Eesti Kultuurkapital
Eesti Kultuurkapital (lühend KULKA) on avalik-õiguslik juriidiline isik, mille tegevuse eesmärk on kunstide, rahvakultuuri, kehakultuuri ja spordi ning kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise toetamine.[1]
Eesti Kultuurkapital jagab kultuuri- ja sporditoetusi kirjanduse, näitekunsti, helikunsti, audivisuaalse kunsti, kujutava ja rakenduskunsti, arhitektuuri, kehakultuuri ja spordi ning rahvakultuuri sihtkapitali,[2] maakondlike eksperdigruppide[3] ja programmide[4] kaudu.
Eesti Kultuurkapitali tegevuse aluseks on Eesti Kultuurkapitali seadus,[5] mis võeti vastu 1. juunil 1994 ja jõustus 1. juulil 1994.[1]
Alates 14. novembrist 2016 kuni 10. detsembrini 2021 juhtis Eesti Kultuurkapitali Kertu Saks.[6][7][8] Alates 1. veebruarist 2022 on Eesti Kultuurkapitali juhataja Margus Allikmaa.[9]
Sihtkapitalid
muuda- Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital
- Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital
- Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital
- Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapital
- Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital
- Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital
- Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital
- Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital
Aastapreemiad
muudaAlates 1995. aastast annab Eesti Kultuurkapital välja aastapreemiaid. Need on Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad[10] ja sihtkapitalide aastapreemiad.[11]
Eesti Kultuurkapitali kujunemine ja tegevus enne Teist maailmasõda
muudaEesti Kultuurkapitali seaduse kallal alustati tööd 1920. aasta alguses. 1921. aastaks töötati haridusministeeriumis välja Eesti rahvusliku kultuurkapitali seaduse eelnõu ja selle alusel kehtestas ajutine valitsus Kultuurkapitaali asutamise seaduse, mis koosnes ainult viiest punktist ja oli väga pealiskaudne. Riigivanem Konstantin Pätsi soovitusel jäi eelnõu kui liiga üldsõnaline I Riigikogus kinnitamata. Haridusministeeriumile tehti ülesandeks töötada välja täielikum eelnõu. Siiski jõustus selle kinnitamata jäänud seaduse alusel 8. juulil 1921 rahaministri määrus "Isiklikuks tarvitamiseks müüdava piirituse ja viina kohta”, mille alusel hakati alkoholi müügilubadelt korjama 2,5% kultuurkapitali heaks. Enne kui seadus lõpuks vastu võeti, jõuti selle alusel koguda koos protsentidega ligemale 600 000 krooni varandust. Varanduse valitsemine tehti ülesandeks ajutisele komiteele, mille koosseisu kuulusid riigivanem, haridus- ja rahaminister. 1922. aasta lõpus oli ringluses veel kaks seaduseelnõu: kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamise seaduse eelnõu ning kultuurkapitali seaduse eelnõu. 27. ja 28. novembril 1922 korraldas haridusministeerium Eesti rahvusliku kultuurkapitali seaduse eelnõu arutelu ja kutsus sellest osa võtma ka loojate esindajaid. Loojate esindajate märkusi ignoreeriti ja kaks seaduseelnõud liideti.
Haridusministeerium jõudis eelnõu lõpliku koostamiseni 1923. aasta sügisel ning 1924. aasta veebruaris esitati see valitsuse kaudu riigikogule. Riigikogule esitatud seaduseelnõus oli esindatud viis sihtkapitali: kirjandus, muusika, kujutav kunst, näitekunst ja kehakultuur. Arutelude käigus sooviti lisada karskustöö ja ajakirjanduse sihtkapital, millest viimane läks ka hääletusel läbi. Eesti Kultuurkapitali seadus võeti riigikogus vastu 5. veebruaril 1925.
1927. aastal töötati Põllutööministeeriumis välja seaduseelnõu, mille kohaselt oleks lisaks senistele sihtkapitalidele asutatud põllumajanduse sihtkapital.[12] Ettepanek jäi rahuldamata, kuid mõnda aega kuulus kultuurkapitali nõukogusse ka põllumajandusminister. 1. novembril 1927 võeti vastu uus Eesti Kultuurkapitali seadus, mille kohaselt läks 50% jaotatavatest rahast valitsuse käsutusse. Nõukogus moodustati kaks alalist komisjoni: kultuuripoliitiline komisjon ja eelarvekomisjon. 1930. aastate keskpaigas hääbus kultuurikomisjoni tegevus jõulise riikliku kultuuripoliitika tulemusel.
