Tallinna vesilennukite angaar
Tallinna vesilennukite angaar praeguses Lennusadamas ehitati aastatel 1916–1917. Kavas oli ehitada kolm angaari, teisest angaarist jõuti ehitada valmis ainult vundament, mis tänapäeval on arvatavasti säilinud pinnases. Kolmandat angaari ei hakatud üldse ehitama.
Ajalugu
muudaPeeter Suure Sadama koosseisu ei olnud esialgu (1911) kavandatud vesilennukite sadamat. 1916. aastal kuulutati välja võistlus vesilennukite angaaride projekteerimiseks uue sõjasadama idaossa. Võistlusel osales 11 ehitusfirmat. Nende hulgast valiti välja nii projekteerijaks kui ka ehitajaks Taani firma Christiani & Nielsen, kellel oli esindus ka Petrogradis.[1]
Projekt töötati välja Christiani & Nielseni Kopenhaageni peakontoris, kus tollal juhtis projekteerimisosakonda peainsener Herluf Forchhammer.[2] Projekti konstruktor oli Sven Schultz.[3] 1943. aastal hävis tulekahjus Christiani & Nielseni Kopenhaageni peakontori arhiiv, kus võis leiduda vesilennukite angaaride komplektne dokumentatsioon.[4] Üks eksemplar originaalprojektist on tõenäoliselt säilinud Peterburis[4] ja üksikuid jooniseid on säilinud ka Ajalooarhiivis Tartus.[5]
Angaaride konstruktsioonid arvutati tõenäoliselt välja membraaniteooria abil. Ehitati aastatel 1916–1917. Kui novembris 1917 tuli käsk sõjategevuse tõttu ehitamine lõpetada, oli esimese angaari toorehitis ja teise angaari vundament valmis. Kolmandat angaari ei oldud veel alustatud.
Esimese angaari ehitus lõpetati Saksa esimese okupatsiooni ajal ajutisena ja see võeti vesilennukite hoiukohana kasutusele. Ehitustöid tehti veel 1920.–1930. aastatel.
Alates 1988. aastast on angaar tunnistatud Eestis kultuurimälestiseks. Angaaris tegutseb alates 2012. aastast Eesti Meremuuseum.
Tarindus
muudaHoone koosneb põhiosas 24 raudbetoonpostist ja 12 raudbetoondiagonaalist, mida katab kolm kaksikkõverat kuplikujulist raudbetoonkoorikut ning seitse silindrikujulist raudbetoonkoorikut.[2] Kooriku paksus harjal oli 8 sentimeetrit, tugede juures 12 sentimeetrit.[3] Angaari põhiplaan on 109 × 36 meetrit ning kuplite keskel asuv valguslatern on läbimõõduga ligikaudu 10 meetrit.[1]
Nii suuremahuline raudbetoonist konstruktsioon on märkimisväärne nii ehitusteaduslikus kui ka -tehnilises mõttes. Angaari katab konstruktsiooniajaloo seisukohalt väärtuslik ja unikaalne õhuke raudbetoonist koorik, mis on loodud ajal, mil polnud veel pädevat teooriat koorikute arvutamiseks.[6] See kuulub maailma kõige varasemate raudbetoonkoorikute hulka.[1][7]
Tallinna vesilennukite angaariga analoogilisi konstruktsioone hakati mujal maailmas laiemalt rajama alles 1930. aastatel, see tegevus hoogustus aga 1950. aastatel, kui koorikute teooria ja arvutusmeetodid olid juba suures osas välja kujunenud.[2]
Restaureerimine
muuda
Vesilennukite angaari restaureerimisprojekti koostasid 2009. aastal Tallinna Tehnikaülikooli professor Karl Õiger ja aasta varem vanade raudbetoontarindite restaureerimise alal doktorikraadi saanud Heiki Onton.[8] 2010. aastal hakkas Nordecon Ehitus angaari restaureerima, projekti esialgne maksumus oli 111 miljonit krooni. Selliseid suuri koorikehitisi ei ole seni restaureeritud ei Eestis ega ka lähiriikides.[9] Mais 2011 küsis Meremuuseum riigilt täiendavalt 2,3 miljonit eurot. Restaureerimine lõppes 2011. aasta novembris.[10]
„Nii õhukeste seintega konstruktsiooni ilma vahepostideta nii suure ava katmiseks projekteerida oli tõeline vägitegu. Nüüd kui ma tulen tänapäeva tagasi, siis ma ütlen, et ehitaja poolt selle taastamine on samuti vägitegu.“
– Professor Karl Õiger [11].
Pärast restaureerimist on vesilennukite angaarist saanud ainulaadne meremuuseum maailmas.[12] Restaureeritud angaar pälvis 2012. aasta betoonehitise auhinnas.
Kuulsaid ehitajaid
muuda- Angaari ehitamisest on osa võtnud ka tollal 16-aastane Georg Meri, hilisem diplomaat ja Shakespeare'i tõlkija.[13]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Valdek Kulbach. Ehituslikud tehnikamälestised Eestis. Insenerikultuur Eestis. 1. köide. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli kirjastus, 1982, lk 55
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Vesilennukite angaaride ajalugu ja uuestisünd sirp.ee
- ↑ 3,0 3,1 Jevgeni Kaljundi. Vesilennukiangaarid Miinisadamas. // Eesti Arhitektuur 1. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1993, lk 97
- ↑ 4,0 4,1 Vesilennukite angaarid Eesti Meremuuseum
- ↑ "Sensatsiooniline leid Tartust. Eesti Ekspress, 18. märts 2011". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. november 2011. Vaadatud 3. märtsil 2012.
- ↑ Maris Suits. "Varajane raudbetoon Eesti arhitektuuris. Restauraatori vaatenurk". Tallinn 2009
- ↑ Vesilennukite angaare üksikasjalikult uurinud arhitektuuriajaloolane Jevgeni Kaljundi peab tõenäoliseks, et angaarid olid maailma esimesed raudbetoonkuppelkoorikud. // Eesti Arhitektuur 1. Tallinn: Kirjastus Valgus, 1993, lk 97
- ↑ Karl Õiger Eesti Teadusinfosüsteemis
- ↑ Miinuskraadid ohustavad vesilennukite angaaride renoveerimist Artiklid arheoloogiast ja ajaloost
- ↑ Vesilennukite angaarid valmivad lubatud ajaks tallinnapostimees.ee
- ↑ Vesilennukite angaaride avamine lükkub edasi err.ee
- ↑ Vaata videot
- ↑ Vesilennukite angaarid kui arhitektuuripärl[alaline kõdulink] aripaev.ee
Kirjandus
muuda- "Vesilennukite angaar. Lennukikuurist muuseumiks". // Meremuuseum. Tallinn 2014
Välislingid
muuda |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tallinna vesilennukite angaar |
- Mati Õun, Lennusadam, Tehnikamaailm, 30. jaanuar 2010
- Vesilennukite angaari 360° aeropanoraam/ aerofoto
- "Meremuuseumi hakkab kütma meri". Tallinna Postimees, 7. oktoober 2011
- Tallinna vesilennukite angaar kultuurimälestiste riiklikus registris