1999. aasta Riigikogu valimised
1999. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu üheksanda koosseisu korralised valimised, mis toimusid 7. märtsil 1999.
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
Kõik Riigikogu 101 kohta 51 kohta vajalik enamuse saavutamiseks | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Osavõtt | 57,4% (11,5pp) | ||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
1999. aasta Riigikogu valimiste tulemused valimisringkondade kaupa. | |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
Valimised võitis Keskerakond, kes sai 23,4% häältest ja 28 kohta Riigikogus. Isamaaliit ja Reformierakond kogusid vastavalt 16,1% ja 15,9% häältest, mis andis mõlemale erakonnale Riigikogus 18 kohta. Neljandad olid Mõõdukad, kes võitsid 15,2% häältega 17 kohta. Valitsuserakonnad edukad ei olnud – Koonerakond ja Eesti Maarahva Erakond võitsid mõlemad vaid 7 mandaati ning hääli saadi vastavalt 7,6% ja 7,3%. Viimasena pääses Riigikokku Eestimaa Ühendatud Rahvapartei, mis sai 6,1% häältest ning kuus kohta Riigikogus.
Enne valimisi sõlmisid Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad koostööleppe, millega lubati moodustada koos valitsus, kui kolme peale saadakse Riigikogus enamus. Kolmikliiduks nimetatud koalitsioon saigi Riigikogus 53 mandaati ning sellega jäeti valimised võitnud Keskerakond valitsuse moodustamisest kõrvale. Vastavalt kolmikliidu kokkuleppele pidi peaministriks saama enim hääli saanud erakonna juht. Kuna Isamaaliit kogus Reformierakonnast rohkem hääli, siis sai teist korda peaministriks Isamaaliidu esinumber Mart Laar, kelle moodustatud valitsus astus ametisse 25. märtsil 1999.[1]
Taust
muudaPärast 1995. aasta Riigikogu valimisi moodustasid koalitsiooni valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) ning Keskerakond. Tiit Vähi juhitud valitsus püsis ametis vaid seitse kuud, kuna lindiskandaali tõttu otsustas KMÜ Keskerakonnaga koostöö lõpetada. Tiit Vähi ja KMÜ moodustasid uue valitsuse Siim Kallase juhitud Reformierakonnaga, kuid kuna vahepeal oli Reformierakonnast saanud Eesti populaarseim erakond, siis tekitas see valitsuses pingeid. Eriti teravaks muutusid koalitsioonipartnerite suhted 1996. aasta kohalike valimiste ajal, kuna Koonderakond ja Reformierakond olid sisuliselt konkurendid. Pärast kohalike valimisi sõlmis Koonderakond koostööleppe Keskerakonnaga, mis tähendas, et valimised võitnud Reformierakond jäi Tallinnas opositsiooni. Selle peale otsustas Reformierakond valitsusest lahkuda ning Vähi pidi jätkama vähemusvalitsusega. Valitsuse kandepinna laiendamiseks tõi Vähi ministriteks mitmeid sõltumatuid spetsialiste, neist kõige olulisem oli Toomas Hendrik Ilvese toomine välisministriks.[2]
Tiit Vähi otsustas peaministriametist tagasi astuda 1997. aasta jaanuaris, kuna seoses korteriskandaaliga oli ta kaotamas Riigikogu usaldust. KMÜ esitas uueks peaministrikandidaadiks Koonderakonna aseesimehe Mart Siimanni, kes üritas esialgu moodustada enamusvalitsuse, kuid edutult. Seetõttu kuulus Siimanni valitsusse vaid KMÜ. Valitsust toetasid Riigikogus enam-vähem pidevalt ka Keskerakond ja Arengupartei. Kuigi KMÜ suutis kogu nelja aasta jooksul koos püsida, siis oli erimeelsusi ka valimisliidu sees. Maarahva Ühenduse moodustanud maaerakonnad nõudsid kaitsetollide kehtestamist imporditud põllumajandussaadustele, kuid Koonerakond oli sellele vastu. Kaitsetollide küsimuses peeti Riigikogus maha ka esimesed ööistungid.[2][3]
