Mandoliin
Mandoliin on ümara- või lamedapõhjalise kõlakastiga, sõrmlaua ja harilikult nelja samale kõrgusele häälestatud keelepaariga väike kaheksakeeleline keelpill.
Liigitus | Keelpillid (näppekeelpill) / Kordofonid |
---|---|
Keeled | g, d1, a1, e2 |
Sugulaspillid | |
Mandoliin on arenenud lautost. Alates 17. sajandist sai see eriti populaarseks Itaalias kust see levis ka mujale ja saavutas suure populaarsuse. Pilli kuju ja topeltkeeled pärinevad lautolt. Sõrmlaud on samuti jaotatud krihvideks. Mandoliine on nagu lautosidki mitmes eri suuruses ja variandis. Enam levinud on nelja topeltkeele ja viiuli häälestusega pill (häälestatakse vastavalt gg – dd’ – aa’ – ee’’, seega keeltepaaride vaheline intervall on kvint), millel mängimisel tehakse väikese plektroniga kiireid näppimisliigutusi kahel samale helikõrgusele häälestatud keelel korraga.
Mandoliin Eestis
muudaEestisse jõudis mandoliin arvatavasti 19. sajandil, kui see levis moepillina laialt üle Euroopa ja Ameerika. Ei ole täpselt teada, kui palju on mandoliini eesti rahvamuusikas mängitud, sest eriuurimusi sellest pillist Eestis tehtud pole. Tõenäoliselt hakkasid eeskätt linnakodanikud seda rohkem kasutama alles 19.–20. sajandi vahetusel.[1]
Massiliselt võeti mandoliin kasutusele Eesti koolides 1930. aastatel ansamblites ja orkestrites. Orkestrid-ansamblid olid paljudes 6-klassilistes algkoolides ja gümnaasiumides. Näiteks 16 Tartu algkoolist oli orkester 15 koolis ja lisaks kahes tütarlaste gümnaasiumis. Mandoliiniorkestrite suuremaid ja aktiivsemaid propageerijaid oli muusikapedagoog Valentin Marvet, kes lõpetas 1921. aastal Tallinna Õpetajate Seminari. Ta töötas aastatel 1922–1963 muusika ja matemaatika õpetajana Paide Algkoolis, Tartu 11. Algkoolis, Tartu 10. 8-klassilises Koolis ja Tartu Pedagoogilises koolis ning 1945–1953 rahvapilliõpetajana Tartu Muusikakoolis. Ta korraldas koolides keelpillide, eriti mandoliinide orkestrite tegevust ning avaldas 1935. aastal "Mandoliinimängu õpiku".[2]
Muusikakauplustes oli müügil ka üksikuid noote selle aja levimuusikast mandoliinidele. Mitmesugused kirjastused andsid välja mandoliininoote. Näiteks pillimeister A. Kristali kirjastus andis 1930. aastatel välja mandoliiniorkestrile orkestreeritud noote. V. Marvet andis aastatel 1936–1940 välja koolide mandoliiniorkestrite noote tervelt 17 komplekti. Käibel olid mitmesugused pisikesed õpikud algajaile tavalistes nootides ja ka numbrinootides.[2]
1930. aastatel olid tekkinud juba kohalikud pillide valmistamise ja parandamise töökojad ja ärid. Suurimaid oli August Kristali pillide valmistamise töökoda-äri Tallinnas, kus valmistati kõiki mandoliiniorkestrisse kuuluvaid pille: pikolomandoliin, mandoliin, altmandoliin, mandoola, bass-mandoliin, tšello-mandoliin ja kontrabass-mandoliin.[2]
