See artikkel räägib Vana-Roomas kasutatud terminist; riigi kohta vaata artiklit Keisririik.

Impeerium (ladina keeles Imperium; Vana-Roomas nimetati nii kõrgete ametnike ametivõimu) on poliitilise organiseerumise vorm, milles ühiskonna juhid ülemvõimu pakkuvas riigis loovad võrgustiku välismaistest liitlas-eliitidest, kes tunnistavad oma madalamat positsiooni rahvusvahelises poliitikas ning kellele vastutasuks kindlustatakse julgeolek. Impeerium sisaldab riikide vahel võimusuhete asümmeetriat, kus juhtival riigil on mõjuvõim teise riigi üle viisil, mida teisel riigil pole juhtiva riigi üle.

Fasces

Vana-Rooma kõrgemate võimukandjate impeeriumi ehk ametivõimu väline tunnus oli fasces. Impeerium anti edasi rahvakoosolekul valituile lex curiata de imperia alusel. See hõlmas peamiselt sõjaväelist võimu ja õigusemõistmist.

Alates 1. sajandist e.m.a hakkas impeerium tähendama ka ala, kus riigiametnik oma võimu kasutas. Rooma keisririigi ajal hakati Rooma riiki kutsuma nimega Imperium Romanum (otsetõlkes "Rooma impeerium").

Rooma traditsiooni jätkasid tegelikult või näiliselt Bütsants ja Karl Suure ja tema järglaste riik, mida juba enne Karli keisriks kroonimist 800. aastal nimetati kristlikuks impeeriumiks (Christianum imperium). Impeeriumideks nimetasid end ka Saksa-Rooma riik, Briti impeerium ja Venemaa Keisririik (Tsaari-Venemaa).

Kesk- ja uusajal hakati sõna "impeerium" (inglise ja prantsuse keeles empire) kasutama maailmariigi tähenduses. Sellest tuleb ka sõna "imperialism".