Ava peamenüü
Vahelduvvool (roheline joon). Alalisvool on kujutatud punase joonega. Horisontaalteljel kujutatakse aega, vertikaalteljel voolutugevust või pinget

Vahelduvvool (rahvusvaheline tähis AC, ingliskeelsest terminist alternating current) on elektrivool, mille suund muutub ajas perioodiliselt. Ajas konstantse suuna ja tugevusega elektrivool on alalisvool (rahvusvaheline tähis DC ingliskeelsest terminist direct current). Vahelduvvool on see vooluliik, mida kasutatakse elektrienergia transpordiks elektrijaamast tarbijateni, seega on just vahelduvvool see vooluliik, mida tarbitakse, kui lülitatakse näiteks televiisor või köögiseade seinakontakti abil vooluvõrku. Tüüpilise alalisvooluallikana võib välja tuua patarei ja aku. Lühendeid AC ja DC kasutatakse sageli nii voolu kui ka pinge tähistamiseks.[1][2]

Kõige laiemalt on kasutusel siinusfunktsiooni kohaselt muutuv vahelduvvool ‒ siinusvool. Iga perioodi kestel suureneb vahelduvvoolu hetkväärtus (s.t muutuva suuruse väärtus mingil hetkel) nullist tippväärtuseni ja väheneb uuesti nullini (see on voolu positiivne poolperiood); seejärel väheneb vool negatiivse tippväärtuseni ja suureneb uuest nullini (negatiivne poolperiood). Teatud rakendustes, näiteks kitarrivõimendites, on kasutusel teistsugused laineliigid, näiteks kolmnurklained või nelinurklained. Audio- ja raadiosagedustel ülekantavad signaalid elektrijuhtmetes on samuti näited vahelduvvoolust. Sellised voolud kannavad ühes informatsiooni, näiteks heli (audiosagedused) või pilte, mis on üldiselt ka modulatsioonide kujul AC kandelaine peal. Selliste voolude sagedus on reeglina märksa kõrgema sagedusega kui elektrienergia transpordil.

Ülekanne, jaotus ja kodune elektrivõrkRedigeeri

  Pikemalt artiklis Elektrienergia ülekanne
 
Pikamaa elektrienergia ülekande põhimõtteskeem. C – tarbijad, D – pinget langetav trafo, G – generaator, I – vool juhtmetes, Pe – võimsus ülekandeliini lõpus, Pt – võimsus ülekandeliini alguses, Pw – võimsuskadu ülekandeliinis, R – juhtmete kogutakistus, V – pinge ülekandeliini alguses, U – pinget tõstev trafo

Elektrienergia transport ja jaotus toimub vahelduvvoolu kasutades, sest vahelduvpinget on võimalik transformaatori ehk trafo abil muuta kõrgemaks või madalamaks. See võimaldab energiat mööda ülekandeliine efektiivselt edasi kanda kasutades kõrget pinget. Nii on energia transportimisel juhtmete takistusest tekkiv soojuskadu väiksem. Selleks, et kõrge pingega elektrivool ohutult tarbijani viia, tuleb vahetult enne tarbijat pinge trafo abil madalamale, ohutumale tasemele viia. Kõrgepingeliinide kasutamine võimaldab oluliselt efektiivsemat elektrienergia ülekannet. Võimsuskadu ( ) juhtmes on voolutugevuse (I) ruudu ja takistuse (R) korrutis, mida kirjeldab valem:

 

See tähendab, et teatud kindla võimsuse ülekandel voolutugevuse kahekordsel vähendamisel (st pinge kahekordistatakse) langetatakse võimsuskadu ühe neljandikuni algsest.

Ülekantav võimsus on võrdne voolutugevuse ja pinge korrutisega (faasivahe puudumisel); see tähendab,

 

Järelikult kõrgemal pingel ülekantud võimsus nõuab vähem kadusid põhjustavat voolutugevust kui sama võimsuse saavutamisel madalama pingega. Elektrienergiat transporditakse sageli sadade kilovoltide suuruse pingega ning see langetatakse kodumajapindamiste tarbeks väärtuseni 100 V – 240 V.

