Kergliiklustee

Kergliiklustee on aegunud, 1960ndatest pärit mõiste, mille Eesti importis endale 2010ndatel Soomest[1]. See kõnekeelne väljend tähistab jalgratta- ja jalgteed ehk kergliikluseks, st jalgsi, jalgrattaga, rulluiskudega jne, mitte mootorsõidukitega liikumiseks mõeldud tee.

Haabersti-Nõmme kergliiklustee

Kergliiklusteede kui mõiste ja infrastruktuuri rajamine on Soomes ja mujal riikides lõpetatud. Liiklusohutuse kui ka terviseedenduse seisukohalt on kriitiline, et eri liiklejagrupid - jalakäijad ja jalgratturid - on eraldatud nii autoliiklusest kui ka teineteisest. Samas on kergliiklusteed parema taristu puudumisel tähtsad tervisespordi võimaldamiseks. Põhjamaade (pea-)linnades, Helsingis näiteks on "kergliiklusteede" ehk eri liiklegruppide (elu-)ohtlik üksteisega segamine ära lõpetatud.[2]

Eestis on kergliiklusteede rajamine hoogustunud pärast iseseisvuse taastamist. 2020ndate alguseks on nii avalik diskussiooni tulemusel kui ka ekspertide järjepideval panusel hakanud ka viimaks ametkondades levima teadmine, et "kergliiklusteede" rajamine tuleb lõpetada ning asendada jalgrattateede ning kõnniteede rajamisega. Rattateede rajamisel on oluline, et nad moodustaksid pideva võrgustiku, mis soodustab aktiivset liikuvust (vastandina liikumisele autoga). Näiteks saab jalgsi kõndimist ühildada rattasõidu, elektritõukerataste või ühistranspordiga ehk multimodaalse liikuvusega.

MõisteRedigeeri

Liiklusseaduse määratleb jalgratta- ja jalgtee kui "jalgrattaga, tasakaaluliikuri ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud eraldi tee või teeosa, mis on asjakohaste liiklusmärkidega tähistatud"[3]. Seaduses kergliiklustee mõistet ei leidu, ent tavakeeles kasutatakse kergliiklustee mõistet jalgratta- ja jalgtee sünonüümina või katusmõistena mitmesuguste teede kohta, mis on ette nähtud jalakäijatele, jalgratturitele ja teistele kergliiklejatele.[4][5][6] Teeregistri põhimääruse järgi on kergliiklustee "sõiduteest eraldatud jalgratta- ja jalgtee, jalgtee, jalgrattatee või tee koosseisu kuuluv kõnnitee".[7]

ViitedRedigeeri