Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on põllutööriistast; ajalehe kohta vaata Sirp (ajaleht)

Sirp

Sirp on tööriist teravilja ja rohu (heina) lõikamiseks.

Sirp on üks vanemaid lõikusvahendeid, neoliitikumi maaviljeluses kasutati tulekivist teradega sirpe[1]. Ta koosneb eest kitsenevast, kaarjast kõverast terast ning lühikesest puust käepidemest. Rohusirbid on lühikesed, kuid väga kõverad.

Muinaskreeklastel oli sirp maaharimise sümbol ning seetõttu ka Demeteri atribuut.

Sirp ja vasar on talurahva ja proletariaadi liidu sümbol.

Eesti aladRedigeeri

Pronksiajal Eestis kasutusel olnud sirp oli väike ja suhteliselt sirge teraga. Vanem rauast sirbitüüp, mis võeti kasutusele 1. sajandil pKr[1], oli 3,5 kuni 4,5 cm laiuse kaarja teraga, mille külge oli needitud kõver vars. Seda kasutati veel 19. sajandil Lääne-Eestis ja saartel. Praegu tuntud vormi omandasid eesti sirbid keskajal. Eestis ja Baltikumis kasutati Vene aladelt siia levinud sirbitüüpi, millel 2,5 kuni 3 cm laiune tugevasti kaardus peenehambuline tera ning lühike sirge, sirbirootsu otsa kinnitatud vars. Sirp oli põhiliselt naiste tööriist, 19. sajandi keskpaigani lõigati sirbiga kõiki vilju, hiljem peamiselt rukist. Sajandi lõpus hakkas vikat sirpi viljalõikusel kõrvale tõrjuma.[2]

Võru murdes nimetatakse seda lõikeriista tsirp, sirbiga viljalõikus oli saarte murdes õsuma, lõunaeesti murretes põimima[2].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Eesti Entsüklopeedia. 8. köide. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 1995. lk 521
  2. 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 277

VälislingidRedigeeri