 
Kõrgepingeliinid toimetavad elektrienergia jaamast pikkade vahemaade taha tarbijani. Pildil olevad elektriliinid asuvad USA Utah' osariigis

Kõrgepingel on ka puudusi, näiteks suurem isoleerimisvajadus ning suuremad väljakutsed ohutuks käsitlemiseks. Elektrijaamas toodetakse elektrienergiat sobiva pingega elektrigeneraatorite jaoks ning seejärel pinget tõstetakse ülekande jaoks trafo abil. Tarbijate lähedal langetatakse ülekandepinge sobivaks tarbijatele. Need pingeväärtused sõltuvad riigist ja koormuse suurusest, kuid üldiselt on mootorid ja valgustus disainitud kasutama mõnesajavoldist elektripinget. Tarbijateni toodav elektrivool on standardiseeritud parameetritega. Eestis on standardne pinge 220 V ja sagedus 50 Hz. Kõrgepinge alalisvooluga (HVDC – high-voltage direct-current) elektrienergia ülekandesüsteemid on muutunud kasutatavaks, kuna tehnoloogia areng on võimaldanud leida efektiivse viisi alalispinge langetamiseks. Elektrienergia algusaegadel ei olnud ülekanne alalispingega mõeldav, sest ei eksisteerinud majanduslikult mõttekat viisi alalispinget langetada lõpptarbijale sobiva väärtuseni, näiteks hõõglampide kasutamiseks.

Kolmefaasilise vahelduvvoolu tootmine on väga tavaline. Lihtsaim viis seda teha on kasutada ühe generaatori staatori peal kolme eraldi mähist, mis on omavahel füüsiliselt 120° nurkade all (kolmandik tervest 360° faasist). Nii tekitatakse kolm voolusignaali, millel on võrdsed amplituudid ja sagedused, kuid faasivahe 120°. Kui lisada eeltoodud mähistele veel kolm tükki neile vastu (60° vahedega), tekitavad nad samad faasid, kuid pööratud polaarsusega ning seega saab nad lihtsalt kokku ühendada. Praktikas kasutatakse rohkemgi mähiseid, näiteks 36 mähist 10° vahedega. Selle eeliseks on, et sama sagedusega voolu tootmiseks saab kasutada aeglasemat pöörlemiskiirust. Näiteks 6 mähisega generaator, mis teeb 3600 pööret minutis, annab välja sama sagedusega signaali, mis 36 mähisega generaator, mis teeb 600 pööret minutis. Mida suurem seade, seda eelistatum on madalam pöörlemiskiirus. Kui kolmefaasilise süsteemi koormus on faaside vahel ühtlaselt jaotunud, siis läbi neutraali elektrivoolu ei ole.

Kolmefaasilises süsteemis kasutatakse sageli nelja juhtmega süsteemi. Kui kolmefaasilist pinget trafo abil langetatakse, kasutatakse sageli Delta (kolme juhtmega) primaarmähist ja tähekujulist (nelja juhtmega) sekundaarmähist, nii ei ole neutraali järele tarbija poolel vajadust. Väiksematele klientidele (kui väike on väike, sõltub jällegi riigist ja jaotussüsteemi vanusest) viiakse vahel vaid ühefaasiline vool ja neutraal, või kaks faasi ja neutraal. Suuremate installatsioonide jaoks viiakse kõik kolm faasi ja neutraal jaotuspaneeli. Kolmefaasilisest juhtpaneelist võivad edasi minna nii ühe- kui ka kolmefaasilised vooluringid.

Maandusjuhe ühendatakse tavaliselt voolu mitte kandva metallist kesta ja maapinna vahele. Selline elektrijuht pakub kaitset elektrišoki eest, mis võiks ilma maanduseta toimuda, kui voolu all olev ahela osa puutub kogemata vastu seadme metallkesta. Kõiki mitte voolu all olevate metallosade ühte süsteemi ühendamine ja maandamine tagab, et alati on olemas madala impedantsiga ühendus maaga, mis võimaldab mistahes voolu maasse juhtida kuni viga süsteemis saab parandatud. See madala impedantsiga elektrijuht võimaldab tekkida maksimaalsel normaalsest talitlusest kõrvalekalduva voolu väärtusel, mis põhjustab automaatkaitselüliti võimalikult kiire tööle rakendumise, mis viib elektrisüsteemi ohutusse olekusse.

