Akadi keel (ka assüüria-babüloonia keel või babüloonia-assüüria keel[1]) on väljasurnud keel, mis kuulus afroaasia keelkonda semi keelte hulka. Akadi keelt kõneldi Mesopotaamias (tänapäeva Iraagis ja Süürias) umbes 3. aastatuhandel eKr kuni 100 pKr[2]. Keel sai oma nimetuse Akadi linnriigi järgi, millest sai pealinn, kui kuningas Sargon I rajas aastal 2350 eKr Akadi riigi. Akadi keel on maailma vanim kirja pandud semi keel.

Akadi keel
Kõneldakse Mesopotaamias (tänapäeva Iraak ja Süüria)
Keelesugulus afroaasia, semi keeled
Keelekoodid
ISO 639-2 akk
ISO 639-3 akk
Keele leviala

Akadi keele ajaluguRedigeeri

Akadi keel hakkas kirjakeelena arenema paralleelselt aglutineeriva sumeri keelega ning mõlemat keelt pandi kirja sumeri kiilkirjas. Sumeri ja akadi keel olid ülesehituselt täiesti erinevad ega ole olnud omavahel seotud. III aastatuhande I poole varajastes sumeri tekstides kohtab aga rohkesti akadikeelseid isikunimesid ja vastastikuseid laene. Mõlemad keeled avaldasid teineteisele suurt mõju, kuid sumeri keel oli nii III aastatuhandel kui ka II aastatuhande I poolel esmaseks kirjakeeleks, milles jäädvustati nii tähtsaimad kirjandusteosed kui ka dokumendid. Akadi impeeriumi ajal (2334‒2154 eKr) jäi akadi keel kasutatavuselt sumeri keelele alla, kuigi tõenäoliselt võis akadi keelt kõnekeelena rääkivate inimeste hulk olla juba suurem. Pärast Uus-Sumeri riigi lõppu (2004 eKr) hakkas akadi keel tasapisi sumeri keelt kõnekeelena välja tõrjuma ning umbes 2000‒1800 eKr sai akadi keel kogu Lõuna-Mesopotaamias ainuvalitsevaks keeleks. Samal ajal jäi tähtsaima kultusliku kirjakeelena pikaks ajaks kasutusele sumeri keel.[3]

Akadi numbridRedigeeri

Akadi numbrites eristati naissoost ja meessoost numbreid (kui sõna arvu ees on meessoost, siis number on naissoost ja vastupidi):

Meessoost Naissoost
1 – išten 1 – ište´at või ištāt
2 – šinā 2 – šittā
3 – šalāš 3 – šalāšat
4 – erbē 4 – erbēt
5 – ḫamiš 5 – ḫamšat
6 – šediš 6 – šiššet
7 – sebē 7 – sebēt
8 – samānē 8 – samānat
9 – tešē 9 – tišīt
10 – ešer 10 – ešeret

Akadi keele arengRedigeeri

Akadi keel jaguneb geograafilise ja ajaloolise eristuse põhjal mitmeks dialektiks:

Vanaakadi (u 2500–1950 eKr)Redigeeri

Kõige varasemad tekstid pärinevad 27.‒24. sajandist eKr. II aastatuhande alguseks eKr oli vanaakadi keelest tekkinud kaks dialekti – assüüria ja babüloonia keel. Vanaakadi keeles on säilinud mõningaid kirjandusteoseid, kuninglikke raidkirju ja arvepidamisdokumente.

Vanababüloonia (Lõuna-Mesopotaamia, umbes 1950–1530 eKr) ja vanaassüüria (Põhja-Mesopotaamia, umbes 1950–1750 eKr)Redigeeri

Säilinud on kirjandusteoseid ("Gilgameši eepos", "Atrahasis"), erakirju, arvepidamisdokumente, kuninglikke raidkirju, seadusi (Lipit-Ištari koodeks, Ešnunna seadused, Hammurapi koodeks), loitse ja hümne.

Keskbabüloonia (umbes 1530–1000 eKr) ja keskassüüria (umbes 1500–1000 eKr)Redigeeri

Sellest ajast on säilinud erakirju, arvepidamisdokumente, Kesk-Assüüria seadusi ning valitsejate raidkirju ja rituaalseid tekste. Sel ajastul kujunes akadi keelest rahvusvaheline keel, mida kasutati kogu Lähis-Idas ja mujalgi. Akadi keeles pidasid kirjavahetust Egiptuse, Hetiidi impeeriumi ning paljud Foiniikia ja Palestiina valitsejad.

