Tallinna mereväebaas

Nõukogude Liidu mereväe lipp

Tallinna mereväebaas (vene keeles Таллинская военно-морская база; в/ч 87525) oli 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist Tallinna linna ning selle ümbruse taktikalise tähtsusega piirkondi hõlmav Punalipulise Balti laevastiku sadamate, üksuste ja asutuste kompleks.

Tallinna mereväebaasi ja teiste Balti laevastiku mereväebaaside kaitset maismaal Lätist kuni Kroonlinnani teostas Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse.

Balti mereväebaasi loomine ja tegevus kuni 1940Redigeeri

Balti mereväebaas
Asutatud 1940
Tegevuse lõpetanud 6. september 1940
Tegevuspiirkond Paldiski ja Tallinn, Harjumaa
Juhtkond Vladimir Alafuzov (jaanuar - aprill 1940)
1. järgu kapten Stepan Kutšerov (märts - august 1940)
Emaorganisatsioon Punalipuline Balti laevastik
  Pikemalt artiklites Paldiski#Paldiski pärast baaside lepingut, Paldiski sõjamerebaas ja Balti laevastik Teises maailmasõjas

Esimene sõjamerebaas Eestis moodustati 1939. aastal Paldiskis pärast baaside lepingu sõlmimist, mille kolmandas artiklis lubas Eesti Vabariik Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud laevastikku toetada teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut.

Eestis (Paldiskis ja osaliselt Tallinnas) ja Lätis (Liepājas) moodustatud Balti sõjamerebaasi (vene keeles Балтийская военно-морская база, lühend БВМБ) koosseisu kuulusid:

  • baasi juhatus,
  • 30. allveelaevade brigaad,
  • 3. miinilaevade divisjon,
  • 3. torpeedokaatrite divisjon,
  • Läänemere veerajooni kaitse,
  • Läänemere SMB rannakaitse
  • Õhutõrjevägede baasid ja tugiüksused[1].

Tallinna mereväebaas 1940-1941Redigeeri

Tallinna mereväebaas
Asutatud 1940
Tegevuse lõpetanud 1941
Tegevuspiirkond Tallinn, Harjumaa
Juhtkond viitseadmiral Vladimir Tributs
Emaorganisatsioon Punalipuline Balti laevastik
 
Tallinna sadam pärast lahinguid 1941

Tallinna mereväebaasi loomise aluseks oli NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kaitsekomitee 20. juuni 1940 otsus "PBL organisatsiooni kinnitamisest ja Soome lahe läänepiirkondade kaitse tugevdamise üritustest" («Об утверждении организации КБФ и мероприятиях по усилению обороны западных районов Финского залива») ning selle alusel NSV Liidu Sõjalaevastiku Rahvakomissariaadi 5. ja 24. juulil 1940 vastu võetud otsus, millega Tallinna mereväebaas viidi välja Läänemere sõjamerebaasi (kuhu kuulusid ka Liepaja sõjamerebaas ja Paldiski SMB) koosseisust ja allutati otse PBL Sõjanõukogule ning Tallinna SMB tunnistati Kroonlinna asemel PBL peabaasiks (Главная база КБФ). PBL peabaasi juhatajaks määrati Vladimir Tributs.

6. septembril 1940 saadeti NSV Liidu Sõjamerelaevastiku rahvakomissari käskkirjaga Balti SMB keskusega Paldiskis laiali ja moodustati selle baasil Punalipulise Balti laevastiku Peabaasi Läänemere rajooni rannakaitse (береговая оборона ГБ КБФ) keskusega Paldiskis.

Poolteist kuud pärast Nõukogude-Saksa sõjategevuse algust jõudsid peale tungivad Saksa 18. armee väeüksused 7. augustil 1941 Eestis Kunda juures Soome laheni, lõigates sellega Tallinna maismaa poolt ülejäänud nõukogude territooriumidest ära. Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele. Kotti oli jäänud üle 70 000 mehe. Nõukogude vägede kõrgem ülemjuhataja J. Stalin oli andnud korralduse, kaitsta Tallinna, kui Balti Laevastiku peabaasi iga hinna eest. Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti 1 ristleja, 2 liidrit, 9 hävitajat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitseks oli PB laevastiku hävituslennukite eskadrill. Tallinna elanikud olid alates 9. juulist sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitanud. Põhjalikumad kaitserajatised rajati Tallinna lähiümbruses. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit ja kuus tugipunkti. 14. augustil määras Loodesuuna juhatus Tallinna kaitse eest vastutama Punalipulise Balti laevastiku sõjanõukogu, Tallinna kaitsjate ülemjuhatajaks PBLu ülemjuhataja viitseadmiral Vladimir Tributsi ning tema abiks maismaakaitse alal 10. laskurkorpuse ülema Ivan Nikolajevi.

