Mikk Mikiver

eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja

Mikk Mikiver (4. september 1937 Tallinn9. jaanuar 2006 Võsu) oli eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja.

Mikk Mikiver Kiek in de Kökis 1983. aastal
Skulptuur "Mikk Mikiveri portree", Ülo Õun, 1975

Elulugu muuda

Mikk Mikiver õppis aastatel 1951–1953 Tallinna Mäetehnikumis, lõpetas 1955. aastal Tallinna 17. Keskkooli, seejärel õppis aastatel 1955–1957 Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1961. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1. lennu.[1]

Aastatel 1961–1965 töötas näitlejana Eesti Draamateatris, 1965–1974 näitleja ja lavastajana Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris (1970–1974 oli peanäitejuht), 1974–1988 (1976 peanäitejuhi kohusetäitja, 1978–1985 V. Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri peanäitejuht, 1985–1988 võttis osa teatri kollektiivsest juhtimisest) ja 1992–2004 lavastajana Eesti Draamateatris. Aastatel 1968–1984 (vaheaegadega) oli ka lavakunstikateedri õppejõud (1970–1974 koos Grigori Kromanoviga ja 1980–1984 kursuse juhendaja).[2]

Aastail 1987–1994 oli ta Eesti Teatriliidu juhatuse esimees, 19891991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 19901992 Eesti Kongressi liige ja 19892006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige.[1] On maetud Tallinna Metsakalmistule, teatrirahva kvartali lähedale poja kõrvale.[3]

Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik.[4]

Teater muuda

Lavastusi muuda

 
Mikk Mikiver ja Peeter Sauter Heinrich IV esietendusel

Rolle muuda

  • Andrus Kaksteist (Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol, 1960)
  • don Manuel (Nähtamatu daam, 1961, diplomilavastus)
  • Endel Kroodu (Siinpool horisonti, 1961)
  • Schweizerkas (Ema Courage ja tema lapsed, 1962)
  • Tigapuu ja pan Hodkevitš (Inimene ja jumal, 1962)
  • Antti (Kihnu Jõnn, 1964)
  • Horatio (Hamlet, 1966)
  • Pavel (Ema, 1967)
  • Galápagose prohvet (SPingviinide elu ehk Enne kui saabuvad rebased, 1968)
  • Toots (Kevade, 1969)
  • Hjalmar Ekdal (Metspart, 1969)
  • Vargamäe Andres (Inimene ja revolutsioon, 1970)
  • Fiesco (Fiesco vandenõu Genuas, 1971)
  • Jermolai Aleksejevitš Lopahhin (Kirsiaed, 1971)
  • Aleksandr Ignatjevitš Veršinin (Kolm õde, 1973)
  • Richard (Richard III, 1975)
  • Zilov (Pardijaht, 1977)
  • Fjodor Vassiljevitš Protassov (Elav laip, 1980)
  • Kalervo (Kullervo, 1985)
  • assessor Brack (Hedda Gabler, 1993)
  • Vargamäe Andres (Mauruse kool, 1995)
  • Peer Gynt (Peer Gynt, 1997)
  • Peter Stockmann (Rahva vaenlane, 1999)
  • Pavel Petrovitš Kirsanov (Isad ja pojad, 2002)[1]

Filmid muuda

Režissöörina muuda

  • "Ants Eskola" dokumentaalfilm (1968)
  • "Hamlet" telemängufilm (1970, režissööri assistent)
  • "Indrek" mängufilm (1975)
  • "Magnet? Maagia?" dokumentaalfilm (1977)
  • "Doktor Stockmann" telemängufilm (1989)
  • "Olete te õnnelik, Ita Ever?" dokumentaalfilm (1985)

Näitlejana muuda

Eestis muuda

Välismaal muuda

  • "Kes on temast tugevam" (1984; vene "Кто сильнее его"; Mosfilm) – preester
  • "TASS on volitatud teatama" (1984; vene "ТАСС уполномочен заявить"; 10-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – USA ajakirjanik Donald Gee
  • "Dokument "R"" (1985; vene "Документ "Р""; Belarussfilm) – Anthony Pierce
  • "Lahing Moskva pärast" (1985; vene "Битва за Москву"; NSV LiitTšehhoslovakkia) – marssal Ivan Konev
  • "Don Juan" (1987; Leedu) – kommodoor, Donna Anna isa
  • "Igaviku lõpp" (1987; vene "Конец вечности"; Mosfilm) – koolidirektor Harrow
  • "Madude oru needus" (1987; vene "Заклятие долины змей"; NSV Liit – Poola) – organisatsiooni direktor
  • "Kolmeteistkümnes apostel" (1987; vene "Тринадцатый апостол"; Armenfilm) – ekspeditsiooni liige[7]
  • "Sõbrad, seltsimehed" (1990; soome "Ystävät, toverit"; Soome) – Arno Jurmala
  • "Kirjad idast" (1995; ingl "Letters from the East"; Suurbritannia-Saksamaa-Rootsi-Soome) – Hans Kaleva
  • "Põletav armastus" (1997; soome "Palava rakkaus"; Soome-Eesti) – Bernhard Riives

Teleseriaalid muuda

Eestis muuda

  • "Kolm rubiini" (1978)
  • "Wikmani poisid" (1995; 12 osa) – härra Johan Wikman
  • "Cecile on surnud" (1995; 6 osa) – politseidirektor
  • "Armastuse kahur" (1998; 8 osa) – salaagent Peetrus

