Keelpillid

(Ümber suunatud leheküljelt Keelpill)

Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heli tekitab pillikeele võnkumine.

Hiina muusikapoe keelpillide väljapanek
Keelpillitrio esitab Beethoveni pala Trio nr 1 G, Op 9 I Adago Allegro con brio

Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse

Hornbosteli-Sachsi muusikainstrumentide liigituses moodustavad keelpillid kolmanda kategooria nimetusega "kordofonid".

Eesti muusikahariduses mõeldakse keelpille kitsamalt, arvates nende hulka ainult poogen- ja näppekeelpillid.[viide?]

Tööpõhimõtted muuda

Keelpillides tekitab heli pingul pillikeel, mis võib olla valmistatud metallist, soolest või mõnest muust materjalist. Keel pannakse võnkuma näiteks poognatõmmetega, sõrme või plektroniga näppides või poogna, haamrite või muude vahenditega lüües.

Viiuli keeled on roobi ja keeltehoidja kaudu ühendatud kõlakastiga. Viiuli õõnes korpus toimib resonaatorina, võttes üle keelte võnkumise ja võimendades tekitatud heli.

Klaveri keeli lüüakse haamritega.

Klavessiini keeli näpitakse sulerootsuga.

Mängimisviisid muuda

Heli tekitamiseks on kolm võimalust.

Helid on lühikese kestusega, sest võnkumine ei kesta kaua. Kui küüs või lipits on keele suhtes teravnurga all, siis tekib kõlav heli. Sõrmeotsa või pöidla abil tuleb tuhmim heli.
Kõla sõltub poogna asendist ja tõmbel kasutatavate jõhvide laiusest.
Neid võib nimetada ka klahvkeelpillideks või lihtsateks kordofonideks. Löögi järel tekib püsivam heli, sest keel võngub kauem ja ülemised ülemhelid hääbuvad aeglasemalt.

Kasutamine muuda

Klassikalise sümfooniaorkestri koosseisus kasutatakse poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.

Valmistamine muuda

Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama taljega muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.

Viiuleid valmistatakse kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4.

Lastele sobivad suurused:
  • kuni 8-aastastele 1/4 või 1/2 viiul – üldpikkus 473 või 533 mm
  • 8–10-aastastele 1/2 viiul – üldpikkus 533 mm
  • 11–12-aastastele 3/4 viiul – üldpikkus 533 mm
  • alates 13-aastastest täisviiul (4/4) – üldpikkus 600 mm

Eestikeelne nimetus muuda

Sõna "keelpill" (saksa Saiteninstrument) tõi tõlkelaenuna eesti keelde heliloojast keeleteadlane Karl August Hermann, kes on tublisti üle saja tänapäevani vastu pidanud sõna autor.[1] Sõna "keelpill" võttis Hermann kasutusele 1886. aastal,[2] kuid aastate jooksul tutvustas ta oma muusikakirjutistes veel selliseidki uudissõnu nagu "helilooja", "heliredel", "üksiklaul", "kirikulaul", "löökpill", "avamäng", "metsasarv", "tiibklaver" jm.[3]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Reet Kasik. Kust tuli helilooja? Sirp. 05.07.2019.
  2. Sõna "keelpill" Sõnaveebis (vaadatud 28.10.2019).
  3. Reet Kasik. Kust tuli helilooja? Sirp. 05.07.2019.