Ava peamenüü

Peeter Suure Sadam oli Venemaa keisririigi poolt aastatel 1911–1917 Tallinna rajatud mereväebaas.

Pärast Vene-Jaapani sõda koostatud uue Vene laevastikuprogrammi täitmiseks otsustati aastatel 1907–1909 rajada uus ja Läänemerel tähtsuselt teine mereväebaas Tallinna. Vana sõjasadamat tarvitas juba kaubalaevastik ning see olnuks uute laevade jaoks niikuinii väike. Nüüd hakati omandama vabasid alasid kesklinnast lääne pool, alates Kalaranna fordi (mis oli juba harilik kasarmulinnak) läänenurgast.

Uue sõjasadama umbes 2,2 km2 suurust ala piiras veel Kalamaja kalmistu, Volta tehas, Tallinna manöövrijaamast (praegune Tallinna Kopli kaubajaam) 1890. aastatel ehitatud sadamaraudtee haru ning Kopli tee. Läänes jäi piir linnale kuuluva Kopli mõisa maadega. Sadama-ala hõlmas asustamata Tükipealse poolsaare, siit pöördus piir põhja, jõudes madalmerd pidi Suure ja Väikese Paljassaareni.

Varasemad sõjalised ehitisedRedigeeri

Ühel 1786. aasta Tallinna ümbruse kaardil on Hundipea poolsaarest idas lahesopis kujutatud suurtükipatareid.[1] Kujutamise koht ja laad lubavad oletada, et sellisel kujul antud kohas patareid ei olnudki. Vähemalt Krimmi sõja ajal paiknes aga juba poolsaare tipus huvitava nimega patarei (Edukas patarei) 12 suurtükiga.[2]

Patareile ehitati veel 1855. aastal juurde meeskonnavarjend[3] ning see on veel hästi näha 1880–1882. aasta kaardil. Samal kaardil on praeguse Tööstuse ja Erika tänava nurgal kujutatud patarei, mille otstarve võiks olla Eduka patarei tagala kaitsmine, kuid mille kohta pole aga mingit muud teavet.[4] 1910. aastatel olid varasemad sõjalised ehitised juba hävinenud.[5]

1911. aasta kavaRedigeeri

Väikese Paljassaare idaküljelt kavandati 1911. aasta plaani[6] järgi Tallinna lahele umbes 2,5 km pikkune murtud kujuga muul, mis oleks põhjapiirina kaitsnud sadama-ala (pindala umbes 3,5...4 km2) lainete eest. Hundipea poolsaarest itta jääv lõunaranniku osa kavandati miini- ja torpeedolaevastiku sadamale, loodesse jääv osa hooldelaevastiku sadamale ning lääneosa Tükipealse poolsaareni sõjalaevade remondisadamale ja laevatehasele.

Sadama haldushooned, majutus- ja eluhooned, töökojad, elektrijaamad jms oleks paigutatud sadamaraudtee, Kopli tee, Sitsi mäel oleva Kopli mõisa piiri ja mere vahelisele alale. Tükipealse ja Väikese Paljassaare vaheline madalmeri pidi täidetama ning saadud maismaatüki kaldapealsele rajatama söe-, õli- jms kaid, kogu alale aga erinevate kütuste ladusid. Mõlema Paljassaare rannikut ning nendevahelist madalmerd oleks samuti olulisel määral täidetud, kuid siia taheti rajada peamiselt laskemoonaladusid ja nende varustusteid.

1912. aasta muudetud kavaRedigeeri

Venemaa Läänemere-laevastiku juhataja aseadmiral (maist 1913 admiral) Nikolai von Esseni (1860–1915) juhendamisel tehti aga mereväebaasi kava 1912. aastal ringi.[7]

Ka kärbitud ja tegelikkusega paremini kohandatud kava elluviimine tekitas ka omakorda veelgi suuremaid muudatusi. Mereväebaasi olemuslikult eri osades ilmnenud probleemide tõttu ei tulnud midagi välja üheaegselt valmivatest osadest koosnevast terviklikust kompleksist. Suur rajamisulatus ja seetõttu osade hilisem täiesti erinev kasutus killustas mereväebaasi terviklikust veelgi.