20. augustil alustasid Saksa diviisid pealetungi Tallinnale ja juba 24. augustil alustasid Nõukogude väed Tallinna osalist evakuatsiooni meritsi. 26. augustil jõudsid Saksa üksused Tallinna piirideni ja Looderinde ülemjuhataja Kliment Vorošilov andis loa Tallinn maha jätta. Lahingutegevus tuli lõpetada ja asuda laevadele, et evakueeruda Kroonlinna ja Leningradi. 28. augustil 1941 koonduski Tallinna lahele üle 180 laeva, mis jagati neljaks konvoiks, peajõududeks, kattesalgaks ja arjergardiks. Balti laevastiku staabi valearvestuste ja segaduste tõttu läksid konvoid merele 10–14 tundi plaanitust hiljem (õhtul), mistõttu ei jõutud Juminda miinivälju päevavalguses ületada. Kroonlinna jõudis alla 130 laeva, sealhulgas 32 transpordilaeva 75st.

  Pikemalt artiklites Sõjategevus Eestis 1941. aastal, Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast, Tallinna vallutamine ja Juminda miinilahing

Tallinna mereväebaas 1944–1991Redigeeri

Punalipuline Tallinna mereväebaas
Asutatud 1944
Tegevuse lõpetanud 1991
Peakorter Toompea tänav 8, Kaarli puiestee 8 Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti NSV, Läti NSV
Emaorganisatsioon Punalipuline Balti laevastik
 
76. hävitajate brigaadi laevad Hundipea sadamas 1974. aastal

22. septembril 1944 vallutas Punaarmee Tallinna. Mere poolt sisenes Tallinna ka Balti laevastiku kaatrite üksus. 24. septembrist 1944 kuni 1946. aasta veebruarini asus Tallinnas Punalipulise Balti laevastiku staap koos tugiüksustega. Laevastiku juhataja oli admiral Vladimir Tributs. 1944. aasta lõpul koosnes laevastik Kroonlinna, Tallinna, Saarte ja Riia merekaitsepiirkondadest. Tallinna Merekaitsepiirkonnale allus ka Porkkala-Uddi Mereväebaas, mida hakati ehitama septembris 1944 Soomelt 50 aastaks saadud rendialale. 1946. aastal moodustati Punalipulisest Balti laevastikust 2 laevastikku: Põhja-Balti 8. laevastik, keskusega Tallinnas ja Lõuna-Balti 4. laevastik, keskusega Kaliningradis Baltiiskis. Tallinna Merekaitsepiirkond eksisteeris veel 1947. aastal, ent hiljem reorganiseeriti see Tallinna Mereväebaasiks.

Pärast sõjategevuse Balti riikides lõppemist oli NSV Liidu mereväel Eestis olulisimaks objektiks alates 1944. aastast Punalipulise Balti laevastiku (aastast 1946 Põhja-Balti laevastik, aastast 1947 8. sõjalaevastik) Tallinna mereväebaasi ja ka Paldiski baasi väljaehitamine, milles kasutati tööpataljone ja Saksa sõjavange[2].

  Pikemalt artiklis Nõukogude tööpataljonid Eestis, Baltvojenmorstroi, Nõukogude sõjavangilaagrid Eestis

29. veebruaril 1944 NSV Liidu SARKi sõjavangide ja interneeritute peavalitsuse antud korralduse järgi tuli rakendada kõik jõud Tallinna mereväebaasi rajamiseks ja 3. detsembril 1944 moodustas NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee NSV Liidu SARKi Balti mereväebaaside ehitusvalitsuse Baltvojenmorstroi, keskusega Tallinnas. Tallinna mereväebaasi ehitus koosnes kolmest ehitusorganisatsioonist ja laevatehasest: Gidrostroi – sadamarajatised miini-, Bekkeri ja kaubasadamas ning Põhja-Balti laevastiku erilinnaku ehitus; PromstroiPõhja-Balti laevastiku telefoni-telegraafikeskuse, kasarmute ja sauna-pesumaja ehitus, Baltvojenmorstroi elamuehitus ja mitu tsiviilobjekti; Spetsstroi – Põhja-Balti laevastiku ladude, töökodade, külmhoone, raadiokeskuse ja Suurküla (Ämari) lennuvälja, laevastiku mereväe varulennuvälja ehitus; Sudostroilaevatehas nr 871.

