Kitarr

kromaatiline keelpill

Kitarr on kromaatiline keelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Valmistatakse vasaku- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on nii-öelda "peeglis".

Epiphone'i elektrikitarr
Henriette Ronner-Knip, "Musitseerimine".

Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kaelal asetsev sõrmlaud on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks, mille täpne arv sõltub kitarri mudelist, samas valmistatakse ka astmetraatideta fretless-kitarre. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad pingutid, mille abil toimub kitarri häälestamine. Kitarri pea ja kaela ühenduskohal asub keelte asendit fikseeriv ülemine sadul.

Akustilistel ja elektroakustilistel kitarridel täidab kere ühtlasi kõlakasti funktsiooni. Heli väljub kere kaanel asuva kõlaava kaudu. Elektroakustilistel kitarridel on lisaks kõlakastile ka vähemalt üks helipea. Elektrikitarril kõlakast puudub. Heli tekitatakse keelte alla paigutatud helipeade abil. Sageli võib elektrikitarridel küljes olla roobi liigutamist võimaldav kang, mille abil tekitatakse tremolo- ja vibraatoefekt. Samuti on osal elektrikitarridel peenhäälestussüsteem, millega lukustatakse keeled ülemisel sadulal pärast häälestamist, (peen)häälestamine toimub spetsiaalsete poltide abil alumisel sadulal. Peenhäälestussüsteem võimaldab hoida pilli hääles hoolimata keeltele suurt pinget andvatest kangitehnikatest (kangiga on võimalik lasta keeled hetkega lõdvaks või näiteks venitada keeli mitme tooni võrra kõrgemaks.

Tänapäeval on kitarr üks maailmas enam levinud ja populaarsemaid pille, mistõttu leiab kasutamist väga paljudes muusikastiilides. Kitarr on rokkmuusika ja bluusi peamine muusikainstrument.

Tüübid

muuda
 
Kitarri osad

Kitarrid jaotatakse akustilisteks, elektroakustilisteks ning elektrikitarrideks. Akustilise kitarri puhul tekib heli keelte ja kõlakasti resoneerivast võnkumisest. Elektrikitarris kasutatakse üht või enamat helipead, mis suunavad nende magnetväljas võnkuvate keelte tekitatud nõrga indutseeritud elektrivoolu edasi võimendisse, kust see kõlarisse juhituna helina väljub.

Keelte arv

muuda
6-keeleline ehk "hispaania kitarr"
12-keeleline (unisoonis dubleeritud keeltega 6-keeleline kitarr)
7-keeleline ehk "vene kitarr"
4- või 5-keeleline ehk basskitarr

Häälestus

muuda

Kuuekeelse kitarri standardhäälestus alates esimesest keelest on E, B, G, D, A, E. Kõlab oktav madalamalt kui noodis kirjas.

  • kuues (madalaim toon) keel: E (heli sagedus 82,4 Hz)
  • viies keel: A (heli sagedus 110 Hz)
  • neljas keel: D (heli sagedus 146,8 Hz)
  • kolmas keel: G (heli sagedus 196,0 Hz)
  • teine keel: B (heli sagedus 246,92 Hz)
  • esimene (kõrgeim toon) keel: E (heli sagedus 329,6 Hz)

Samas on erinevaid häälestusviise palju ning need erinevad stiiliti – standardhäälestuse kõrval kasutatakse mitmesugused alternatiivsed häälestusi, näiteks kvinthäälestust.

Seitsmekeelse nn vene kitarri tüüpiline häälestus on D G H d g h d1.

Mängimine

muuda

Lisaks tavalistele mänguviisidele kasutatakse kitarri mängimisel ka mitmeid teisi võtteid: keeli tõmmatakse vasaku käega või hoopis roobi tagant; heli tekitatakse poognaga keeli tõmmates; keelte tõmbamiseks või sõrmlaua krihvidele vajutamiseks kasutatakse mitmesuguseid muid vahendeid nagu slide jne. Samuti võidakse erinevate helide tekitamiseks kitarri tempereerida, asetades näiteks sõrmlaua ja/või keelte vahele erinevaid esemeid. Sellelaadsete tempereeritud kitarride kasutamise poolest on tuntud näiteks ansambel Sonic Youth.

