Atonaalsus

(Ümber suunatud leheküljelt Atonaalne muusika)

Atonaalsus on muusikas tonaalsuse vastandmõiste, millega tähistatakse tonaalsuse puudumist.

Mõiste ajalooline määratlus muuda

Atonaalsus, saksa Atonalität, on saksa keeles kasutusel hiljemalt aastast 1906, tuletatud alpha privativum’i abil (a-, kreeka α-) mõistest tonaalsus. Adjektiiv atonal ‘atonaalne’ on saksa keeles kasutusel alates aastast 1909. Prantsuse atonalité ja atonal (alates 1907); itaalia atonalità ja atonale (alates 1911); inglise atonality ja atonal (hiljemalt aastast 1920).

1900. aasta paiku leidub mõistet ’atonaalne/atonaalsus’ üksikutes eraldiseisvates muusikateoreetilistes kontekstides ning tähendustes.

1910. aastatel leiab ühel ajal muusikateoste loomisega, millel puudub üheselt mõistetav helistiku määratlus, järjest enam mõisteid ’atonaalne/atonaalsus’ erinevates tähendustes muusikateoste retsensioonides ning kontserdikriitikas.

Alates 1920. aastatest kasutatakse ja diskuteeritakse mõistete atonaalne/atonaalsus abil sageli muusikateaduslikus ning vahel poleemiliselt ning lööksõnalikult ka ajakirjanduses mõistete ’tonaalne/tonaalsus’ eitusena.

Pärast Theodor Adorno (1903–1969) "Uue muusika filosoofia" ilmumist aastal 1949 algas eelkõige saksa keeleruumis vahetegemine mõistete ’vaba atonaalsus’ posttonaalse, eeldodekafoonilise muusika tähenduses ning ’seotud atonaalsus’ dodekafoonia tähenduses vahel. Siitpeale võrdsustavad mõningad autorid mõisted ’atonaalsus’ ning ’vaba atonaalsus’.

Mõiste ‘atonaalsus’ kasutamine on vahel seotud märkimisväärsete lahknevustega põhisõna tähendusest. Erinevusi esineb harmoonia (muusika vertikaali) või meloodia (muusika horisontaali) ning nende muusikateoreetilistes määratlustes, kuulamise rollis võrreldes nooditeksti visuaalse analüüsiga, käsitustega mõistes sisalduvast negatsioonist ning mõiste taustal olevate muusikaesteetiliste ja üldteoreetiliste ettekujutustega, esmajoones ülemhelide fenomeni tähenduse ning sellega seoses looduse kui ajaloo vastandmõistega.

Mõiste ‘atonaalsus’ taunimine eelkõige Arnold Schönbergi (1874–1951) poolt mõjutas kaua tema loominguga seotud kirjutajate mõistekasutust. Samas kiideti mõiste ’atonaalsus’ heaks nii ’atonaalse muusika’ vastaste kui ka toetajate poolt parema puudumisel või ehk ka kui probleemi olemust kõige paremini kirjeldavana.

Josef Matthias Haueri (1883–1959) mõiste ’atonaalsus’ kasutus on juba iseenesest erinev, kaldudes kõrvale talle spetsiifilise muusika atonaalse pooluse kõrvutamisega kõla, 'vaimsuse', samuti vaieldavate ’temperatuuri’, 'melose' ning tavapärase keelekasutuse reeglitest. Juba 1920. aastate algusest hakati kvalitatiivselt erinevaid atonaalsuse vorme ka mõisteliselt kaassõnade abil eristama.

Komplementaarsena seejuures on ikka ja jälle taas võetud ette katsed leida atonaalsuse raames varjatud tonaalsust. Mõningad György Ligeti (1923–2006) teosed 1960. aastate lõpust kinnitavad, et tema muusikalised struktuurid ületavad dihhotoomiat tonaalsus-atonaalsus.

Paralleelselt mõistete ’atonaalne/atonaalsus’ esinemisega on täheldatavad katsed kehtestada tema asemel kunstlikke mõisteid või kirjeldavaid formuleeringuid. Põhiliselt prantsuskeelses kirjanduses võeti alates aastast 1921 suhtes vastandlike mõistete paariga tonaalsus-atonaalsus kasutusele mõiste ’polütonaalne/polütonaalsus’. Josef Matthias Haueri ja Arnold Schönbergi arendatud dodekafoonilise meetodiga seoses hakati mõistet ’atonaalsus’ kasutama sünonüümina kompositsioonitehnilisele mõistele dodekafoonia.

Mõiste ’tonaalsus’ tähendusvälja piiramisega mõistega ’duur-moll-tonaalsus’ esineb alates 1910. aastate keskpaigast mõiste ’atonaalsus’ ülekandmist ka vanamuusikale, mida ei saa pidada õigeks.

Mõnikord esineb mittemuusikalises või mittemuusikateoreetilises valdkonnas mõiste ‘tonaalsus’ negatsiooni kasutamist. Näiteks John Lennoni hääle kohta on öeldud: "his atonality and restricted emotional expressiveness are forerunners of the new wave singing style" ('tema atonaalsus ja piiratud emotsionaalne ekspressiivsus on uue laine laulustiili eelkäijaiks').[1]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Ll. Rose, Long gone John: Lennon and the revelations, raamatus The Lennon Companion, väljaandajad E. Thomson u. D. Gutman, Houndmills, Basingstoke, Hampshire u. London 1987, 12

Välislingid muuda