Välismaal muuda

  • "Sissekäik labürinti" (1989; vene "Вход в лабиринт"; 5-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – Paracelsus
  • "Sergei tõde" (1996; sm "Sergein toteuus"; 3 osa, Soome YLE TV) – endine KGB polkovnik Sergei Malev
  • "Plutooniumi puudutus" (1996; sm "Pimeän hehku"; 13 osa, Soome YLE TV) – endine NSV Liidu aatomiallveelaeva kapten Alex Landau
  • "Insider" (1999; 5 osa, Rootsi TV) – Leonid Ragulin[8]

Osalemine telelavastustes muuda

  • "Ukse taga" (1966, lavastaja)
  • "Mr. Krappi viimne lint" (1967, lavastaja)
  • "Draakon" (1969)
  • "Pagasita reisija" (1973)
  • "Kosmogoonia" (1977)
  • "Pagasita reisija" (1973)
  • "Linnapea ehk Hirmu põhivormid" (1998)
  • "Sa oled koor minu kohvis"[9] (1998; rež. Vilja Nyholm-Palm) – Bernard Wilsher[10]

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Mikk Mikiveri isa oli Arnold Mikiver, ema ja isa olid Loksa kooli õpetajad. Tema noorem vend oli Tõnu Mikiver, vanem õde oli Virve (abielus Rõigas). Õpinguaastatel Tallinnas 1951–1956 elas Mikk oma teise vanema õe Mai Mikiveri juures.[12]

Ta oli aastatel 1962–1971 abielus Riina Gerretziga, 1966. aastal sünnib tal poeg Pekka-Mart (surnud 1990). Aastatel 1972–1983 oli ta abielus Ada Lundveriga ning aastast 1989 Carmen Mikiveriga, neil sünnib poeg Jon-Arnold Mikiver, kes on muusik.[12]

2003. aasta jaanuaris elas läbi Mikiver insuldi ning paranes visalt, öeldes oma haiglapäevade kohta: "Olen mõelnud ikka väga halbu mõtteid…. Et sellel kõigel pole enam mõtet… Et nüüd lähen ja olen kadunud."

Oma viimase rolli (arsti osatäitmine) tegi ta 2004. aastal etenduses "Külmetava kunstniku portree", kuhu Aleksander Eelmaa teda mängima kutsus. Mikiver osales etenduse proovides ka lavastajana, öeldes: "Näitleja minus on surnud."[13]

Mälestuse jäädvustamine muuda

Mikk Mikiverist räägivad filmid "Kuuskümmend aastat sekundis" (1997, Eesti Telefilm)[14] ja "Mikk" (2006, Raamat Film).

2005. aastal asutas Mikk Mikiver Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Georg Otsa nimelise allfondi.

4. septembril 2006. aastal esitleti Eesti Draamateatri parketisaalis Mikk Mikiveri mälestusele pühendatud heliplaati "IN MEMORIAM".[4]

2008. aastal ilmus Lilian Velleranna koostatud koguteos "Mikk Mikiver: teater" (Tallinn: Eesti Teatriliit).

Mikk Mikiver ostis 1991. aastal Võsul Georg Otsa suvila tema leselt Ilonalt.[15] Võsul paigaldati 2013. aastal muinastulede ööl Mikk Mikiveri ja Georg Otsa mälestuspink (autor Urmas Rauba).[16]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 Mikk Mikiver. Eesti Teatriliit.
  2. 2,0 2,1 Mikk Mikiver. Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit.
  3. Jaanus Kulli "Head pärituult sulle, Mikk!" ohtuleht.ee, 16. jaanuar 2006.
  4. 4,0 4,1 Ilmub plaat Mikk Mikiveri mälestuseks. epl.delfi.ee, 31. august 2006.
  5. Mikiver tagasi Vargamäel.epl.delfi.ee, 24. jaanuar 2001.
  6. Mikk Mikiver.Eesti filmi andmebaas.
  7. Микк Микивер. kino.mail.ru, vaadatud 17. detsember 2023.
  8. MIkk Mikiver. IMDb, vaadatud 17. detsenber 2023.
  9. Vilja Nyholm-Palm (01.01.1999). "Sa oled koor minu kohvis". EMTA lavakunstikool. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.08.2020. Vaadatud 10.04.2020.
  10. Vilja Nyholm-Palm (01.01.1999). "Sa oled koor minu kohvis". ERR. Vaadatud 10.04.2020.
  11. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  12. 12,0 12,1 Kulli "Mikk võis tunduda tugeva ja jõulisena, kuigi sisemiselt oli ta pigem õrna hingega." ohtuleht.ee, 9. jaanuar 2016.
  13. Tol korral olid üksi sa, kui varjuriiki endaga sind loojang viis. ohtuleht.ee, 10. jaanuar 2006.
  14. Argentiina tango ja Ants Anderi elujanu. Teatritasku. 11. detsember 2009.
  15. Ants Juske "Mikiveri suvilas elab Georg Otsa hingus." epl.delfi.ee, 8. juuli 2000.
  16. Mikk Mikiveri ja Georg Otsa mälestuseks avati Võsu rannas pink. menu.err.ee, 4. septemebr 2013.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda