August Jakobson
![]() |
See artikkel räägib kirjanikust ja riigitegelasest; sõjaväelase kohta vaata artiklit August Jakobson (sõjaväelane), vaimuliku kohta vaata artiklit August Jakobson (vaimulik) |
August Jakobson (ametlikult Augustin Jakobson; 2. september 1904 Pärnu – 23. mai 1963 Tallinn) oli eesti kirjanik, riigi- ja ühiskonnategelane.



Elukäik Redigeeri
Pärit töölisperekonnast, lõpetas ta 1926 Pärnu ühisgümnaasiumi, õppis Tartu Ülikoolis 1926–1929 majandus- ja 1931–1935 arstiteadust. Valiti 1939 Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks. 1940–1941 töötas ajalehe Kommunist toimetuses ning oli kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst peatoimetaja, lisaks oli ta Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimistoimkonna esimees. Teise maailmasõja ajal korraldas ta NSV Liidu tagalas eesti kirjanduselu. 1944–1946 ja 1950–1954 oli Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees, 1950–1958 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja. August Jakobson oli NLKP liige 1942. aastast.
Looming Redigeeri
Kirjutanud romaane, lühiproosakogumikke, muinasjutukogusid, novelle ja näidendeid. Tuntuks sai naturalismimõjulise romaaniga "Vaeste patuste alev", mis võitis peaauhinna (60 000 marka) Looduse kirjastuse esimesel romaanivõistlusel. Kohati venitatud romaanidest on kunstiliselt tihedamad novellid.
Pärast sõda kirjutas ta peamiselt näidendeid, mis kajastavad ühiskonna võitlust kindlalt klassipositsioonilt. Tema näidendeid mängiti oma ajal kogu NSV Liidus.
Tema esikteos oli tükk aega keelatud raamatute nimistus.[1]
Teoseid Redigeeri
Romaanid Redigeeri
- "Vaeste-Patuste alev" (1927), kujutab töölis- ja agulielu
- "Tuhkur hobune" (1928–1933), romaanitsükkel
- "Kolme vaeva tee" (1930), psühholoogiline romaan
- "Andruksonide suguvõsa" (1931–1934), ajalooaineline romaanitsükkel
- "Vana kaardivägi" (1935)
- "Metsalise rada" (1936)
- "Uus inimene" (1938)
- "Igavesed eestlased" (1937–1940), romaanitsükkel
Novellikogud Redigeeri
- "Joonatan Hingemaa eksirännakud" (1930)
- "Kotkapoeg" (1932)
- "Reisijad lõppjaamas" (1934)
- "Reamees Mattias" (1935)
- "Üksiklased" (1935)
- "Esimesed meheteod" (1936)
- "Mälestusi laulvast kuldnokast" (1939)
Näidendid Redigeeri
- "Viirastused" (1939)
- "Elu tsitadellis" (1946)
- "Võitlus rindejooneta" (1947)
- "Rooste" (1948)
- "Kaks leeri" (1948)
- "Meie elu" (1949)
- "Öö ja päeva piiril" (1950)
- "Šaakalid" (1952)
- "Kaitseingel Nebraskast" (1953)
- "Suremine" (1953)
- "Vana tamm" (1955)
Lühiproosakogud Redigeeri
- "Tules ja veres" (1942, Moskva)
- "Hiiglaste tee" (1944, Leningrad)
- "Sadam udu taga" (1945)
- "Aovalgus" (1946)
- "Tulikuum päev" (1949)
- "Kasvutung" (1949)
Muinasjutukogu Redigeeri
- "Ööbik ja vaskuss" (1947)
Tunnustus Redigeeri
- 1950 – Nõukogude Eesti preemia (näidendi "Meie elu" eest)
- 1945 – Eesti NSV teeneline kirjanik
- 1947 – Eesti NSV rahvakirjanik[2]
Viited Redigeeri
- ↑ "Käsi kirjutab. Valik autograafe Eesti Kultuuriloolisest arhiivist". Koostanud Piret Noorhani. Eesti Kirjandusmuuseum 2003.
- ↑ Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus AUGUST JAKOBSONILE Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetuse andmise kohta, Punaväelane: Punaarmee [7. laskurdiviisi] poliitosakonna ajaleht, 7 november 1947
Välislingid Redigeeri
Tsitaadid Vikitsitaatides: August Jakobson |
- Linda Kaljundi. Eesti lugu: August Jakobson "Vaeste-patuste alev" EPL, 20. veebruar 2009
Eelnev Eduard Päll |
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1950–1958 |
Järgnev Johan Eichfeld |