Vikipeedia

Kaljo Kiisk

Eesti filmirežissöör

Kaljo Kiisk (3. detsember 1925 Vaivina küla, Voka vald, Jõhvi kihelkond – 20. september 2007 Tallinn) oli Eesti näitleja, filmilavastaja ja poliitik.

Kaljo Kiisk 1989. aastal Kremlis NSV Liidu Rahvasaadikute kongressil
Kaljo Kiisa monument Jõhvis

Elukäik

muuda

1943. aastal lõpetas Kiisk Narva kaubanduskeskkooli kavatsusega edasi õppida Tallinna kommertsgümnaasiumis. Kuid ta mobiliseeriti, sõjaline väljaõpe toimus Relva-SS-i väljaõppekeskuses Heidelaageris Poolas. 1944. aastal teenis ta 20. Eesti SS-diviisi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. Sakslaste taandudes jõudis Kiisk Pärnumaale, kus ta hakkas Karuse küla ühes talus sulaseks, üritades varjata teenistust Saksa armees.[1]

1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli ning õppis aastatel 1946–1947 Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist, olles okupatsioonivõimude tähelepanu all, kes tundsid huvi tema Teise maailmasõja aegse tegevuse vastu.[1] Kiisa tegemistest sõja-aastail teadsid ainult tema tolleaegsed võitluskaaslased. 1947. aastal astus Kiisk Eesti NSV Riiklikku Teatriinstituuti, kuid 1948. aastal vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva GITIS-e eesti stuudio vastu, kadudes kohalike võimude silmapiirilt. Moskva teatrikooli lõpetas ta 1953. aastal ja naasis Eestisse, kus julgeolekuorganid olid tema vastu huvi kaotanud.

Tallinnas töötas Kiisk aastatel 1953–1955 Tallinna Draamateatri näitlejana ja aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi režissöörina. Aastatel 1962–1987 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. 1983. aastast mängis ta külalisnäitlejana mitmes teatris.[2] 1965. aastal oli Kiisk sunnitud astuma kommunistlikku parteisse, kuna Eesti NSV oli ainus liiduvabariik, kus loomingulise liidu juht ei olnud partei liige.[1]

Kaljo Kiisk oli Eesti Teatriliidu (1953), Eesti Kinoliidu (1962) ja Eesti Näitlejate Liidu liige (1994, aastast 1995 auliige).

Tegevus NLKP-s ja Nõukogude Liidu võimuasutustes

muuda

Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu liige, alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik.

Poliitiline tegevus Eesti Vabariigis

muuda

1995. aasta Riigikogu valimistel sai Kaljo Kiisk Eesti Reformierakonna kandidaadina 4437 häält ning osutus valituks VIII Riigikogu liikmeks.

1996. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai Kiisk Eesti Reformierakonna kandidaadina 1932 häält ja osutus valituks Tallinna linnavolikokku.

1999. aasta Riigikogu valimistel sai ta 2051 valija häält ning osutus valitud IX Riigikogu liikmeks. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta ajaloo vanim Riigikogu liige.

1999. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai Kiisk 547 häält ning Tallinna volikokku valituks ei osutunud.

2002. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai ta 155 häält ja osutus valituks Tallinna linnavolikokku.[3]

Filmograafia

muuda

Režissöörina

muuda

Näitlejana

muuda

Tunnustus

muuda

Vaata ka

muuda

Isiklikku

muuda

Kaljo Kiisal on abielust Zinaidaga tütar Riina, kelle abikaasa oli luuletaja ja näitleja Juhan Viiding. Riina ja Juhan Viidingu tütar on luuletaja Elo Viiding.

 
Kaljo Kiisa ausammas Jõhvis (2013, skulptorid Seaküla Simson ja Paul Mänd)

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Jaanus Kulli. Kaljo Kiisk saatuse ristteedel: kõigepealt SSi, siis Kommunistlikku Parteisse… ohtuleht.ee, 29. oktoober 2016.
  2. ↑ Kaljo Kiisk. Eesti Teatriliit.
  3. ↑ Kaljo Kiisk. Valimiste arhiiv.
  4. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kaljo_Kiisk&oldid=6877040"