Mängutehnilise abivahendina on kõige sagedamini kasutusel barreevõti, millega pilli häälestus transponeeritakse mõne tooni võrra kõrgemaks.

Vasakukäelised kitarristid

muuda

Tavaliselt mängivad vasakukäelised kitarri parema käega keeli sõrmlauale vajutades ja vasaku käega keeli tõmmates; kitarri kael on mängimise ajal suunatud paremale. Kitarri keeled on sel juhul ümber asetatud nii, et bassikeel asuks ülalpool; mõned vasakukäelised kitarristid mängivad ka ümberasetamata keeltega.

Tuntud vasakukäeliste kitarristide hulka kuuluvad näiteks Paul McCartney, Jimi Hendrix, Kurt Cobain.

Ajalugu

muuda

Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varaseim kitarri eellane arvatakse olevat Kesk-Aasiast pärit kitara. Tänapäeva Iraani aladelt Susast leitud nikerdustes ja kujukestes (pärit ajast 2000–1500 eKr) võib ära tunda kitarriga sarnanevaid instrumente.

Keskajal olid kasutusel kolme, nelja ja viie keelega kitarrid. Ühel varase kitarri variandil (Guitarra Morisca), mille tõid Hispaaniasse maurid, oli ovaalne kõlakast koos paljude kõlaavadega. 15. sajandil tulid moodi nelja topeltkeelega kitarrid, mis sarnanesid lautoga. 16. sajandil lisati viies topeltkeel. Selle aja heliloojad kirjutasid muusikat üles peamiselt tablatuuri vormis. 17. sajandi jooksul oli kitarrimaailma keskus Itaalia, Hispaania kitarrimeistrite koolkond puhkes õitsele 18. sajandi lõpus, pärast kuuenda keele lisandumist. 19. sajandil tekkisid muusikutel tänu kommunikatsiooni ja transpordi arengule võimalused kaugemale reisida ja seetõttu sai kitarr laialt tuntud pilliks. Kitarrimuusika sai eriti populaarseks Hispaanias. Antonio de Torres töötas välja hispaania kitarri selle tänapäevasel kujul, mida iseloomustavad avaram kere, keskosa sügavam sissesopistumine, ühekordsed keeled topeltkeelte asemel ja häälestusmehhanism pilli peas asendamas puust häälestuspulki.

Renessansskitarr

muuda

Renessansskitarr ehk gittern sarnaneb väikse lauto või kitarriga. See on suguluses teise keskaegse instrumenti citole'iga (prantsuse deminutiiv sõnast chitara 'kitara'). Kõvera sirbikujulise peaga pill nikerdati ühest puutükist. Üks säilinud eksemplar on pärit umbes aastast 1450.

Vihuela

muuda

Vihuela arenes välja Hispaanias 16. sajandi alguses. Kuigi lauto oli sellel ajal mujal Euroopas saamas väga populaarseks, ei suhtunud hispaanlased sellesse hästi, sest see pill seostus neile mauridega. Eelistatumaks sai nelja keelega kitarri vorm, millele lisati veel kaks keelt suurendamaks ulatust ja keerukust. Oma kõige arenenumas vormis oli vihuela kitarrisarnane pill kuue soolest valmistatud topeltkeelega ja moodsa klassikalise kitarri häälestusega (välja arvatud kolmas keel, mis oli pool tooni madalam).

Barokk-kitarr

muuda

Barokk-kitarr oli kasutusel barokiajastul (u 1600–1750), see oli tänapäevase kitarri esivanem. Sama mõistet kasutatakse ka tänapäeval valmistatud samas stiilis pillide kohta. Barokk-kitarr oli väiksem ja kergem kui modernne kitarr, sooltest keelte ja krihvidega. Tüüpiliselt oli sellel pillil viis topeltkeelt.

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda