merle Karusoo, "Mida on õpetanud Voldemar Panso" (valitud kohti autori teatrikooli-aegsest erialapäevikust). Järelsõna: Kalju Leht. Eesti NSV Haridusministeerium, Tallinn 1980, 132 lk.
A. H. Tammsaare, Voldemar Panso, "Inimene ja jumal" 1962: dokumendikogumik V. Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri lavastusest. Koostanud ja kommenteerinud Lea Tormis, Eesti NSV TA Ajaloo Instituut ja Eesti Raamat, Tallinn 1988, 480 lk.
"Voldemar Panso". Raamat lavastajast, näitlejast ja teatripedagoogist. Tekstid valinud ja järjestanud Lea Tormis ja Merle Karusoo. Perioodika, Tallinn 1990, 96 lk.
Lea Tormis, "Voldemar Panso – traditsioon või/ja avangard?" – aastaraamatus "Teatrielu 2000", Tallinn 2001, lk. 213–231 (sisaldab ka Voldemar Panso teksti "Arvepidamine oma elulooga").
"Tants aurukatla ümber". Dokumendikogumik Draamateatri lavastusest (Mats Traadi romaani põhjal Voldemar Panso). Koostanud ja kommenteerinud Lilian Vellerand. Eesti Teatriliit, Tallinn 2006, 384 lk.