Ajal, kui Tiit Vähi oli korteriskandaali tõttu sattunud avalikkuse kriitika alla, avalikustas ta oma skandaalilt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, et Põhja-Eesti Pank (PEP) oli 1993. aastal laenanud 10 miljonit dollarit Šveitsi firmale Paradiso SAL. Pärast esimest intressimakset aga selgus, et sellist firmat ei ole üldse olemas ning firma esindajad olid koos rahaga kadunud. Kuna PEP-ile oli need 10 miljonit dollarit laenanud Eesti Pank, mida juhtis sellel ajal Siim Kallas, siis vihjas Vähi, et Kallas ise on need miljonid ära varastanud. 10 miljoni dollari afääri uurimiseks alustati kriminaalmenetlust, mille tulemusena esitati Siim Kallasele süüdistus nii ametiseisundi kuritarvitamises kui ka riigivara suures ulatuses riisumise ettevalmistamises. Vahetult enne valimisi mõisteti Kallas esimese astme kohtu poolt kõigis süüdistustes õigeks.[4]
1997. aasta septembris sõlmisid Reformierakond, Isamaaliit, Mõõdukad ja Parempoolsed koostööleppe, millega loodi saadikuteühendus Ühinenud Opositsioon, et seista vastu KMÜ ja Keskerakonna aina suuremale populismile ning liigselt vasakule kalduva majanduspoliitikale. 1998. aasta jaanuaris astus välisminister Toomas Hendrik Ilves vähetuntud Eesti Talurahva Erakonna liikmeks, mis hiljem liitus Parempoolsetega. Uue erakonna nimeks sai Rahvaerakond ning selle esimeheks valiti Ilves. Kuna Ilves soovis koostööd teha opositsioonierakondadega, siis otsustas ta 1998. aasta sügisel valitsusest lahkuda. Samal ajal tegi Reformierakond Isamaaliidule, Mõõdukatele ja Rahvaerakonnale ettepaneku sõlmida kokkulepe valitsuse moodustamiseks juhul, kui eelseisvatel Riigikogu valimistel saadakse parlamendienamus. 1998. aasta lõpus kirjutasid nimetatud erakondade esindajad kokkuleppe alla, kuid peaministrikandidaadi osas oli veel erimeelsusi. Reformierakonna esimees Siim Kallas soovis, et peaministriks saab valimistel enim hääli saanud erakonna juht. Teised erakonnad olid esialgu sellele vastu, kuna Reformierakonna toetus oli küsitluste järgi palju suurem kui teistel erakondadel, lisaks räsis Kallase mainet ka 10 miljoni dollari skandaal. Lõpuks sai Reformierakond siiski oma tahtmise ning peaministriks pidi kokkuleppe järgi saama kõige rohkem hääli saanud erakonna esimees. Kuna Rahvaerakonna liikmed otsustasid kandideerida Mõõdukate nimekirjas ning peale valimis sooviti ka liituda, siis hakati loodud koalitsiooni kutsuma kolmikliiduks.[5]
Valimissüsteem
muudaKuigi Riigikogu valimise seadust muudeti valimiste vahelisel ajal kuus korda, siis suuri muudatusi valimisüsteemis ei tehtud. Kõige olulisem seadusemuudatus tehti 17. novembril 1998, kui kehtestati valimisliitude moodustamise keeld. Nüüd said Riigikogu valimistel kandideerida ainult erakonnad ja üksikkandidaadid.[6]
Vastavalt valimisseadusele moodustati 11 mitmemandaadilist valimisringkonda:
- valimisringkond nr 1 – Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosa;
- valimisringkond nr 2 – Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa;
- valimisringkond nr 3 – Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa;
- valimisringkond nr 4 – Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa;
- valimisringkond nr 5 – Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa;
