Elektrivool
Elektrivool on elektrilaengute suunatud liikumine elektriahelas. Laenguid kannavad metallist ahelaosades elektronid, pooljuhtides elektronid ja augud, vedelates ja tahketes elektrolüütides ioonid, gaasides elektronid ja ioonid, vaakumis teatud tingimustel elektronid.
Esimene elektrivoolu allikas oli galvaanielement.
Elektrivoolu suundRedigeeri
Elektrivoolu suund on kokkuleppeliselt positiivsete laengute liikumise suund (vooluallika välisahelas plusselektroodilt miinuselektroodile). Elektronid liiguvad tegelikult vastupidises suunas (miinuselt plussile).
Elektrivoolu liigidRedigeeri
Voolu ajalise muutumise laadi järgi eristatakse kestvalt ühesuunalist alalisvoolu ja perioodiliselt muutuva suunaga vahelduvvoolu. Alalisvoolu, mille hetkväärtus perioodiliselt muutub, nimetatakse pulseervooluks; niisugune on näiteks alaldi väljundvool. Vahelduvvoolu tähtsaim liik on siinusvool, mille hetkväärtus muutub siinusfunktsiooni järgi.
Laengukandjate korrapärast liikumist elektrijuhis nimetatakse juhtivusvooluks. Elektrilaenguga makroosakeste liikumist vaakumis või keskkonnas, millel puudub elektrijuhtivus, nimetatakse konvektsioonvooluks.
Elektrivoolu iseloomustavateks ja mõõdetavateks füüsikalisteks suurusteks on voolutugevus ja voolutihedus.
Elektrivool füüsikalise suurusenaRedigeeri
Termin "elektrivool" on ülalkirjeldatud füüsikalise nähtuse kõrval kasutusel ka amprites mõõdetava elektrilise suuruse tähenduses, näiteks Euroopa standardis IEC 60027-7 (2010-05) electric current, samuti vastavas Eesti standardis.[1]
Elektrivoolu ja ühtlasi voolutugevuse tähise I (prantsuskeelse nimetuse intensité de courant esitäht) võttis kasutusele prantsuse füüsik André-Marie Ampère (1775 ‒1836), kelle järgi hiljem nimetati elektrivoolu tugevuse ühik ‒ amper.
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ EVS-EN 60027-1:2006 + A2:2007. Elektrotehnikas kasutatavad tähised. Osa 1: Üldtähised