Ülo Õun

Ülo Õun (30. aprill 1940 Tartu – 7. märts 1988 Tallinn) oli eesti skulptor.

Ülo Õun lõpetas 1958. aastal Tartu 2. Keskkooli, õppis seejärel Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatikat; aastal 1966 lõpetas ERKI skulptorina.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Ülo Õun Eesti Loodusmuuseumis taksidermistina; alates 1971. aastast oli vabakutseline kunstnik.

Ülo Õunast on tehtud kaks filmi: "Mitme kandiga Õun" (Arvo Iho, 1984) ja "29 minutit Ülo Õunaga" (Arvo Iho, 1984).

Teoseid

"Kirurg" (1968)
"Tuumafüüsik" (1969)
"Mikk Mikiveri portree" (1975)
"Isa ja poeg" (1977)
"Kaljo Põllu" (1978)
"Voldemar Panso" (1978)
Hermann Adolf Alexander Schmidti mälestussammas Tartus (1982)
Eduard Vilde portreebüst Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1983)
Paul Pinna portreebüst Estonia teatris (1984)
Theodor Altermanni portreebüst Estonia teatris (1985)
Theodor Altermanni mälestusmärk Harju- ja Raplamaa piiril Visja tammikus (1985)
August Wilhelm Hupeli monument Paides (1987)
"Laura"
"Perekond" (1983–1985, skulptuur, pronks – Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 10199 Tõnismägi 2)

1979 – Kristjan Raua preemia (1978. aastal loodud kultuuritegelaste portreeskulptuurid (Tiit Pääsukese, Kaljo Põllu ja Voldemar Panso portree))

Ülo Õuna abikaasa oli nahakunstnik Inara Õun.