Vahelduvvoolu jaotusvõrkude sagedusedRedigeeri

Jaotusvõrgusagedus varieerub riigiti ning mõnikord isegi riigisiseselt; suurem osa elektrienergiast toodetakse sagedusel 50 või 60 Hertsi (Hz). Mõnes riigis esinevad nii 50 Hz kui ka 60 Hz võrgud, näiteks Jaapanis. Madal töösagedus lihtsustab elektrimootorite ehitust. Samas põhjustab madal sagedus ka tuntavat värelust kaarlampides ja hõõglampides. Plusspoolelt jällegi põhjustab madalam sagedus madalamat impedantsikadu, mis on võrdeline sagedusega. Algsed Niagara joa generaatorid disainiti tootma 25 Hz sagedusega elektrivoolu, kompromiss madala ja kõrge sageduse vahel – piisavalt madal tõmbemootorite ja raskete induktsioonmootorite jaoks, samas piisavalt kõrge, et hõõglambid võiksid töötada (kuigi nähtava värelusega). Suurem osa jae- ja industriaaltarbijatele toodetud võimsusest muudeti 1950-ndatel 60 Hz sagedusele, siiski jäid mõned 25 Hz peal olevad tööstuslikud tarbijad kuni 21. sajandi alguseni. Mõnes Euroopa raudteesüsteemis kasutatakse siiani 16,7 Hz (varem 16 2/3 Hz) sagedusega elektrivoolu, näiteks Austrias, Saksamaal, Norras, Rootsis ja Šveitsis. Mere-, militaar-, õhusõiduki-, kosmose- ja tekstiilitöötlustehnoloogiates kasutatakse vahel ka 400 Hz elektrivoolu, mis pakub eeliseid kergemate seadmete ja suuremate mootorikiiruste näol. Keskarvuteid varustati sageli 400 Hz või 415 Hz vooluga virvendusdefekti (ingl k ripple effect) vähendamiseks.[3]

Efektid kõrgetel sagedustelRedigeeri

  Pikemalt artiklis Pinnaefekt
Tesla trafo tekitamas kõrgsageduslikku voolu, mis on inimestele ohutu, kuid paneb tööle fluorestsentslambi, mida trafole lähendatakse

Alalisvool liigub ühtlaselt läbi kogu homogeense juhtme ristlõike. Mistahes sagedusel vahelduvvool aga suunatakse juhtme keskmest eemale, selle välispinna suunas. See juhtub, kuna vahelduvvoolu puhul liikuva elektrilaengu kiirendus tekitab elektromagnetlaineid, mis indutseerivad pöörisvoolusid, mis töötavad algsele elektrivoolule vastupidises suunas, kusjuures need nn. vastuvoolud tugevnevad juhtme kesktelje suunas. Sellist nähtust nimetataksegi pinnaefektiks (ingl k skin effect). Väga kõrgete sageduste puhul liigubki kogu elektrivool ainult juhi pindmistes kihtides. Isegi nii madalatel sagedustel nagu 50 Hz ja 60 Hz on siiski võimalik pinnefekti täheldada piisavalt jämedates elektrijuhtides. Näiteks sügavus, mille puhul on voolutihedus vaskjuhtmes vähenenud 63% 60 Hz sagedusega vahelduvvoolu korral, on 8,57 mm. Seetõttu on kõrge voolutugevuse jaoks mõeldud juhid vahel seest õõnsad, et vähendada nende massi ja hinda. Kuivõrd vahelduvvool liigub juhi servades, tähendab see, et juhi efektiivne ristlõige väheneb ja näivtakistus suureneb, kuna takistus on pöördvõrdeline juhi ristlõikepindalaga. AC takistus on sageli märksa suurem, kui DC takistus, põhjustades palju suurema energiakao oomilise soojenemise tõttu.

Meetodeid vahelduvvoolu takistuse vähendamiseksRedigeeri

Madalate kuni keskmiste sageduste jaoks võib jaotada juhid üksikuteks juhtmeteks, igaüks teineteisest isoleeritud, juhtmete suhtelised positsioonid teineteise suhtes spetsiifiliselt paigutatud. Sedasi konstrueeritud juhe kannab nime Litzi juhe. See meetod aitab osaliselt pinnaefekti tasalülitada, sundides rohkem võrdset voolutugevust läbi kogu juhtmekimbu ristlõike. Litzi juhet kasutatakse kõrgekvaliteediliste juhtmepoolide valmistamiseks, vähendades kadusid painduvates juhtmetes, mis kannavad väga suure voolutugevuse ja madala sagedusega voolusid, ja ka seadmete keerdudes, mis kannavad kõrgemaid raadiosageduslikke voolusid (kuni sadade kilohertsideni), näiteks raadiosageduslikud trafod.

Meetodeid kiirguskadude vähendamiseksRedigeeri

Nagu ülal kirjutatud, vahelduvvool koosneb laetud osakestest, mis liiguvad perioodiliselt muutuva kiirusega ehk kiirendusega, mis põhjustab elektromagnetkiirgust. Kiiratav energia läheb kaduma, st ta ei tee süsteemis kasulikku tööd. Sõltuvalt sagedusest kasutatakse erinevaid meetodeid, et minimeerida kiirguskadusid.