1955. aastal toimunud rahvusvahelise desarmeerimisprotsessi tulemusena liideti Põhja- ja Lõuna-Balti laevastik jälle ühiseks Punalipuliseks Balti laevastikuks.


Tallinna mereväebaasi koosseis nõukogude perioodi lõpulRedigeeri

ÜldistavaltRedigeeri

1990-ndail kuulus Tallinna mereväebaasi (sõjaväeosa nr 87525) koosseisu:

  • Juhatus, 94. traaleribrigaad, 3 üksikdivisjoni (1. raketikaatrite üksikdivisjon, 14. allveetõrjelaevade üksikdivisjon ja 23. remonditavate laevade divisjon) ja 78. laevabrigaad Riias;
  • 2 abilaevade divisjoni ja 1 päästelaevagrupp (kokku 55 laeva ja muud ujuvvahendit; neist üks abilaevadivisjon ilmselt Riias);
  • 159 kaldaväeosa ning asutust (Eestis ja Lätis);

LaevaüksusedRedigeeri

Baasis asusid nõukogude perioodi lõpul:
  • 94. Punalipuline traalerite brigaad (s/o 21000) Miinisadamas.
    • 55. Punalipuline meretraalerite divisjon, kuhu kuulusid meretraalerid: "Jevgeni Nikonov", "Komsomolets Belorussi", "Kontradmiral Jurkovski", "Semjon Rošal", "Svjazist", "Železnjakov", "Viitseamiral Kostõgov", "Vladimir Gumanenko", "MT-73", "MT-179", "MT-205","MT-301", "MT-303", "MT-711".
    • 40. kaardiväe baasitraalerite divisjon, kuhu kuulusid baasitraalerid: "Altaiski Komsomolets", "Komsomolets Estoni", "BT-44", "BT-90", "BT-102", "BT-122", "BT-137", "BT-143", "BT-150", "BT-177", "BT-240", "BT-268", "BT-329", "BT-360".
    • 152. kaardiväe reiditraalerite divisjon, kuhu kuulusid reiditraalerid: "RT-71", "RT-102", "RT-128", "RT-137", "RT-227", "RT-300", "RT-331", "RT-332", "RT-348", "RT-697" ja baasitraalerid "BT-128", "BT-162".
  • 1. üksik kaardiväe raketikaatrite divisjon (s/o 20951, в/ч 20951) Paldiski Põhjasadamas
  • 14. allveetõrjelaevade üksikdivisjon (s/o 10407, в/ч 10407), mille koosseisus väikeallveetõrje laevad ja -kaatrid ja
  • 23. remonditavate laevade divisjon, Bekkeri sadamas
  • 76. hävitajate brigaad (s/o 31062, в/ч 31062) Hundipea sadamas
  • 78. laevabrigaad Riias (s/o 98642, в/ч 98642), venepäraselt Ust-Dvinskis
  • 465. abilaevade divisjon (s/o 51354, в/ч 51354), 133. abilaevade grupp
  • 1212. päästelaevagrupp.

Abilaevade hulka kuulusid: demagnetiseerimislaevad, hüdroakustilised laevad, kaablilaevad, meretankerid, jäämurdjad, merepuksiirid, transpordilaevad, meretuukrilaevad, ujuvkraanad, tuletõrjekaatrid, iseliikuvad reidi-kuivlastipraamid, pilsivete- ja prahikogumislaevad, tuukrikaatrid, reidikaatrid, reisikaatrid (kokku 55 laeva ja muud ujuvvahendit; neist üks abilaevadivisjon ilmselt Riias).

SadamadRedigeeri

TugiteenistusedRedigeeri

HüdrograafiateenistusedRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri