Ava peamenüü

Babüloonia oli muistne kultuuripiirkond Kesk- ja Lõuna-Mesopotaamias, tänapäeva Iraagis. Sellele andis nime pealinn Babülon.

Babülooniale pani aluse kuningas Hammurabi (valitses lühikese kronoloogia järgi umbes 1696–1654 eKr), kes ühendas kunagise Akkadi suurriigi alad. Ametliku keelena võeti kasutusele semiidi keelte hulka kuuluv akadi keel, usulises kasutuses püsis kõnekeelena väljasurnud sumeri keel. Akkadi ja sumeri traditsioonid mängisid Babüloonia kultuuris olulist rolli ning piirkond jäi oluliseks kultuurikeskuseks kogu pronksiaja ja varase rauaaja vältel, isegi võõrvõimu all.

AjaluguRedigeeri

Kõige varasem teade Babüloni linna kohta pärineb Akkadi Sargoni aegselt savitahvlilt 23. sajandist eKr. Pärast viimase sumeri päritolu kuningavõimu, Uri III dünastia kokkuvarisemist Elami rünnakute all (2002 eKr pika, 1940 eKr lühikese kronoloogia järgi) sattus enamik Mesopotaamiast amoriitide võimu alla, kes rajasid seal rea väikesi kuningriike. Amoriitide ajastu esimestel sajanditel olid võimsaimad linnriigid Isin ja Larsa, ehkki Šamši-Adad I jõudis Assuri ja Mari ümber asuvate põhjaalade ühendamisele üsna lähedale. Üks amoriitide dünastiaist rajas Babüloni linnriigi, mis lõpuks võttis võimu teiste linnade üle ja rajas Vana-Babüloonia suurriigi.

Vana-BabülooniaRedigeeri

 
Babüloonia alad Hammurapi valitsemise ajal 17921750 eKr/17281686 eKr)
  Pikemalt artiklis Vana-Babüloonia, Amoriitide dünastia, Hammurapi

Kolmandal aastatuhandel eKr kujunes sumerite ja akkadlaste vahel tihe kultuuriline sümbioos, sealjuures üldlevinud kakskeelsus. Sumeri ja akadi keele vastasmõju on ilmne kõigis valdkondades, alates ulatuslikest sõnalaenudest ning lõpetades süntaktiliste, morfoloogiliste ja fonoloogiliste mõjudega. Seepärast on 3. aastatuhande Mesopotaamiat nimetatud keelelise difusiooni alaks (Sprachbund).

19. sajandi algul eKr tuli Babüloonias võimule amoriidi päritolu Babüloonia I dünastia, mille võim piirdus pikka aega vaid linna lähema ümbrusega. 20.18. sajandil eKr olid Mesopotaamiasse tunginud lääne- ja lõunapoolsetelt kõrbe- ja poolkõrbe aladelt amoriidid (amurru rahvad). Amoriidi ülikud tõusid järk-järgult valitsejateks enamuses Mesopotaamia riikidest. Dünastia 6. kuningas Hammurapi (1792–1750), valitses esialgu samuti üsna väikest riiki, kuid riigi valduste kiire laienemine algas 1760. aastatel: 1764 eKr allutas ta Elami; 1763 eKr vallutas ta Larsa, Larsa oli Lõuna-Mesopotaamia võimsaim riik kuni Babüloonia suurriigi rajamiseni Hammurabi poolt. 1761 eKr allutas Hammurapi Mari ja 1759 eKr, pärast Mari lahku löömist, purustas selle riigi lõplikult. Aastatel 1758–1755 eKr alistas Assüüria. Hammurapi saavutas võimu kogu Mesopotaamia üle. Võimalik, et tema võim ulatus ka tänase Türgi aladele, sest Diyarbakırist on avastatud steel, kus Hammurapit nimetatakse amoriitide kuningaks. Samas on andmeid, et tänase Süüria alal paiknevad riigid olid Hammurapist sõltumatud ning on tõenäoline, et ta ei suutnud allutada ka Assüüria peamisi linnu Aššurit ja Niinevet.

Varsti pärast Hammurapi surma hakkas tema riik lagunema Elam, Mesopotaamia lõunaosa ja Assüüria lõid Babülooniast lahku. Mesopotaamia keskosas püsis Babüloonia valitsejate võim küllalt stabiilsena veel poolteist sajandit. 1595 eKr vallutasid ja rüüstasid Babüloni hetiidid. Seejärel valitsesid Babülooniat Assüüria kassiidid.

Kassiitide ülemvõimRedigeeri

Kassiitide võimu periood Babüloonias u 1595–1155 eKr on allikate nappusel üks kõige halvemini tuntud ajajärke Babüloonia ajaloos. Kassiidid olid Lääne-Iraanist pärit rahvas, kelle keeleline kuuluvus on ebaselge. Kassiitide võimu periood on allikate nappusel üks kõige halvemini tuntud ajajärke Babüloonia ajaloos. Kassiitide võimu perioodi lõpul püüdsid nii Assüüria keskmise riigi kui ka Elami valitsejad Babülooniat oma võimule allutada. U 1155 eKr kukutati Kassiidi dünastia Babülonis elamlaste poolt.

Assüüria ülemvõimRedigeeri

  Pikemalt artiklis Uus-Assüüria,Assüüria

Uus-BabülooniaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Uus-Babüloonia
 
Uus-Babüloonia (626–539 eKr) alad

Babüloonia taastas iseseisvuse (626539 eKr) Assüüria võimu alt 620. aastatel. Kaldea päritolu Nabopolassar (626–605 eKr) võimule tuleku järel (626 eKr) tuli Babüloonias võimule Kaldea dünastia. Nabopolassar sõlmis liidu Meedia kuninga Kyaxares Suurega, kellega liidus purustas Assüüria viimase sõjaväe, kuna pärast Assurbanipali surma 627 eKr oli Assüüria nõrgenenud pikaajalisest ja verisest kodusõjast. Sin-šar-iškun (622–612 eKr). valitsemisajal toimusid rahutused Assüüria sisemaal, mis andsid võimaluse massiliseks ülestõusuks Babüloonias. Lisaks keeldus osa Assüüria ida- ja põhjapoolseid provintse andamit maksmast ning paljud vasalliriigid ja kolooniad kasutasidki võimalust iseseisvus taastada.

Kyaxares Suurel õnnestus Meedia Assüüria kontrolli alt vabastada ning ühendada meedlased, pärslased ning järelejäänud elamlased ja mannealased üheks suureks riigiks. Koos babüloonlaste, sküütide ja kimmerlastega ründas Meedia 616 eKr Assüüriat ning pärast nelja aastat verist võitlust ja pikaajalist piiramist langes pealinn Ninive liitlasvägede kätte. Assüüria troonile asunud Assur-uballit II (612–609 eKr), võitis mõned järgnevatest lahingutest ja viis pealinna üle Harranisse. Kuid 614 eKr langes ka Harran. Assur-uballit II ja tema egiptlasest liitlane Necho tegid 609 eKr veel viimase ebaõnnestunud jõupingutuse, et linn tagasi võtta ning impeerium päästa.

Nabopolassari poeg Nebukadnetsar II võitis 605 ekr Karhemiši juures Süüriasse tunginud Egiptuse väe koos selle viimaste järelejäänud assüürlastest toetajatega ja allutas seejärel Süüria ja Palestiina. Aastatel 605–539 eKr oli Assüüria Babüloonia ja Meedia kontrolli all, Meediale jäi maa-ala Mesopotaamiast põhja pool ning Babüloonia sai lõunapoolse osa. 597 eKr allutas Nebukadnetsar II Jeruusalemma ja Juuda riigi ning püüdis seejärel vallutada Egiptust. Nebukadnetsar vallutas 587 eKr uuesti Jeruusalemma ja pärast seda piiras ta üle kümne aasta Tüürost ning saavutas selle alistumise Babüloonia ülemvõimule.

Nebukadnetsar II, kes valitses aastail 604–562, korraldas suurejoonelisi ehitustöid Babülonis: Babüloni linnamüürid, Marduki tempel, tsikuraat (Paabeli torn), jumalanna Ištarile pühendatud värav, Babüloni kuningaloss. Babüloni linnamüürid olid 50 kuninga küünart (u 25 m) laiad ja 200 küünart (u 100 m) kõrged. Ümber müüri kaevatud vallikraavi mullast põletati telliseid, millest ehitati müürile ühe rõduga tornid. Müüris oli ümberringi 100 väravat, mis olid valmistatud üleni vasest, vaskpiitade ja põikpuudega. Nebukadnetsar püstitas Babülonis ligi 40 templit ja taastas palju templeid, mis olid kannatada saanud Assurbanipali sõjas Samaššumukini vastu; eriti luksuslikult ehitati üles jumal Marduki suurtempel. Legendi järgi lõi Nebukadnetsar oma abikaasale, Meedia kuningatütrele, kes tundis igatsust oma kodumaa mägede järele Semiramise rippaiad. Süüria ja Foiniikia vallutuste tõttu suurenes Babüloni kaubanduslik tähtsus ning pärast Foiniikia ja Palestiina vallutamist muutus ta tähtsaimaks kaubanduskeskuseks ning suurimaks ja rikkaimaks linnaks.

  Pikemalt artiklis Etemenanki

Nebukadnetsari surmale järgnenud poja Avel-Marduki valitsusajal toimunud paleepööret tuli võimule Nabonaid (555–539), kes edendas kuujumal Sini kultust ja hakkas taastama vanu templeid Babüloonia linnades ja ka Põhja-Mesopotaamias, mis tõenäoliselt põhjustas Marduki preestrite vastuseisu ja nõrgendas riiki. Meedia katkestas liidu Babülooniaga ning Meedia sõjaväed hakkasid tungima piirkondadesse, mis kuulusid Babüloonia riigi koosseisu või olid talle alluvad. Nabonaidil ei olnud piisavalt jõudu, et vastu panna ning seega kaotas Babüloonia kõik oma välisvaldused.

Babüloonia langes järgnevalt Meedia vallutanud Pärsia kuninga Kyros II rünnakuohvriks, Babüloonia väed purustati ja aastal 539 eKr langes riik Ahhemeniidide Pärsia võimu alla.

VälislingidRedigeeri