- valimisringkond nr 6 – Lääne- ja Ida-Virumaa;
- valimisringkond nr 7 – Järva- ja Viljandimaa;
- valimisringkond nr 8 – Jõgeva- ja Tartumaa (v.a Tartu linn);
- valimisringkond nr 9 – Tartu linn;
- valimisringkond nr 10 – Võru-, Valga- ja Põlvamaa;
- valimisringkond nr 11 – Pärnumaa.[7]
Riigikogu mandaatide jaotus toimus kolmes etapis – kõigepealt tehti kindlaks isikumandaadi saanud kandidaadid, siis jagati ringkonnamandaadid ja viimaks kompensatsioonimandaadid. Kompensatsioonimandaadid jagati vaid nende nimekirjade vahel, mis kogusid üleriigiliselt vähemalt 5% häältest. Kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutati modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodit, mis tagas, et nimekirja saadud kohtade arv Riigikogus oli proportsionaalne nimekirjale antud häälte arvuga.[6]
Kandidaadid
muudaValimistel osales 12 erakonda ja 19 üksikkandidaati. Kokku seati üles 1885 kandidaati, seega ühele Riigikogu kohale kandideeris 18,7 inimest.[6]
Erakonna nimi | Esinumber | Kandidaate | |
---|---|---|---|
Eesti Reformierakond | Siim Kallas | 212 | |
Eesti Keskerakond | Edgar Savisaar | 242 | |
Mõõdukad | Andres Tarand | 303 | |
Isamaaliit | Mart Laar | 178 | |
Eesti Maarahva Erakond | Arnold Rüütel | 167 | |
Vene Erakond Eestis | Nikolai Maspanov | 148 | |
Põllumeeste Kogu | Eldur Parder | 36 | |
Eesti Koonderakond | Mart Siimann | 216 | |
Eesti Kristlik Rahvapartei | Aldo Vinkel | 65 | |
Arengupartei | Krista Kilvet | 65 | |
Eestimaa Ühendatud Rahvapartei | Viktor Andrejev | 172 | |
Eesti Sinine Erakond | Jaan Laas | 62 |
Valimistel osalenud üksikkandidaadid olid Ülo Siinmaa, Gennadi Belov, Jaan Kivi, Ilmar Altvälja, Dimitri Klenski, Vaino Rauba, Malle Salupere, Aatso Kooskora, Helju Orr, Michel Zdankevitch, Lembit Kandrov, Heikki Heinrich Tann, Eino Paju, Elmar Lepp, Eldur Peterson, Toomas Roosileht, Rein Haggi, Mark Soosaar ja Anne Taklaja.[6]
Valimiskampaania
muudaKeskerakond
muudaKeskerakonna valimisloosung oli "Meie teame lahendusi!". Erakonna esimees Edgar Savisaar ründas kampaania jooksul peaaegu kõiki teisi erakondi. Eriti teravalt vastanduti Reformierakonnale, kuid kriitikat said ka valitsusse kuulunud erakonnad. Näiteks süüdistas Keskerakond valitsuses tegutsenud maaerakondi põllumajanduse huvide ignoreerimises. Keskerakonna üks peamiseid lubadusi oli astmelise tulumaksu kehtestamine. Lisaks soovis erakond loobuda eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekust ning luua munitsipaalpolitsei.[8][9]
Isamaaliit
muudaIsamaaliidu valimisloosung oli "Parema elu nimel!". Kampaania jooksul rõhutati, et Isamaaliit ei karda teha ka keerulisi ning ebapopulaarseid otsuseid. Erakonna peamine valimislubadus olid demograafilise olukorra parandamine, kuid veel keskenduti ka haridusele ning julgeolekule. Isamaaliidu valimiskampaania oli võrreldes Keskerakonna ja Reformierakonna omaga tagasihoidlikum, kuna küsitluste järgi jäi Isamaaliit eelmainitud erakondadest selgelt maha ning ka Isamaaliidu esinumber Mart Laar oli skeptiline, et temast võiks uuesti peaminister saada.[8]
Reformierakond
muudaReformierakonna valimisloosung oli "Tugev majandus, kindel tulevik!". Kuna küsitluste järgi oli kolmikliidu moodustanud erakondadest suurim toetus Reformierakonnal, siis oli erakonna esimees Siim Kallas üks peamisi pretendente peaministri kohale. Seetõttu vastanduti valimiskampaania käigus Keskerakonnale ja Savisaarele, kelles nähti oma suurimat konkurenti. Reformierakonna peamisteks lubadusteks oli keskmise palga tõstmine 2003. aastaks 9000 kroonini ning ettevõtte tulumaksu kaotamine.[5][9]
Tulemused
muudaRiigikogu valimistest võttis osa 57,4% valijatest, mis on tänapäevani madalaim valimisaktiivsus Riigikogu valimitel alates 1992. aastast.[10] 5% künnis oli 24 211,95 häält, mille ületas 7 nimekirja.[11]
Valimised võitis Keskerakond, kes sai üle 110 000 hääle ja 28 kohta Riigikogus. Isamaaliit ja Reformierakond võitsid mõlemad 18 kohta. Neljandaks tulid Mõõdukad, kes said 17 kohta. Koonerakond ja Eesti Maarahva Erakond said mõlemad seitse kohta. Parlamenti pääses veel Eestimaa Ühendatud Rahvapartei, kellele kuulus kuus 6 kohta.[1]
Erakond | Hääli | % | Mandaate | +/– | |
---|---|---|---|---|---|
Eesti Keskerakond | 113 378 | 23,41 | 28 | +12 | |
Isamaaliit | 77 917 | 16,09 | 18 | +10 | |
Eesti Reformierakond | 77 088 | 15,92 | 18 | -1 | |
Mõõdukad | 73 630 | 15,21 | 17 | +11 | |
Eesti Koonderakond | 36 692 | 7,58 | 7 | -34 | |
Eesti Maarahva Erakond | 35 204 | 7,27 | 7 | Uus | |
Eestimaa Ühendatud Rahvapartei | 29 682 | 6,13 | 6 | 0 | |
Eesti Kristlik Rahvapartei | 11 745 | 2,43 | 0 | Uus | |
Vene Erakond Eestis | 9825 | 2,03 | 0 | Uus | |
Eesti Sinine Erakond | 7745 | 1,60 | 0 | 0 | |
Põllumeeste Kogu | 2421 | 0,50 | 0 | Uus | |
Arengupartei | 1854 | 0,38 | 0 | Uus | |
Üksikkandidaadid | 7058 | 1,46 | 0 | – | |
Kokku | 484 239 | 100,00 | 101 | 101 | |
Kehtivaid hääli | 484 239 | 98,35 | |||
Kehtetuid hääli | 8117 | 1,65 | |||
Hääli kokku | 492 356 | 100,00 | |||
Valijaid/osavõtt | 857 270 | 57,43 | |||
Allikas: VVK |
Tulemused valimisringkondades
muudaValimisringkond | Kesk-erakond | Isamaaliit | Reformi-erakond | Mõõdukad | Koond-erakond | EME | EÜRP | Teised |
---|---|---|---|---|---|---|---|---|
% | % | % | % | % | % | % | % | |
(1) Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine | 17,6 | 22,3 | 17,8 | 13,2 | 4,9 | 1,6 | 6,6 | 15,9 |
(2) Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita | 20,5 | 19,7 | 19,7 | 10,0 | 3,1 | 1,7 | 15,9 | 9,4 |
(3) Mustamäe ja Nõmme | 17,6 | 21,2 | 23,2 | 14,3 | 3,8 | 1,8 | 7,0 | 11,2 |
(4) Harju (v.a. Tallinn)- ja Raplamaa | 20,7 | 13,5 | 17,9 | 23,6 | 4,8 | 7,0 | 2,9 | 9,5 |
(5) Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa | 25,7 | 10,7 | 17,7 | 18,6 | 9,0 | 8,7 | 1,3 | 8,4 |
(6) Lääne- ja Ida-Virumaa | 34,0 | 11,1 | 9,2 | 12,1 | 6,1 | 4,9 | 15,8 | 7,0 |
(7) Järva- ja Viljandimaa | 24,6 | 19,1 | 10,0 | 18,2 | 14,2 | 6,5 | 0,4 | 7,0 |
(8) Jõgeva- ja Tartumaa (v.a. Tartu) | 19,9 | 10,7 | 11,7 | 14,1 | 10,4 | 22,9 | 3,2 | 7,1 |
(9) Tartu linn | 17,2 | 24,9 | 25,7 | 14,9 | 4,9 | 2,8 | 2,1 | 7,4 |
(10) Põlva-, Valga- ja Võrumaa | 26,9 | 9,7 | 9,2 | 14,9 | 13,8 | 14,8 | 1,5 | 9,2 |
(11) Pärnumaa | 23,4 | 12,8 | 12,8 | 10,5 | 9,7 | 9,8 | 1,6 | 19,4 |
Valitud Riigikogu liikmed
muudaIsikumandaadi teel osutus valituks 11 kandidaati: Keskerakonnast 2, Isamaaliidust 4, Reformierakonnast 3, Mõõdukatest 1 ja Eesti Maarahva Erakonnast 1.
Ringkonnamandaate (44) sai Keskerakond 16, Isamaaliit 5, Reformierakond 7, Mõõdukad 10, Koonderakond 2, EME 1 ja EÜRP 3.
Kompensatsioonimandaate (46) sai Keskerakond 10, Isamaaliit 9, Reformierakond 8, Mõõdukad 6, Koonderakond 5, EME 5 ja EÜRP 3.
