Anton Vaarandi
Anton Vaarandi (kuni 1940. aasta juulini Anton Vachtmann; 12. september 1901 Rapla – 28. september 1979 Tallinn) oli eesti ajakirjanik ja Eesti NSV riigitegelane.
![]() | |
Sünniaeg | 12. september 1901 |
---|---|
Sünnikoht | Rapla |
Surmaaeg | 28. september 1979 |
Erakond | Eestimaa Kommunistlik Partei |
Amet | Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja |
Elu ja tegevusRedigeeri
Aastal 1922 astus ta Eestimaa Kommunistlikku Parteisse.
Aastatel 1922–1924 tegutses ta Sotsiaalfilosoofilises Üliõpilaste Seltsis. Samuti tegutses ta Üle-eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu Rapla osakonnas.
Aastatel 1924–1931 oli ta kommunistliku tegevuse pärast vangis.
Aastast 1933 andis ta Taanis, Rootsis ja Norras välja eestikeelseid kommunistlikke ajalehti Kommunist ja Rahva Hääl ning ajakirja Majakas.
Aastatel 1937–1940 õppis ta Oslo ülikoolis.
Eestis toimetas ta eestirootslastele mõeldud ajalehte Sovjet-Estland.
Anton Vaarandi viibis ainsa Eesti ajakirjanikuna Nürnbergi protsessil.
TöökohadRedigeeri
- 18. september 1940 – 30. mai 1941 ajalehe Noorte Hääl toimetaja
- 1940–1941 ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja
- 1941–1944 ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja ja toimetaja
- 1945–1948 Eesti NSV välisministri abi (või asetäitja; tegeles pagulas- ja repatrieerimisküsimustega)
- 1948–1949 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja
- 1951–1960 ajakirja Looming vastutav sekretär
- 1960–1968 ajakirja Looming toimetaja
Lõpuks töötas ta Eesti NSV ministrite Nõukogu nõunikuna.
TunnustusedRedigeeri
TeosedRedigeeri
IsiklikkuRedigeeri
Anton Vaarandi oli lühikest aega abielus Debora Vaarandiga. Hiljem oli ta abielus sisearhitekt Maimu Vaarandiga, nende tütar Kai Vaarandi (1958–2010) oli keraamikuharidusega tõlkija.
KirjandusRedigeeri
- Aksel Tamm. Anton Vaarandi (nekroloog). – Keel ja Kirjandus, 1979, lk 756–757
- "Anton Vaarandi." Raamatus: Aksel Tamm. "Aga see oli üks mees. Eluvisandeid." Kuldsulg 2003, lk 213–225
VälislingidRedigeeri
- Anton Vaarandi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Tallinna kalmistud › Metsakalmistu › Kultuuriloolised hauad