11. jaanuaril 1935 nimetas Vabariigi Valitsus Eesti Kultuurkapitali sihtkapitali valitsuste esimeesteks kolmeks aastaks (RTL 1935, 6):
- kirjanduse sihtkapitali valitsusse Eduard Hubeli,
- helikunsti sihtkapitali valitsusse Juhan Aaviku,
- kujutava kunsti sihtkapitali valitsusse Voldemar Pätsi,
- näitekunsti sihtkapitali valitsusse Albert Üksipi,
- kehakultuuri sihtkapitali valitsusse Karl Terrase,
- ajakirjanduse sihtkapitali valitsusse Harald Tammeri.
22. märtsil 1938 toimunud koosolekul, millest võtsid osa Õpetajate Koja nõukogu valitud kuus esindajat ja Eesti Kultuurkapitali iga sihtkapitali valitsuse poolt valitud üks esindaja, valiti I Riiginõukogu hariduse ja kultuuri alalt valitavaks liikmeks Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse esimees Voldemar Päts.
1939. aastal läks valitsuse käsutuses olev 50% toetusfond presidendi otsustuspädevusse.
Eesti Kultuurkapital likvideeriti ametlikult Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 24. aprillil 1941.
Sihtkapitalid enne Teist maailmasõda
muudaVaata ka
muuda- Eesti Kultuurkapitali auhinnad (1927–1931)
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Kultuurkapitalist. Eesti Kultuurkapitali koduleht.
- ↑ Sihtkapitalid. Eesti Kultuurkapitali koduleht.
- ↑ Maakondlikud ekspertgrupid Eesti Kultuurkapitali koduleht.
- ↑ Programmid. Eesti Kultuurkapitali koduleht.
- ↑ Eesti Kultuurkapitali seadus. Riigi Teataja.
- ↑ Kultuurkapitali juhatajaks valiti Kertu Saks. Eesti Kultuurkapitali koduleht, 13. oktoober 2016.
- ↑ Eesti Rahva Muuseumi direktoriks valiti Kertu Saks. Eesti Kultuurkapitali koduleht, 13. oktoober 2021.
- ↑ "ERM-i direktoriks saab Kertu Saks" ERR, 13. oktoober 2021
- ↑ "Kultuurkapitali uus juht on Margus Allikmaa" ERR kultuur, 26. november 2021.
- ↑ Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad Eesti Kultuurkapital
- ↑ Sihtkapitalide aastapreemiad Eesti Kultuurkapital
- ↑ Kultuur-kapital põllumajanduse teenistusse. Rahvaleht, 3. veebruar 1927, nr. 14, lk. 1.
Kirjandus
muuda- Ellen Plotnik, "Kultuurkapitali osast kodanluse kultuuripoliitikas ja eesti rahvusliku kultuuri arengus a. 1920–1940" – raamatus "Eesti NSV ajaloo küsimusi" I, Tartu 1960, lk 169–223
- Aleksander Sibul, "Tammsaare suhtumine Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalisse" – Keel ja Kirjandus 1972, nr 4, lk 235–236
- Oskar Kruus, "Kellele jagati kultuurkapitalist toetusi" – Keel ja Kirjandus 1991, nr 5, lk 293–297
- Marin Laak, "Kultuurkapitali lugu: 1920. aastate kirjanduskriitika mõistmiseks" – raamatus "Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Paar sammukest" XIII, Tartu 1996, lk 35–57
- Jüri Uljas, "KULKA ja kirjandus" (PDF) – Tuna 2000, nr 4, lk 56–64
- Katrin Raid, "Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940", Eesti Kirjanike Liit, Tallinn 2002; ISBN 9985787129; peatükk "Kultuurkapital" lk 117–132
- Jüri Uljas, "Eesti Kultuurkapital 1921–1941", Eesti Kultuurkapital, Tallinn 2005, 124 lk; ISBN 9949109256
Välislingid
muuda- Eesti Kultuurkapitali koduleht
- Jüri Uljas, Kultuurkapitali uus tulemine – Sirp, 24. juuli 2009, lk 2
- Jüri Uljas, Eesti Kultuurkapital – eeskujud ja lahendused – Sirp 24. august 2012, lk 15–18