Amper

SI süsteemi põhiühik

Amper (tähis A) on elektrivoolu tugevuse ühik ja üks seitsmest SI-süsteemi põhiühikust. Amper on ka magnetomotoorjõu ehk magneetimisergutuse mõõtühik.

Amper on nime saanud elektromagnetismi avastaja André-Marie Ampère'i (1775–1836) järgi.

Ampri määratlemisel on aluseks võetud elementaarlaengu fikseeritud arvväärtus 1,602 176 634 · 10−19, ühik kulon (C) ehk ampersekund (A · s), kus sekund on määratletud tseesium-133 sageduse alusel.[1]

Voolutugevus on 1 amper, kui juhtme ristlõiget läbib sekundis 1 kulon ehk 1/(1,602 176 634 · 10−19) ≈ 6,2 · 1018 elektroni:

.

Eelmine definitsioonRedigeeri

 
Ampri 1948. a definitsiooni selgituseks

Kaalude ja Mõõtude Peakonverents kehtestas 1948. aastal järgmise ampri definitsiooni: amper on sellise muutumatu elektrivoolu tugevus mis, läbides kaht lõpmatult pikka paralleelset kaduvväikese ringikujulise ristlõikega sirgjuhet, mis paiknevad vaakumis teineteisest ühe meetri kaugusel, tekitab nende juhtmete vahel jõu 2 · 10−7 njuutonit juhtme iga meetripikkuse lõigu kohta. Kui vool elektrijuhis on 1 amper, siis läbib juhi ristlõiget igas sekundis elektrilaeng 1 kulon:

 .

ViitedRedigeeri

Vaata kaRedigeeri