Eino Baskin

Eino Baskin (17. juuni 1929 Tallinn – 11. märts 2015 Tallinn)^[1] oli Eesti näitleja ja lavastaja.

Eino Baskin 1974. aastal

Baskin oli Eesti Draamateatri näitleja, osales seitse aastat raadiosaate "Meelejahutaja" tegemises, asutas Vanalinnastuudio, Vana Baskini teatri ning andis välja mitu anekdoodiraamatut.

EluluguRedigeeri

VanemadRedigeeri

Baskini isa oli rätsep Hirsch Baskin (1900–1978) ja ema Maria Baskin (1905–1984, neiuna Raage) juuksuriäri omanik. Nad abiellusid 1926. aastal, abielu lõppes 1944. aastal.

HaridusRedigeeri

Baskin lõpetas 1951. aastal Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi. Keskkooli lõputunnistuse puudumise tõttu ta diplomit ei saanud, kuid pääses ainsana oma kursuselt tööle Draamateatrisse.

Töökäik meelelahutusesRedigeeri

Aastatel 1958–1961 töötas ta mitmes Leningradi komöödiateatris. 1961–1964 oli ta Eesti NSV Riikliku Filharmoonia sõnakunstnik. Menukas konferansjeeaeg 1960. aastate lõpul möödus Eesti ja Venemaa erinevates teatrites. Draamateatris töötas ta näitlejana aastatel 1968–1980. 1973. aastal hakkas Baskin juhtima igapühapäevase raadiosaate "Meelejahutaja" näitetruppi, mida tegi ta peaaegu seitse aastat^[2]. 1995. aastal, kui saade lõpetati, oli valminud tuhatkond saadet.

1980. aastal asutas Baskin Vanalinnastuudio ja oli selle pikaaegne juht. Teater suleti 2004. aastal ning trupp koondati, nende hulgas olid Kadri Adamson, Väino Laes, Marika Korolev, Anne Paluver jpt. Baskin jätkas trupi ja tehnilise personaliga, asutades koos Aarne Valmisega 2005. aastal uue teatri – Vana Baskini Teatri.

Poliitiline tegevusRedigeeri

Baskin oli 1998. aastast alates Eesti Keskerakonna liige. Ta kandideeris 1993., 1996., 2002., 2005., 2009. ja 2013. aastal kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Tallinnas ning osutus valituks 1996. ja 2002. aastal. Samuti kandideeris Baskin 1999., 2003. ja 2007. aastal Riigikogu valimistel, kuid ei osutunud valituks.^[3]

IsiklikkuRedigeeri

Eino Baskin 1994. aastal

Eino Baskin abiellus 1954. aastal Ita Everiga ning nende kooselust sündis poeg Roman Baskin. Abielu purunes paar aastat hiljem.

Teist korda abiellus ta 1961. aastal Galina Dõrdinaga. Neil sündis tütar Nora, kes suri väikelapseeas. Abielu kestis 38 aastat, kuni Galina surmani.

Kolmanda abielu sõlmis ta 2000. aastal Veera Tolliga. Nende vanusevahe oli 28 aastat.

Eino Baskinil ja Malle Pärnal on tütar Katrin Pärn.

Eino Baskin elas üle kaks südameinfarkti ja istus kahel korral vanglas.^[4]

1987. aastal valmis temast dokumentaalfilm "Lend üle mägede" (režissöör Heini Drui) ning 2012. aastal dokumentaalfilm "Baskin" (režissöör Manfred Vainokivi).

Tuntumad rollidRedigeeri

D. Fonvizin "Äbarik" (1952) – nimiosa
A. Jakobson "Kaitseingel Nebraskast" (1953) – Theodor N. Truman
H. Bahr "Mees, naine ja kontsert" (1972) – Gustav Heink
N. Simon "Päikesepoisid" (1981) – Al Lewis

TunnustusRedigeeri

1984 – Eesti NSV teeneline kunstnik
1988 – Eesti NSV rahvakunstnik
2000 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[5]
2002 – Oskar Lutsu huumoripreemia
2003 – Tallinna teenetemärk
2010 – Tallinna vapimärk

TeoseidRedigeeri

Eino Baskin. "Raudeesriide taga". Perona. Pärnu 1993
Eino Baskin. "Otse läbi lillede. Vestlus Toomas Kalliga". Tänapäev. Tallinn 2003
Eino Baskin. "Baskini kogutud anekdoodid I". Tänapäev. Tallinn 2004. See oli 2004. aasta läbimüügilt 5. raamat Eestis (8000 eksemplari).^[6]
Eino Baskin. "Baskini kogutud anekdoodid II". Tänapäev. Tallinn 2007
Eino Baskin. "Baskini kogutud anekdoodid III". Tänapäev. Tallinn 2007
"1000 paremat anekdooti". Koostaja Eino Baskin. Fookus Meedia. Tallinn 2009