Väändunud paaridRedigeeri

Sagedustel kuni 1 GHz väänatakse juhtmed paarikaupa kaabliks, moodustades väändunud paare. See vähendab kiirguskadusid ja kadusid induktiivsest seotusest. Väändunud paare tuleb kasutada tasakaalus signaalsüsteemida, et paaris olevad juhtmed kannaksid väärtuselt võrdseid, kuid vastassuunalisi voolusid. Iga juhe väändunud paaris kiirgab signaale, kuid need on destruktiivses interferentsis teise juhtme poolt kiiratavate signaalidega ning seetõttu n-ö kustutavad teineteist, tulemuseks peaaegu olematu kiirguskadu.

KoaksiaalkaablidRedigeeri

Koaksiaalkaableid kasutatakse audiosagedustel ja üle selle mugavuse tõttu. Koaksiaalkaablis on elektrit juhtiv juhe ümbritsetud juhtiva toruga ja neid eraldab dielektrikukiht. Elektrivool sisemise juhi välispinnal on võrdne ja vastupidine välimise juhi sisepinnal liikuva elektrivooluga. Elektromagnetväli on seega suletud kaablisse ning ideaaljuhul ei lähe üldse energiat kaotsi kiirgamise või induktiivse seotuse tõttu väliste objektidega. Koaksiaalkaablitel on aktsepteeritavalt väikesed kaod kuni 5 GHz sagedusteni. Mikrolainesageduste jaoks, mis on üle 5 GHz, muutuvad kaod (mis on peamiselt tingitud keskmise juhi elektritakistusest) liiga suureks, muutes efektiivsemaks energia edastuse viisiks lainejuhid. Eelistatud on koaksiaalkaablid, kus dielektrikuks on õhk, kuna kaod on väiksemad, kui tahkete dielektrike puhul.

LainejuhidRedigeeri

Lainejuhid on koaksiaalkaablitesarnased, kuivõrd mõlemad koosnevad torudest, suurim erinevus seisneb selles, et lainejuhil ei ole sisemist elektrijuhti. Lainejuhil võib olla suvaline ristlõige, aga ristkülikukujuline on enamlevinud. Kuna lainejuhtidel ei ole sisemist elektrijuhti, mis kannaks vastupidist voolu, siis lainejuht ei saagi kanda elektrienergiat elektrivoolu kaudu, vaid juhitud elektromagnetlainete abil. Kuigi pinnavoolud tõepoolest esinevad lainejuhtide siseseintel, ei kanna nad edasi energiat. Energiat kantakse edasi juhitud elektromagnetväljadega. Pinnavoolusid tekitavad elektromagnetväljad ning nende otstarve on hoida elektromagnetvälju lainejuhi sees ning mitte lekkida neid lainejuhist välja. Lainejuhi mõõtmed on võrreldavas suurusjärgus edastatava vahelduvvoolu lainepikkusega, seega on lainejuhid mõistlikult kasutatavad vaid mikrolainete sagedusalas. Lisaks sellele mehaanilisele mõttekusele põhjustavad mitteideaalsetest metallidest valmistatud lainejuhtide seinad oma elektritakistusega võimsuse hajumist. Kõrgematel sagedustel muutuvad sellest hajumisest tingitud kaod vastuvõetamatult suurteks.

KiudoptikaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kiudoptika

Suurematel sagedustel kui 200 GHz muutuvad lainejuhi mõõtmed ebapraktiliselt väikeseks ning oomilised kaod lainejuhi seintes liiga suurteks. Selle asemel saab kasutada kiudoptikat, mis on teatud tüüpi dielektriline lainejuht. Selliste sageduste puhul ei kasutata enam pinge ja voolutugevuse mõisteid.

Vaheldupinge matemaatikaRedigeeri

 
Periood
 
Siinuslaine üks tsükkel (360°). Katkendjoon tähistab ruutkeskmist väärtust, mis on u 0,707

Vahelduvvoolusid põhjustavad vahelduvpinged. Vahelduvpinget v saab kirjeldada matemaatiliselt kui funktsiooni ajast järgmise võrrandi kaudu:

 ,

kus

  •   on maksimaalne pinge (ühik: volt),
  •   on nurksagedus (ühik: radiaani sekundis). Nurksagedus on seotud füüsilise sagedusega,   (ühik: herts), mis tähistab tsüklite arvu sekundis, valemiga  .
  •   on aeg (ühik: sekund).

Tipust tipuni vahelduvpinge väärtus on positiivse tipu ja negatiivse tipu vahe. Kuna   maksimaalne väärtus on +1 ja minimaalne väärtus on −1, siis vahelduvpinge kõigub   ja   vahel. Tipust tipuni pinge, sageli tähistatud   või  , on seega  .

VõimsusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Võimsus

Seos pinge ja edasikantud võimsuse vahel on:

 

kus   tähistab koormuse takistust.

Selle asemel, et kasutada hetkvõimsust,  , on praktilisem kasutada ajas keskmistatud võimsust (kus keskmistamine on tehtud üle mingi täisarvu tsüklite). Seetõttu on vahelduvpinge esitatud sageli ruutkeskmistatud väärtusena, mis on kirja pandud kui  , sest:  

Võimsuse võnkumine
 

Ruutkeskmine pingeRedigeeri

Allpool on eeldatud vahelduvvoolu signaalikuju (ilma alaliskomponendita).

Ruutkeskmine pinge on ruutjuur hetkpingete ruutude aritmeetilisest keskmisest üle ühe tsükli. Seda nimetatakse efektiivpingeks ehk pinge efektiivväärtuseks.


| Suvalise perioodilise signaali   perioodiga   jaoks:

 

| Sinusoidaalse pinge jaoks:

 

kus on kasutatud trigonomeetrilist samasust   ja tegur   varieerub erinevate signaalide korral. | Kolmnurklainekuju jaoks, mis algab nullist:

 

| Nelinurklainekuju jaoks, mis algab nullist:

 

}}

NäideRedigeeri

Eeltoodud mõistete piltlikustamiseks kujutlegem 230 V jaotusvõrku, mis on kasutusel paljudes riikides, sh Eestis. 230 V tähendab siinkohal vahelduvpinge ruutkeskmist väärtust ehk efektiivväärtust. See tähendab omakorda, et ajas keskmistatud võimsus, mida välja antakse, on sama, mis oleks 230 V alalispinge korral. Selleks, et välja selgitada vahelduvpinge maksimaalne väärtus (amplituud), tuleb see avaldada ülaltoodud võrrandist:

 

230 V vahelduvpinge jaoks on pinge amplituud   seega  , mis on ligikaudu 325 V. Ühe tsükli jooksul tõuseb pinge nullist kuni väärtuseni 325 V, langeb uuesti läbi nulli väärtuseni –325 V ning naaseb nulli.

Informatsiooni ülekanneRedigeeri

Vahelduvvoolu kasutatakse informatsiooni edasikandmiseks, näiteks telefoni ja kaabeltelevisiooni korral. Informatsiooni kandvaid signaale edastatakse üle laia vahelduvvoolu sageduste vahemiku. Traditsiooniliste telefonisignaalide sagedus on u. 3 kHz, lähedane baassageduslikule audiosagedusele. Kaabeltelevisioon ja teised kaabli kaudu edastatavad infokanalid võivad kasutada sagedusi kümnetest kuni tuhandete megahertsideni. Need sagedused on sarnased elektromagnetlainete sagedustega, mis sama tüüpi infot juhtmeta edastavad.

AjaluguRedigeeri

Esimene generaator vahelduvvoolu tekitamiseks oli dünamo elektrigeneraator, mis põhines Michael Faraday printsiipidel ja mille ehitas prantslane Hippolyte Pixii aastal 1832. Pixii lisas hiljem oma seadmele kommutaatori, et tekitada (toona) enamkasutatavat alalisvoolu. Esimene teadaolev praktiline rakendus vahelduvvoolule tuli Guillaume Duchenne'i poolt, kes oli leiutaja ja elektroteraapia väljatöötaja. 1855. aastal teatas ta, et vahelduvvool on alalisvoolust parem elektroterapeutiliste lihaskokkutõmmete saavutamiseks. [4] Vahelduvvoolu tehnoloogiat arendas edasi ungarlase Ganz Worksi firma (1870-ndad), ja 1880-ndatel: Sebastian Ziani de Ferranti, Lucien Gaulard, ja Galileo Ferraris.

Vene insener Pavel Yablochkov leiutas 1876. aastal valgustussüsteemi, kus hulk induktsioonmähiseid oli tööle seadistatud piki kõrgepinge vahelduvvooluliini. Selle asemel, et muuta pinget, kandsid primaarmähised võimsuse edasi sekundaarmähistele, mis olid ühendatud ühe või mitme "elektriküünlaga", mida nimetatakse ka Yablochkovi küünlaks (sisuliselt kaarlamp,[5] see pidi tagama, et ühe lambi kasutuskõlbmatuks muutumisel ei katkeks kogu ahel. 1878. aastal hakkas Ganzi tehas Budapestis tootma seadmeid elektrilise valgustuse jaoks, ning 1883. aastaks olid nad paika seadnud üle 50 süsteemi kogu Austria-Ungaris. Nende vahelduvvoolusüsteem kasutas nii kaar- kui ka hõõglampe, generaatoreid ja muid seadmeid.[6]

