Elektromagnetiline induktsioon

Elektromagnetiliseks induktsiooniks nimetatakse elektrivoolu tekkimist juhtivas kontuuris (näiteks suletud juhtmekeerus), kui muutub selle kontuuri pinda läbiv magnetvoog. Magnetvoo muutumise võib esile kutsuda kontuuri liikumine magnetväljas. Elektrivoolu kutsub esile voolujuhi laetud osakestele mõjuv induktsiooni elektromotoorjõud ehk indutseeritud elektromotoorjõud (emj). Seda elektromotoorjõudu võib käsitada kui elektripinget, mis tekib magnetväljas liikuva juhtmelõigu otste vahel juhul, kui juhtmes puudub vool.

Induktsiooni elektromotoorjõu tekkimine magnetväljas liikuva sirgjuhtme otste vahel

Elektromagnetilise induktsiooni põhjustatud elektrivoolu nimetatakse induktsioonivooluks.

Indutseeritud elektromotoorjõud E on Faraday seaduse kohaselt võrdeline magnetvoo Φ muutumise kiirusega, mida diferentsiaalkujul väljendab valem

Miinusmärk tuleneb Lenzi reeglist, mille järgi elektromagnetilise induktsiooni toime on alati vastassuunaline seda nähtust esilekutsuva muutuse suhtes.

Voolu suuna juhtmes määrab parema käe reegel.

Kui voolujuhet ümbritsevad sõrmed näitavad magnetvälja suunda (magnetilise induktsiooni vektori B suunda), siis pöial näitab juhet läbiva voolu I suunda

Kui muutuvas magnetväljas on ühe sirgjuhtme asemel solenoid vm induktiivpool keerdude arvuga N, saab Faraday seaduse avaldada kujul:

kus

on pooli keerdudes indutseeritud summaarne elektromotoorjõud;
on keerdude arv;
on ühte keerdu läbiv magnetvoog;
on aheldusvoog, s.o kõiki keerde läbiv (nendega ahelduv) magnetvoog.

Elektromagnetilise induktsiooni erijuhud on eneseinduktsioon ja vastastikune induktsioon.

Elektromagnetiline induktsioon on üks elektrotehnika põhialuseid. Sellel rajanevad elektrimootorid, elektrigeneraatorid, paljud mõõteriistad jm elektriseadmed.

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda