Vikipeedia

Ada Lundver

eesti näitleja

Ada Lundver (9. veebruar 1942 Käina vald, Hiiumaa – 6. oktoober 2011 Tallinn) oli eesti filmi- ja estraadinäitleja.

Ada Lundver 1985. aastal
Foto: Jaan Künnap

Elukäik muuda

Väikelapsena elas Ada Lundver Hiiumaal vanavanemate juures. Koolimineku ajaks kolis ema juurde Tallinna. Lundver õppis Tallinna 21. Keskkoolis ja osales kooli näiteringis (seal olid ka Merle Karusoo, Jüri Karindi, Sirje Arbi jt), mis 1960. aastal korraldatud taidlustruppide konkursil võitis esimese koha. Lundver unistas saada näitlejaks, aga 1960. aastal, kui ta lõpetas keskkooli, Konservatooriumi lavakunstikooli vastuvõttu ei olnud. Tütarlaps asus tööle jalatsivabrikus Kommunaar pealselõikajana.[1] Saanud teada, et Filharmoonia estraadiosakonda võetakse uusi inimesi tööle, läks Lundver katsetele ja tuli 248 soovija hulgas võitjaks, kusjuures vastuvõtukomisjoni esimeheks oli Eino Baskin.[2] Õppeaeg estraadiosakonnas kestis kaks aastat ja Lundver lõpetas Eesti NSV Riikliku Filharmoonia õppestuudio 1964. aastal. Pärast esimese filmikogemuse saamist (1963) plaanis Ada Lundver minna lavakunstikateedri sisseastumiskatsetele, kuid ei julgenud seda siiski teha eelarvamusega, et Voldemar Panso eelistab katsetel kogemusteta noori.[2]

Filharmoonias töötas ta konferansjeena erinevatele artistidele (esimeseks oli Georg Ots) ning hiljem sõnakunstnikuna, kui tulid väikesed osad sketšides, kus ta viibis kaks korda 15–20 minutit üksi laval. Tema lavapartnerid olid hiljem Lia Laats, Anne Velli, Raimo Aas, Anne Paluver jt. Lundver esitas põhiliselt Priit Aimla ja Lembit Sibula tekste, repertuaari aitas sageli valida ka Eino Baskin. Kui filharmoonia direktor võimudele sobimatu teksti esitamise eest Lundverile määramata ajaks esinemiskeelu andis, töötas ta 1972. aastani varietees Astoria, kuni ruumid Eesti Riikliku Vene Draamateatri nõudmisel suleti. Seejärel naasis ta Filharmooniasse, kuna eelmine direktor oli töölt lahkunud.[2]

Nõukogude Liidus esinedes konfereeris Lundver Vello Orumetsa ja naisansambli Laine ning instrumentaalansambli Ultima Thule ja Tõnis Mäe esinemisi. Need artistid oli populaarsed ning kontserte anti vahel kuni kolm korda päevas.[2]

Ada Lundver on töötanud ka mannekeenina, Eeslitalli, Kõvera Kõrtsi, džässibaari ja Ada baari administraatorina, moeateljee administraatorina[3] ning kirjastuse SE & JS toimetuse juhatajana.

Filmitöö muuda

Ada Lundver mängis Eestis rohkem kui 20 mängu- ja lühifilmis (27 filmi). Kodumaal filmitud linateostele lisaks osales ta paljudes Nõukogude Liidu stuudiotes valminud filmides, kuid rollid olid väheolulised, rõhuga välimusele (näiteks sõjafilmides saksa ohvitseride naised jt seda tüüpi osatäitmised).[4]

Ada Lundver sai esimese ekraanirolli Kaljo Kiisa filmis «Jäljed», kusjuures Kiisk avastas ta Estonia kontserdisaali lavalt ühe estraadietenduse käigus. «Jäljed», kus Lundver kehastas naispeaosalisena Valvet, valmis 1963. aastal, aga ekraanile ei pääsenud ning jäi veerandsajandiks riiulile seisma.

Näitlejanna järgmine roll oli Virgu Anni telefilmis „Külmale maale“, kus tema partneriks oli Leonhard Merzin. Tegemist oli Eduard Vilde samanimelise romaani ekraniseering ning pühendatud kirjaniku 100. sünniaastapäevale.

Tema tuntuim filmiroll on väidetavalt Reeda osa 1966. aasta Grigori Kromanovi mängufilmis «Mis juhtus Andres Lapeteusega?», millest ta alguses ära ütles. Lundver on tunnistanud, et ta oli 24-aastaselt selle osa jaoks liiga noor ning elukogemusteta ning see roll ei läinud ka tema olemusega kokku. Filmis mängis ta koos Eesti tippnäitlejate Heino Mandri, Einari Koppeli, Kaljo Kiisa, Rein Areni ja Ita Everiga, kes suhtusid algajasse kui võrdväärsesse partnerisse. Lundver kehastab provintsi-Marilyni, kirjutas filmi kohta tabavalt Mati Unt. Ada Lundveri hea tuttav ja koolivend kirjanik Teet Kallas on teda nimetanud Eesti Marilyn Monroeks, ainult et veel ilusamaks. Lundveri kuvand Eesti Marilyn Monroena jäigi aastakümneteks püsima.

Juhan Smuul kirjutas 1967. aastal stsenaariumi filmile «Keskpäevane praam» ja režissöör Kaljo Kiisk nägi keerulise karakteriga kangelanna osas kohe Ada Lundveri. Režissööri ja näitlejanna vaheline kontakt oli hea ning koostöö sujus taas ladusalt. Oma filmipartneri Eino Tambergi kohta oli Lundveril ainult kiidusõnu ning nad jäid heliloojaga suhtlema aastakümneteks. Näitlejanna üks lähisugulane on öelnud, et see osatäitmine oli kõige lähedasem noore Ada Lundveri tegelikule loomusele.

Ada Lundverile oli oma filmirollidest kõige südamelähedasemaks osatäitmine telefilmis «Pimedad aknad» (1968), mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal Tallinnas. Õnnestunuks kujunes filmipartnerlus Jaak Tamlehega, kes kehastas baltisakslasest natsiohvitseri, kellesse eesti neiu armus. Kuna film oli sellise suhte tõttu ideoloogiliselt Nõukogude Liidu filmilevisse mittesobiv, osutus ebatavaliseks, et nõukogude võimu tingimustes film üldse valmida sai. Leeda osa eest anti Lundverile Riia filmifestivalil parima naisosatäitja preemia. Filmi originaal hävis peaaegu täielikult 1976. aastal Eesti Televisiooni filmilao tulekahjus ning hiljem taastati venekeelse koopia põhjal.

Lundver kandideeris eesti läbi aegade ühe edukama filmi "Viimne reliikvia" (1969) proovivõtete ajal nunn Ursula rolli, kuhu kinnitati siiski Eve Kivi.

1970. aastal alustas Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar filmi «Lindpriid» võtetega. Võtteplatsilt algas Ada Lundveri ja Mikk Mikiveri abieluga lõppenud tutvus. «Lindpriisid» on peetud oma aja tippfilmiks ning Meeri osatäitmist on mitmed filmikriitikud hinnanud Lundveri tipprolliks. "Lindpriid" sai võimude poolt linastamiskeelu, film oli määratud hävitamisele, kuid õnnestus siiski säilitada. Avalik linastus toimus alles 1989. aastal. Arvatavasti oleks selle filmiga toimunud Ada Lundveri tõeline tähelend 1970. aastate algul.[5][6]

Filme muuda

Isiklikku muuda

Ada Lundveri ema oli Ester Lundver ja isa Ants-August Pint, kes Teise maailmasõja lõpul põgenes Kanadasse ja oma vallaslast Adat hiljem tunda ei tahtnud. Lundver oli omal ajal lähedalt tuttav Eri Klasiga, kuid tema abieluettepanekut vastu ei võtnud, kuna mehel oli teine suhe.[2] Seejärel oli näitlejanna tõsiselt armunud ühte Ungari levimuusikusse, kelle isa aga noorte võimalikule kooselule Ungaris vastu oli. Aastatel 1972–1983 oli ta abielus Mikk Mikiveriga. Abielulahutuse algatas Lundver, kuna mehel oli probleeme alkoholiga.[3] Isikliku elu probleemid, üksindus, kasuisa surm, Filharmoonia estraadiosakonna sulgemine, Eesti krooni tulek, korteri tagastamine seadusjärgsele omanikule jms tekitas Ada Lundverile majandusliku kitsikuse ja depressiooni. 2005. aastal hakkas Ada Lundver siiski saama pensioni, Eesti Kultuurkapital määras talle elutöö eest stipendiumi. Vanemas eas olid näitlejanna head sõbrad Vello Orumets ja Urmas Ott.[2]

Ada Lundveri 80. sünniaastapäeva puhul etendus 2022. aasta suvel Kiidjärvel muusikalavastus “ADA. Rääkimata lugu” (teksti autor Ott Kilusk, lavastaja Ain Mäeots, peaosas Saara Nüganen ja Anne Reemann).

Viited muuda

  1. ↑ Ada Lundver ... Maaleht, 09.02.2018. Vaadatud 22.01.2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Estraaditäht Ada Lundveri langus kõrgustest oli tõeliselt karm. Postimees, 8. oktoober 2019.
  3. ↑ 3,0 3,1 Ada Lundver ei karda üksindust ... Õhtuleht, 23. september 2023
  4. ↑ Veel rääkimata lugusid ... Õhtuleht, 4. august 2022. Vaadatud 22.01.2023.
  5. ↑ Ada Lundver: minu elu sõnas ja pildis. Fookus Meedia. Tallinn 2010.
  6. ↑ Filmidiiva Ada Lundveri rollid: refrääniks jääb ikka Andres Lapeteuse naine. Kroonika. 20.12.2022. Vaadatud 21.01.2023.
  7. ↑ IMDb. Ada Lundver.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ada_Lundver&oldid=6492618"