TransformaatoridRedigeeri

Vahelduvvoolusüsteemides saab kasutada transformaatoreid, et muuta pinget soovi korral kõrgemast madalamaks ja vastupidi, lubades tootmist ja tarbimist madalatel pingetel, kuid ülekannet – vahel ka väga pika maa taha – kõrge pinge abil, säästes elektrijuhtide maksumuse ja energiakadude pealt. Bipolaarne avatud südamikuga trafo, mille töötasid välja Lucien Gaulard ja John Dixon Gibbs, toodi esmakordselt avalikkuse ette 1881. aastal Londonis, ja see pälvis kohe George Westinghouse'i tähelepanu. Nad näitasid oma leiutist ka 1884. aastal Torinos. Sellegipoolest olid need algsed mähised avatud magnetahelatega elektrienergia koormusteni ülekandeks ebaefektiivsed. Kuni 1880-ndateni oli elektrienergia kõrge pingega tootja juurest madala pingega tarbija juurde toomise paradigma jadaühendus. Avatud südamikuga trafode, mille mähiste suhe on lähedal 1:1-le, primaarid ühendati jadamisi, et lubada kõrge pinge ülekande jaoks, samas madal pinge lampide jaoks. Sellise ühenduse põhimõtteline viga seisneb selles, et ühe lambi või mistahes seadme ahelas, väljalülitamine mõjutab pinget, mille all on kõik teised seadmed ahelas. Mõeldi välja mitmeid trafodisaine ja meetodeid, kuidas seda jadaühenduse probleemi kompenseerida, sh näiteks trafosüdamike nihutamine.[7] Alalisvoolusüsteemidel selliseid probleeme ei olnud, mis andis neile suure eelise varajaste vahelduvvoolusüsteemide ees.

PioneeridRedigeeri

 
Ungari "ZBD meeskond" (Károly Zipernowsky, Ottó Bláthy, Miksa Déri), esimese suure efektiivsusega suletud südamikuga trafo ehitajad
 
ZBD trafo prototüüp Széchenyi Istváni memoriaalnäitusel Nagycenkis Ungaris

1884. sügisel leidsid Károly Zipernowsky, Ottó Bláthy ja Miksa Déri (ZBD), kolm inseneri Ganzi tehasest, et avatud südamikuga seadmed on ebapraktilised, kuna nendega ei saadud töökindlalt pinget reguleerida. Mall:Sfnp Ühises 1885. aastal esitatud patenditaotluses uudsete trafode peale (hiljem nimetatud kui ZBD trafod) kirjeldasid nad kahte suletud magnetahelatega disaini, kus vaskjuhtmed olid keritud ümber raudjuhtmetest südamiku või neid ümbritses raudjuhtmetest südamik.[7] Mõlema disaini puhul liikus magnetvoog, mis seob primaari ja sekundaari, tervenisti raudsüdamiku sees, ilma teadlikult tehtud õhuvahe piirkonnata. Uued seadmed olid 3–4 korda efektiivsemad, kui avatud südamikuga Gaulardi ja Gibbsi seadmed.[8] 1884. aastal müüs Ganzi tehas esimesed viis kõrge efektiivsusega vahelduvvoolutrafot.[9] Esimene seade toodeti järgmiste parameetritega: 1400 W, 40 Hz, 120:72 V, 11.6:19.4 A, suhe 1.67:1, ühefaasiline.[9]

ZBD patendid sisaldasid kahte omavahel seotud uuendust: üks puudutas rööpühenduse kasutamist senise jadaühenduse asemel koormuste ühendamisel, teine puudutas võimekust teha suuremate mähiste suhtega trafosid, mis võimaldasid palju suuremaid võrgupingeid (algselt 1400 V kuni 2000 V) enne lõppkasutajani (algselt plaanitud 100 V) jõudmist.[10] Kasutades rööbiti ühendatud jaotussüsteemides suletud südamikega trafosid, muutus viimaks tehniliselt ja majanduslikult mõttekaks pakkuda elektriliselt töötavaid valgusteid kodudesse, ettevõtetesse ja avalikku ruumi.[11][12] Ottó Bláthy leiutas ka esimese vahelduvvoolu elektriarvesti.[13][14][15][16]