Repertuaari kooliorkestritele seadsid-orkestreerisid võimekad laulmisõpetajad-orkestrijuhid ja ka heliloojad nagu E. Oja ja L. Virkhaus, V. Marvet ja teised. Kooliorkestrite repertuaar oli väga mitmekesine alates rahvamuusikast, kirikumuusikast kuni kergemate klassikamuusika teosteni. Näiteks Eduard Oja "Eesti valss", Karl August Hermanni "Kevade marss", Artur Lemba "Hällilaul", Rudolf Tobiase "Teel", Konstantin Türnpu "Troost", Ludwig van Beethoveni "Menuett" ja mitmesuguseid vaimulikke ja jõululaule. Kooliorkestrid esinesid peamiselt oma kooli üritustel, oli esinemisi kirikus kirikupühade aegu ja tehti kontserte koolide ühisorkestriga.[2]
Sama kordus 1950.–1960. aastatel. Mõlema perioodi rohke õpetuse tulemusel levis mandoliin tasapisi rahvapärasesse musitseerimisse. Mandoliinimängule omane eriline, tremoleeriv helitekitamisviis (samade helide pidev kiire kordamine) mõjutas Kagu-Eestis isegi kandlemänguvõtteid.[1]
1962. aasta I koolinoorte laulu- ja tantsupeoks oli registreeritud 1700 mandoliinimängijat, oli välja antud repertuaar, kuid laulupeo üldkomisjon ei pidanud mandoliiniorkestreid sobilikuks. Algas koolide mandoliiniorkestrite vähenemine. 1970. aastal algas Heino Kaljuste ja Heino Jürisalu eestvedamisel organiseeritud kampaania, mis propageeris koolides plokkflööti. Jätkus mandoliiniorkestrite vähenemine. Oli probleeme uute pillide saamisega ja 1980. aastaks olid mandoliiniorkestrid koolidest kadunud.[2]
Mandoliin kerkis uuesti esile koos folk- ja kantrimuusikaga 1970. aastatel. Rahvamuusika soolopillina on hakatud seda kasutama 1990. aastatel.[1]
Taas tegutsevad ka mõned mandoliiniorkestrid. 2006. aastal tuli kuuel Põlva Rahvamuusika Orkestri pillimehel idee hakata üheskoos mandoliine mängima. Alguses oli tegemist ansambliga, milles mängis 6–8 pillimeest, kuid alates 2009. aastast, mil ansambliga liitusid Pärnumaa mandoliinimängijad, on esinetud Eesti Mandoliinide Orkestri[3] nime all.
Alates 2012. aastast on tegutsenud Saku mandoliiniorkester[4] ja 2013. aastal alustas tegevust ka Uhtna mandoliiniorkester[5].
Praegu (2018) on Eesti tuntuimateks mandoliinimängijateks arvatavasti Jaanus Põlder ansamblist Untsakad[6] ja Villu Talsi ansamblist Curly Strings[7] ja Gjangsta[8].
Lisaks tegeleb mandoliinide populariseerimisega pärimusmuusikas ka 2016. aastal Viljandi kultuuriakadeemiast alustanud Mandotrio[9][10].
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Meelika Hainsoo, Cätlin Jaago, Tarmo Kivisilla, Anneli Kont-Rahtola, Tarmo Noormaa, Aleksander Sünter, Igor Tõnurist. (2008). Eesti rahvapille. Harjumaa: Ajakirjade Kirjastus (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda).
{{raamatuviide}}
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Jaanus Põlder (1996). Mandoliini õpik: diplomitöö rahvamuusika erialal. Juhendaja: Anneli Kont. Viljandi; Viljandi Kultuurikolledž, muusikaosakond.
- ↑ "Eesti mandoliini orkester".
- ↑ "Saku mandoliinid orkester".
- ↑ "Uhtna mandoliinid". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. jaanuar 2018. Vaadatud 5. jaanuaril 2018.
- ↑ "Untsakad".
- ↑ "Curly strings".
- ↑ "Gjangsta Facebookis".
- ↑ "Mandotrio koduleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. september 2019. Vaadatud 28. juunil 2022.
- ↑ "Mandotrio Facebookis".