Naiste Töö ja Elu

Naiste Töö ja Elu oli aastatel 1911–1927 Tartus ilmunud naiste kuukiri.

Ajakiri ilmus esialgu Tartu Naisseltsi väljaande Käsitööleht kaasväljaandena ning kandis kuni 1915. aastani nime Naesterahva Töö ja Elu.

1927. aastal ühines ajakiri väljaandega Naiste Hääl. Tartu Eesti Naesterahva Seltsi ajakirja esimene vastutav toimetaja (1911–1918) oli Marie Reisik, kes kaasas kohe paarkümmend tuntud ja haritud eesti naist ajakirja kaastööliseks. Nende hulgas oli palju tolleaegsed kultuuri- ja ühiskonnategelasi, näiteks Lilli Suburg, Alma Ostra-Oinas, Marta Lepp, Johanna Sild-Rebane, Marta Sillaots, Salme Pruuden jt.

Ajakiri ilmus korra kuus. 1917. aastast alates oli Naiste Töö ja Elu nii Tartu kui ka Tallinna naiste ühenduste ühine häälekandja.

1919. aastal sai vastutavaks toimetajaks Marie Reiman. Väljaanne ilmus kord nädalas. Ajakirja peatoimetaja lubas kajastada naiste õigusi ja teisi teemasid parteideüleselt. Aastail 1923–1924 oli ajakirja toimetaja Helmi Mäelo. Tema järel sai toimetajaks Salme Pruuden ja seejärel Selma Holberg.

1927. aastal andis Tartu Naisselts oma ajakirja Naiste Töö ja Elu ja Käsitöölehe üle Naisliidule, Naisliidu häälekandja „Naiste Häälega“ ühinedes. Naisliit aga lõpetas oma häälekandja väljaandmise aineliste raskuste pärast.

Ajakirjas kajastatud teemad

Naiste Töö ja Elu kaanelt võib leida tutvustuse ajakirja enda kohta: „„Naiste töö ja elu“ on meie kõige vanem ja tunnustatum naiste ja kodude ajakiri. Oma huvitava sisulise praktilise osa kõrval, kus ilmub palju maitserikkaid moodisid, huvitavaid mustreid seletustega ning igasugu tarvilikke juhatusi ja näpunäiteid majapidamise ja keetmise alalt, arendab „Naiste töö ja elu“ oma teoreetilises osas naiste silmaringi ja kasvatab elujõulist ja töötahtelist ilmavaadet. Ta sihiks on jälgida naisliikumist meil ja välismail eri aegadel, kindlustada ja arendada naise õiguslikku ja majanduslikku seisukorda. Tuua teoreetilise ja praktilise sisuga artikleid tervishoiust, lastekasvatusest ja majapidamisest. Peale oma spetsiaalse ala ilmub „Naiste töös ja elus“ väärtuslikku ilukirjandust ja üldharidusliku isuga artikleid. Leht toob palju huvitavaid pilte ja illustratsioone.“

Ajakirjas õhutati naisi rohkem ühiskondlikust elust osa võtma, samuti tutvustati ajakirjas naisliikumist välismaal. Ajakirja väljaandjate eesmärk ei olnud „teha suuri sõnu, tuuletallamist naisõigusluses, huupi ja pimesi mehega ühevääristamistaset ja –soovi või läägesse sentimentalismi kalduvaid ja igasugu ehtsuseta ja sügavuseta ematunnete, ja –tähtsuse ja inimes- ja ligimesearmastuse rõhutamist“ nagu tihti oli teistes naiste ajakirjades. Selle asemel nähti naist kui inimest, uuele ajavaimule vastavat töökat ja kultuurilist naise tüüpi.

Ajakirjale tegid kaastööd parimad kirjanikud, keeleteadlased, arstid, poliitika- ja ühiskonnategelased kui ka kunstnikud. Avaldati näiteks Anna Haava, Aino Kallase, Kristjan Raua ja Friedebert Tuglase ilukirjanduslikke töid.

Naiste Töö ja Elu võttis ette mitmeid naiste arenguga seotud teemasid. Üks oli „uue vaimsema eesti naisetüübi“ küsimus – tung vabamale, kultuursemale elule. Kannustuna rahvustundest, mis saatis kõiki ajakirja tegemisi, arutleti uue eesti rahvusliku naistüübi küsimust ja kuidas vabaneda võõrastest, saksa ja vene kooli kasvatuse mõjudest. Propageeriti tööarmastust, käsitööoskust, arendades ühtlasi ilutunnet ja maitset. Samas arutleti ajakirja artiklites Juhan Luiga eestvedamisel selle üle, et naine ei pea olema ainult supikulbi ja sukavarda liigutaja, vaid tal on ka sügavamad vaimsed huvid ja tundeerksus. Ta leiab, et naised peaksid samuti osa võtma ideelistest liikumistest ja poliitikast. Keeleteadlane Johannes Aavik arutab keeleküsimusi ja kutsub naisi üles rohkem tähelepanu pöörama eesti keele õigekeelsuse ja hääldamise küsimusele. L. Neuman kutsub naisi kõrvale jätma eesti kodus kõlavaid ja õpetatavaid labaseid saksa viise ning hoopis koguma ja õpetama lastele eesti viise.

Ka Miina Hermann (Härma) kutsus Eesti kultuuri tutvustavas artiklis Eesti naisi üles: „[…] Kuigi kõikide võimised pole nii suured kui eelnimetatud kunstnikkudel, siiski võib hea tahtmise juures ka vähema anniga laulu alal palju ära teha. Siin on tänulik tööpõld igal naisel ja emal – tema kodu, tema lapsed. Loogem siin muusikaline õhkkond, pangem ilul helisema meie kodudes Eesti laul ja tõrjugem säält välja võõras viis, millega küllalt mürgitatud meie hinge!"

Eesti naisi kutsuti üles ka näitama teadlikku huvi Eesti oma tööstuse vastu, tutvuda rahvusliku loomingu aineliste väärtustega. Alustati võitlust vabanemaks võõrast majanduslikust survest. Selleks korraldati „Eesti nädalaid“. Esitati üleskutse: „alga võitlust oma riigi majanduslise iseseisvuse eest! Ära jää pealtvaatajaks, ära saa äraandjaks. Ainult ühisel pingutusel suudab meie miljoniline rahvas vabastada end võõrastest hilpudest. […] Kui igaüks püüab osta ainult oma maal valmistatud saadusi, on võimalik neid ka suuremal määral valmistada. See annab tööd kätele, sissetulekut perekondadele, toob jõukuse majasse, majanduslise kindlustuse riigi ellu. […] Naise mõju ulatub kogu perekonna ja lähemate inimeste peale. Naine kasvatab lapsi, jagades neile tulusaid õpetusi elu jaoks. Kus mujal võiks olla veel parem pind Eesti omatööstuse mõtet ja suurt tähendust selgitavale seemneivakesele!"