Vahelduvvoolu elektrisüsteemid töötati välja ja võeti kasutusele väga kiiresti, pärast 1886. aastat, kuna saadi aru võimekusest elektrivoolu liigutada efektiivselt üle pikkade vahemaade, saades nii üle alalisvoolusüsteemide piiratusest. 1886. aastal töötasid ZBD insenerid välja maailma esimese elektrijaama, mis kasutas vahelduvvoolugeneraatoreid, et toita rööbiti ühendatud tarbijate võrku, täpsemalt auruelektrijaama Rome-Cerchi.[17] Vahelduvvoolu tehnoloogia töökindlus suurenes märgatavalt pärast seda, kui Ganzi tehas elektrifitseeris suure Euroopa metropoli Rooma aastal 1886.[17]

 
Westinghouse'i algne vahelduvvoolusüsteem, 1887
(US patent 373035)

Ühendkuningriigis disainis Sebastian de Ferranti, kes töötas välja vahelduvvoolugeneraatoreid ja trafosid Londonis aastast 1882, vahelduvvoolusüsteemi Grosvenor Gallery elektrijaamas 1886. aastal. Ettevõte, millele ta tööd tegi, oli London Electric Supply Corporation (LESCo) ning Ferranti disainis sealgi vahelduvvoolugeneraatoreid ja trafosid, mis sarnanesid kusjuures Gaulardi ja Gibbsi omadega. Mall:Sfnp Aastal 1890 disainis ta Deptfordi elektrijaama[18] ja muutis Grosvenor Gallery elektrijaama teisel pool Thamesi jõge elektriliseks alajaamaks, näidates, kuidas saab vanemaid elektrijaamu ühendada uuemasse universaalsemasse vahelduvvooluvõrku.

Ameerika Ühendriikides töötas William Stanley, Jr. välja ühe esimestest praktilistest seadmetest, mille abil kanda üle vahelduvvoolu efektiivselt ühest isoleeritud ahelast teise. Ta kasutas mähiste paari, kumbki keritud ümber ühise raudsüdamiku, tema leiutis, mida ta nimetas induktiivpooliks, oli algeline trafo. Stanley tegi palju ka selle heaks, et Euroopa seadmed, näiteks Gaulardi ja Gibbsi trafo, võetaks kasutusele Ameerika Ühendriikides, seda George Westinghouse'i juures, kes hakkas vahelduvvoolusüsteeme ehitama 1886. aastal. Westinghouse'i ja teiste vahelduvvoolusüsteemide levik leidis ka vastuseisjaid, eeskätt 1887. aastal, kui Edison (alalisvoolu apologeet) hakkas vahelduvvoolu diskrediteerima kui liiga ohtlikku. Võitlust erinevate süsteemide eestkõnelejate vahel teatakse ka kui "voolude sõda" (ingl k War of Currents). 1888. aastal, kui avalikkusele tutvustati töötavat vahelduvvoolumootorit, mis oli senini süsteemidest puudu olnud, said vahelduvvoolusüsteemid selle abil töökindlamaks. Induktsioonmootori leiutasid teineteisest sõltumatult Galileo Ferraris ja Nikola Tesla (Tesla disain sai patendi Ameerika Ühendriikides Westinghouse'i firmale). Selle arendasid edasi moodsaks kolmefaasiliseks seadmeks Mihhail Dolivo-Dobrovolski ja Charles Eugene Lancelot Brown.[19]