Riigikokku valiti 83 meest ja 18 naist keskmise vanusega 50,9 aastat. Eelmise koosseisu liikmetest valiti tagasi 53. Kõige rohkem hääli sai Keskerakonna nimekirjas kandideerinud Edgar Savisaar (14 320 häält) ja kõige väiksema häälte arvuga osutus valituks Eestimaa Ühendatud Rahvapartei nimekirjas kandideerinud Valentina Võssotskaja (64 häält).[6]
Isikumandaadi saanud kandidaadid
muudaNimi | Kvoote | Hääli | |
---|---|---|---|
Edgar Savisaar | 2,932 | 14320 | |
Andres Tarand | 2,410 | 11112 | |
Toivo Jürgenson | 1,444 | 7506 | |
Jüri Mõis | 1,393 | 6739 | |
Siim Kallas | 1,390 | 7465 | |
Toomas Savi | 1,345 | 6535 | |
Toivo Asmer | 1,212 | 5590 | |
Tõnis Lukas | 1,167 | 5667 | |
Mart Laar | 1,166 | 5446 | |
Villu Reiljan | 1,152 | 5252 | |
Siiri Oviir | 1,028 | 5346 |
Valitsuse moodustamine
muudaJuba päev pärast valimisi teatasid kolmikliidu moodustanud erakonnad, et on valimis kandma valitsusvastutust ning asuvad pidama koalitsiooniläbirääkimisi. Keskerakonna juht Edgar Savisaar ei tahtnud sellega leppida, et ta peaministritoolist ilma jääb ning hoiatas, et kõik uue koalitsiooni 53 saadikut ei pruugi hääletada valitsuse poolt. Samas pidasid Reformierakond ja Mõõdukad kolmikliidu kokkuleppest kinni ja toetasid peaministrina Isamaaliidu esinumbrit Mart Laari. Koalitsioonikõnelused möödusid väga kiirelt ning juba viis päeva pärast valimisi teatasid kolmikliidu juhid, et nii koalitsioonileppe kui ka ministrikandidaatide osas on kokkuleppe olemas. Kuna valitsuslepe oli juba sõlmitud, siis otsustas president Lennart Meri nimetada Laari peaministrikandidaadiks. Sellega ei olnud rahul Savisaare toetajad, kes väitsid, et valimised võitnud erakonnal peaks olema esimesena võimalus valitsus moodustada. 22. märtsil 1999 andis Riigikogu Laarile volitused valitsuse moodustamiseks ning Mart Laari teine valitsus astus ametisse 25. märtsil 1999.[12][13]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Vaitmaa, Ester; Kallakas, Priit (6. veebruar 2015). "RIIGIKOGU VALIMISED 1999: Kuidas sõideti vanakooli valimisrallil ja kes oli edukas?". Delfi.ee. Vaadatud 06.02.2023.
- ↑ 2,0 2,1 Urmo Kübar, Enno Tammer (2001). 10 aastat uut Eestit. Tallinn: Tänapäev, Eesti Päevaleht. Lk 131. ISBN 9985620135.
- ↑ Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 115–119. ISBN 9789949549078.
- ↑ Urmet Kook, Enno Tammer (2001). 10 aastat uut Eestit. Tallinn: Tänapäev, Eesti Päevaleht. Lk 112. ISBN 9985620135.
- ↑ 5,0 5,1 Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 123–132. ISBN 9789949549078.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Alo Heinsalu, Arne Koitmäe, Leino Mandre, Mihkel Pilving, Priit Vinkel (2015). "Valimised Eestis 1992-2015. Statistikat ja selgitusi" (PDF). Vabariigi Valimiskomisjon. Tallinn. Vaadatud 07.02.2023.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Riigikogu valimise seadus". Riigi Teataja. Vaadatud 09.02.2023.
- ↑ 8,0 8,1 Mart Laar (2020). Ajaga võidu. Tallinn: Read. Lk 96–105. ISBN 9789949730520.
- ↑ 9,0 9,1 Ester Vaitmaa, Priit Kallakas (3. veebruar 2015). "RIIGIKOGU VALIMISED 1999: Lubati keskmine palk kahekordistada ja meelitati telefoniühenduse rajamisega". Delfi.ee. Vaadatud 13.02.2023.
- ↑ "Statistika ja analüüs". Vabariigi Valimiskomisjon. Vaadatud 07.02.2023.
- ↑ "Valimispäev". Vabariigi Valimiskomisjon. Vaadatud 07.02.2023.
- ↑ Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 132–137. ISBN 9789949549078.
- ↑ Mart Laar (2020). Ajaga võidu. Tallinn: Read. Lk 106–117. ISBN 9789949730520.