See artikkel räägib füüsika mõistest; keemia mõiste kohta vaata artiklit Resonants (keemia)

Füüsikas on resonants nähtus, kus võnkeamplituud saavutab teatud sagedusel maksimaalse väärtuse. Vastavat sagedust nimetatakse resonantsisageduseks. Viimane on enamasti ligilähendane süsteemi omavõnkesagedusele.[1]

Enamasti võivad sageduse väikesed muutused resonantsisageduse lähedal tekitada suuri muutusi võnkeamplituudis. Samuti on võnkeamplituud resonantsisagedusel üldjuhul mitu korda suurem kui sellest kaugel asuvatel sagedustel.

Resonants võib tekkida kõiksuguste võnkumiste või lainete korral, liigiti on olemas mehaaniline resonants, akustiline resonants, elektromagnetiline resonants, tuumamagnetresonants, elektronide paramagnetiline resonants ja lainefunktsiooni resonants kvantmehaanikas. Süsteeme, milles resonants on võimalik, võib kasutada võnkumiste tekitamiseks soovitud sagedusel (näiteks muusikainstrumendid) või teatud sageduste esiletoomiseks/võimendamiseks süsteemis, mille võnkumine koosneb paljudest erinevatest sagedustest (näiteks raadiosignaalide vastuvõtmine).

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Saveljev, I. (1978). Füüsika üldkursus I, lk 198-201. Tallinn: Valgus.