Uusbabüloonia (umbes 1000–625 eKr) ja uusassüüria (umbes 1000–600 eKr)Redigeeri

Akadi keele kujud, mis olid kasutusel Uus-Babüloonia ja Uus-Assüüria riigis. Uusbabüloonia keel oli kasutusel umbes 1000–625 eKr, uusassüüria keel aga umbes 1000‒600 eKr. Neis võib märgata tugevat aramea keele mõju.

Hilis-Babüloonia (umbes 625–0 eKr)Redigeeri

Akadi keele kuju, mis oli kasutusel pärast seda, kui Uus-Babüloonia riigi olid vallutanud pärslased, ja mida kõneldi kuni meie ajaarvamise alguseni. Seejärel hääbusid kiilkiri ja akadi keel nii kõne- kui ka kirjakeelena. Hilisbabülooniakeelsed tekstid pärinevad ajavahemikust 625 eKr – 1. sajand pKr. Neis on tunda tugevat aramea keele mõju.[3]

Standardbabüloonia (umbes 1500–0 eKr)Redigeeri

Standardbabüloonia keel oli tehiskeel, mis põhines vanababüloonia dialektil. Seda kasutasid assüürlased ja babüloonlased teatud kirjalikes dokumentides, põhjuseks oli kahe riigi suur kultuurivahetus.[4]

FoneetikaRedigeeri

Akadi keele kirjasüsteemiks oli kiilkiri. Sümbolid koosnesid fonogrammidest, mis esindasid keeles silpe ja determinatiive, mis omakorda osutasid kategooriale, millesse sõna kuulus, ning logogrammidest, mis esindasid terveid sõnu. Sümbolite arv akadi keeles oli kahesaja ja neljasaja vahel (mõningates tekstides on täheldatud neid ka rohkem), kusjuures paljudel sümbolitel oli mitu erinevat hääldust.[5]

Mõned Akadi kiilkirja glüüfid:

 

Akadi keeles võib sõnatüve muuta lõpmatul hulgal viisidel, et moodustada omavahel seotud, kuid erineva tähendusega sõnu. Sõna algvorm koosneb kolmest kaashäälikust, muutmisel arvestatakse tüve kaashäälikutele lisatud täishäälikuid ja ka prefikseid ja sufikseid.[6] Näiteks:

Tüvi Keeles kasutatavalt Tähendus Tüüp Juur
*prs paräsum 'otsustama' infinitiiv paräs-
*prs pärasum 'tema, kes otsustab' partitsiip päras-
*prs purussûm 'otsus' nimisõna puruss-

[4]

TäishäälikudRedigeeri

Erinevalt paljudest teistest semiidi kirjakeeltest kirjutati akadi keeles peale kaashäälikute ka täishäälikuid, kasutatakse häälikuid a, e, i, u ja nende pikem hääldus kirjutati pikkusmärgiga ehk ā, ē, ī, ō, ū.

Eesvokaal Keskvokaal Tagavokaal
Kõrge aste i u
Keskaste e
Madal aste a

KaashäälikudRedigeeri

Keeles puudusid kaashäälikud f, v, c, x, y.

Päise tekst Huulhäälik Hammashäälik Palataalne Velaarne Uvulaarne Kõrihäälik
Rõhutamata/rõhutatud
Ninahäälik m n/
Sulghäälik p (helitu) b (heliline) t / (t) (helitud) d (heliline) k (helitu) g (heliline) q(helitu) ʔ(ʼ)(helitu)
Hõõrdhäälik s (helitu) z (heliline) / sʼ() (helitu) ʃ(š) (helitu) x()(helitu)
Värihäälik r/
Poolvokaal l/ j(y) w

Lause süntaksRedigeeri

Akadi keele sõnajärg oli subjekt-objekt-verb (SOV). See eristas akadi keelt paljudest teistest muistsetest semi keeltest, kus sõnajärg oli verb-subjekt-objekt (VSO). Oletatakse, et selle põhjustas sumeri keele mõju, kus sõnajärg oli samuti SOV. On tõendeid, et sumeri ja akadi keele rääkijad olid tihedas keelekontaktis, moodustades ühise kogukonna umbes 500 aasta vältel, seetõttu võisid keeled muutuda sarnaseks.

KeelenäiteidRedigeeri

Awīl-um šū šarrāq – See mees on varas.

Erbēt šarrū dannūtum ša ālam īpušū abūya – Neli kuningat, kes ehitasid linna, on mu isad.

Salīmātum ša awīl Ešnunna – Valitseja Ešnunna liitlased.

Awīl-um ša māt-am i-kšud-Ø-u – Mees, kes vallutas selle maa.

ViitedRedigeeri