Mikk Mikiver

eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja

Mikk Mikiver (4. september 1937 Tallinn9. jaanuar 2006 Võsu) oli eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja.

Mikk Mikiver Kiek in de Kökis 1983. aastal

Elulugu muuda

Mikk Mikiver õppis aastatel 1951–1953 Tallinna Mäetehnikumis, lõpetas 1955. aastal Tallinna 17. Keskkooli, seejärel õppis aastatel 1955–1957 Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1961. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1. lennu.

Aastatel 1961–1965 töötas näitlejana Eesti Draamateatris, 1965–1974 näitleja ja lavastajana Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris (1970–1974 oli peanäitejuht), 1974–1988 (1976 peanäitejuhi kohusetäitja, 1978–1985 V. Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri peanäitejuht, 1985–1988 võttis osa teatri kollektiivsest juhtimisest) ja 1994–2004 lavastajana Eesti Draamateatris. Aastatel 1968–1984 (vaheaegadega) oli ka lavakunstikateedri õppejõud (1970–1974 koos Grigori Kromanoviga ja 1980–1984 kursuse juhendaja).

Aastail 19891991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 19901992 Eesti Kongressi liige ja 19892006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige. On maetud Tallinna Metsakalmistule, teatrirahva kvartali lähedale poja kõrvale.

Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik.

Lavastused muuda

 
Mikk Mikiver ja Peeter Sauter Heinrich IV esietendusel

Rollid muuda

  • Toots
  • Vargamäe Andres
  • Lopahhin
  • Veršinin
  • Peer Gynt
  • Arno Jurmala

Filmid muuda

Režissöörina muuda

  • "Indrek" (1975)
  • "Doktor Stockmann" (1989)

Näitlejana muuda

Eestis muuda

Välismaal muuda

  • "Esimene päev, viimane päev" (1978; vene "День первый, день последний"; [3], Oleksandr Dovženko nimeline Kiievi filmistuudio) – Jurgis
  • "Kes on temast tugevam" (1983; vene "Кто сильнее его"; Mosfilm) – preester
  • "Dokument "R"" (1984; vene "Документ "Р""; Belarussfilm) – Pierce
  • "TASS on volitatud teatama" (1984; vene "ТАСС уполномочен заявить"; 10-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – USA ajakirjanik Donald Gee
  • "Lahing Moskva pärast" (1985; vene "Битва за Москву"; NSV LiitTšehhoslovakkia) – marssal Ivan Konev
  • "Don Juan" (1987; Leedu) – kommodoor, Donna Anna isa
  • "Igaviku lõpp" (1987; vene "Конец вечности"; Mosfilm) – koolidirektor Harrow
  • "Marsi kroonikad" (1987; vene "Марсианские хроники"; Armenfilm) – astronaut
  • "Sõbrad, seltsimehed" (1990; sm "Ystävät, toverit"; Soome) – Arno Jurmala
  • "Kirjad idast" (1995; ingl "Letters from the East"; Suurbritannia-Saksamaa-Rootsi-Soome) – Hans Kaleva
  • "Põletav armastus" (1997; sm "Palava rakkaus"; Soome-Eesti) – Bernhard Riives

Teleseriaalid muuda

Eestis muuda

  • "Wikmani poisid" (1995; 12 osa) – härra Johan Wikman
  • "Cecile on surnud" (1995; 6 osa) – politseidirektor
  • "Armastuse kahur" (1998; 8 osa) – salaagent Peetrus

Välismaal muuda

  • "Sissekäik labürinti" (1989; vene "Вход в лабиринт"; 5-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – Paracelsus
  • "Sergei tõde" (1996; sm "Sergein toteuus"; 3 osa, Soome YLE TV) – endine KGB polkovnik Sergei Malev
  • "Plutooniumi puudutus" (1996; sm "Pimeän hehku"; 13 osa, Soome YLE TV) – endine NSV Liidu aatomiallveelaeva kapten Alex Landau
  • "Insider" (1999; 5 osa, Rootsi TV) – Leonid Ragulin

Telelavastused muuda

Eestis muuda

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

Mikk Mikiveri isa oli Arnold Mikiver, ema ja isa olid Loksa kooli õpetajad. Tema noorem vend oli Tõnu Mikiver.

Ta oli aastatel 1962–1971 abielus Riina Gerretziga, 1972–1983 Ada Lundveriga ja aastast 1989 Carmen Mikiveriga.

Mälestuse jäädvustamine muuda

Mikk Mikiverist räägivad filmid „Kuuskümmend aastat sekundis” (1997, Eesti Telefilm) ja „Mikk” (2006, Raamat Film).

2005. aastal asutas Mikk Mikiver Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Georg Otsa nimelise allfondi.

Võsul asub Mikk Mikiveri ja Georg Otsa mälestuspink (autor Urmas Rauba).

Viited muuda

  1. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. "Armastus ja surm". Vaadatud 5.03.2019.[alaline kõdulink]
  2. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 361
  3. http://81.177.158.59/kino/movie/sov/1747/annot/[alaline kõdulink]
  4. Vilja Nyholm-Palm (01.01.1999). "Sa oled koor minu kohvis". EMTA lavakunstikool. Originaali arhiivikoopia seisuga 5.08.2020. Vaadatud 10.04.2020.
  5. Vilja Nyholm-Palm (01.01.1999). "Sa oled koor minu kohvis". ERR. Vaadatud 10.04.2020.
  6. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3129

Kirjandus muuda

Välislingid muuda