Amesi hüdroelektrijaam ja algne Niagara Joa Adamsi elektrijaam olid esimeste hüdroelektri vahelduvvoolujaamade hulgas. Esimene pikamaa ühefaasilise elektrisignaali ülekanne toimus hüdroelektrijaamast Oregoni osariigis Willamette Fallsis, mis saatis 1890. aastal elektrienergiat 14 miili kaugusele Portlandi kesklinna tänavavalgustuse jaoks.[20] 1891. aastal paigaldati teine süsteem Telluride'i Colorado osariigis.[21]San Antonio Canyoni generaator oli kolmas kommertsiaalne ühefaasiline vahelduvvoolu hüdroelektrijaam Ameerika Ühendriikides, mis transportis ka elektrienergiat pikkade distantside taha. See valmis 1892. aasta 31. detsembril. Jaama töötas välja Almarian Decker ning see varustas Pomona linna California osariigis, mis oli 14 miili kaugusel. 1893. aastal disainis sama mees USA esimese tööstusliku kolmefaasilise vahelduvvoolu hüdroelektrijaama – Mill Creek No. 1, mis asus Redlandsis California osariigis. Deckeri disain hõlmas 10 kV kolmefaasilist ülekannet ning sätestas standardi, mille järgi terviklikke tootmise, ülekande ja mootorite süsteeme ehitati. Jaruga hüdroelektrijaam Horvaatias sai töökorda 28. augustil 1895. aastal. Kaks generaatorit (kumbki 42 Hz, 550 kW) ja trafod valmistas ja seadis üles Ungari firma Ganz. Ülekandeliin elektrijaamast Šibeniki linna oli 11,5 km pikk, liine kandsid puidust tornid. Munitsipaaljaotusvõrk 3000 V/110 V hõlmas kuute trafode alajaama. Vahelduvvooluahelate teooria arenes 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses väga kiiresti. Märkimisväärsed panustajad vahelduvvoolu teoreetilisse baasi oli muuhulgas näiteks Charles Steinmetz, Oliver Heaviside, jpt.[22][23] Arvutusi mittetasakaaluliste kolmefaasiliste süsteemide kohta aitas lihtsustada Charles Legeyt Fortescue sümmeetriliste komponentide meetod aastast 1918.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. N. N. Bhargava & D. C. Kulshreshtha (1983). Basic Electronics & Linear Circuits. Tata McGraw-Hill Education. p. 90. ISBN 978-0-07-451965-3. 
  2. National Electric Light Association (1915). Electrical meterman's handbook. Trow Press. p. 81. 
  3. "The Basics of 400-Hz Power Systems". Electrical Construction & Maintenance (EC&M) Magazine. 24.10.2019. 
  4. Licht, Sidney Herman., "History of Electrotherapy", in Therapeutic Electricity and Ultraviolet Radiation, 2nd ed., ed. Sidney Licht, New Haven: E. Licht, 1967, Pp. 1-70.
  5. De Fonveille, W. "Gas and Electricity in Paris". Nature 21 (534): 283. Bibcode:1880Natur..21..282D. doi:10.1038/021282b0. 
  6. Hughes, Thomas P. (1993). Networks of Power: Electrification in Western Society, 1880–1930. Baltimore: The Johns Hopkins University Press. p. 96. ISBN 0-8018-2873-2. 
  7. 7,0 7,1 Uppenborn, F. J. (1889). History of the Transformer. London: E. & F. N. Spon. pp. 35–41. 
  8. Jeszenszky, Sándor. "Electrostatics and Electrodynamics at Pest University in the Mid-19th Century". University of Pavia. 
  9. 9,0 9,1 Halacsy, A. A.; Von Fuchs, G. H. "Transformer Invented 75 Years Ago". IEEE Transactions of the American Institute of Electrical Engineers 80 (3): 121–125. doi:10.1109/AIEEPAS.1961.4500994. 
  10. "Bláthy, Ottó Titusz". Budapest University of Technology and Economics, National Technical Information Centre and Library. 
  11. "Bláthy, Ottó Titusz (1860–1939)". Hungarian Patent Office. 
  12. Zipernowsky, K.; Déri, M.; Bláthy, O.T. "Induction Coil". U.S. Patent 352 105, issued Nov. 2, 1886. 
  13. Eugenii Katz (24.10.2019). "Blathy". People.clarkson.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga . 
  14. Ricks, G.W.D. "Electricity Supply Meters". Journal of the Institution of Electrical Engineers 25 (120): 57–77. doi:10.1049/jiee-1.1896.0005.  Student paper read on January 24, 1896, at the Students' Meeting.
  15. The Electrician, Volume 50. 1923
  16. Official gazette of the United States Patent Office: Volume 50. (1890)
  17. 17,0 17,1 "Ottó Bláthy, Miksa Déri, Károly Zipernowsky". IEC Techline. Originaali arhiivikoopia seisuga . 
  18. Ferranti Timeline . 24.10.2019 https://web.archive.org/web/20151003002335/http://www.mosi.org.uk/collections/explore-the-collections/ferranti-online/timeline.aspx.  Museum of Science and Industry
  19. Arnold Heertje, Mark Perlman Evolving Technology and Market Structure: Studies in Schumpeterian Economics, page 138
  20. "Electric Transmission of Power". General Electric Review. XVIII. 1915. 
  21. "Electric Transmission of Power". General Electric. XVIII. 1915. 
  22. Grattan-Guinness, I. Companion Encyclopedia of the History and Philosophy of the Mathematical Sciences. JHU Press. ISBN 978-0-8018-7397-3 – Google Books vahendusel. 
  23. Suzuki, Jeff. Mathematics in Historical Context. MAA. ISBN 978-0-88385-570-6 – Google Books vahendusel. 

KirjandusRedigeeri

  • Willam A. Meyers, History and Reflections on the Way Things Were: Mill Creek Power Plant – Making History with AC, IEEE Power Engineering Review, veebruar 1997, lk 22–24

VälislingidRedigeeri