Vanasadama ja Admiraliteedi alaRedigeeri

Mereväebaasi alluvusse jäi ka Admiraliteedi töökodadena alustanud ja sellistena ka hiljem tuntud Tallinna Sadamatehased endise Admiraliteedi alal Vanasadamas. Nende tootmis- ja remondivõimsus oli aga väike, vajalikud ümberkorraldused oleksid olnud kallid ning laienemist oleks takistanud piiratud maa-ala. Seetõttu alustatigi mereväebaasis Karjamaa, Hundipea ja Tükipealse poolsaare alale uue tehase ehitamisega (tinglik hilisem nimetus Remondisadam, rahvapäraselt aga "Uus-Portu"), et tulla toime sõja tõttu kasvanud tööde mahuga. Arvatavasti oleks uue tehase täielikul valmimisel sinna viidud üle ka Vanasadama vanad tehased (rahvapäraselt "Vana Portu").

Vanasadamas sai sõja ajal (1916) suuri alasid endale aga hoopis Peeter Suure Merekindlus, kes rajas olemasolevatesse ehitistesse oma suurtükiväe laskemoonaladusid, garaaži, ratsahoovi jms ning ka oma kesklao. Viimase uus kitsarööpmelise raudtee võrgustik ühendati Tallinn-Sadama raudteejaamaga, mis omakorda oli ühenduses kogu merekindluse raudteede võrguga.

Põhjamuul (hiljem Kivisild ja Katariina muul), Suur Puusild ning linnak Väikesel PaljassaarelRedigeeri

Muuli hakati 1913. aastal ehitama suuresti sarnasena 1911. aasta projektis olevaga, ent veidi enam liigendatuna. Muul rajati risti saare eriliste looduslike eeldusteta idarannaga. Muul oli kavandatud ainult lainemurdjana ja seal polnud kaikohti. Kokku jõuti rajada umbes pool kilomeetrit muuli (kavandatud oli umbes 2,5 km pikkune).

  Pikemalt artiklis Katariina muul

Muulist 100 m lõuna poole rajati sellega rööbiti puidust lai sadamasild (hiljem tuntud kui Suur Puusild, mille varemed on tänapäevalgi näha). Sillale paigaldati 750-mm kitsarööpmeline raudtee, mis teenindas ehitusaegset linnakut. Raudteed oli kokku umbes 300 m. 1921. aastal ehitas Tallinna Sadamavalitsus Suurelt Puusillalt läbi madalmere Suurele Paljassaarele uue raudtee (kokku umbes 3 km), et viia Vanasadamast ära linna ohustavad miinilaod.

Belgia ehitusettevõte Ackermans & van Haaren rajas saare idarannikule valdavalt puitehitistega ehitusaegse linnaku. Selle ehitised (veetorn, pumbajaam, vedurikuur jm) teenindasid peamiselt lähikonnas olevaid ehitusmaterjalitehaseid ja -ladusid.

1918. aastal jäid muuli ja linnaku ehitustööd seisma. Linnak müüdi 1920. aastatel peamiselt Paljassaarte asukaile ehitusmaterjaliks, osasid ehitisi kasutas Eesti merevägi ja piirivalve. Lõplikult lammutas vanad ehitised Nõukogude merevägi. Tänapäeval on linnakust oletatav vaid ühe sepikoja vare.

Keisri külaskäik ja KeisripaviljonRedigeeri

Muul ja selle ehituslinnak olid tõenäoliselt esimesed, mida hakati mereväebaasis ehitama. Arvatavasti seepärast viidi siin läbi mereväebaasi nurgakivi (põhjakivi) paigaldamise tseremoonia. Üritus ise toimus 12. juulil (vkj 29. juunil) 1912[8], kogu programm kestis Tallinnas mitu päeva. Kohal oli ka keiser Nikolai II, kes oma käega paigaldas põhjakivi ja nimetas uue baasi ametlikult Peeter Suure Sadamaks.[9]

Keisrile ja tema kaaskonnale rajati tseremoonia ajaks uued (ent siiski ajutisema iseloomuga) ehitised. Peahoone püstitati tulevase peamuuli alguskohale. Edasise ehituse aegu kasutas Belgia ehitusettevõte Ackermans & van Haaren seda kontorina, kuid veel 1920. aastatel teati seda hoonet Keisripaviljonina. 1922. aastal jäeti kehvas seisukorras ühekorruseline paviljon kui riigile vajalik müümata. Tõenäoliselt lammutati paviljon lõplikult 1925–1926. aasta muuli ümberehituse käigus.[10]

Mõnikord on seda pidulikku ehitamise algust aetud segi kaks aastat hiljem Peeter Suure Merekindluses kavandatuga.[11] Nurgakivi paneku tseremoonia merekindluses pidi toimuma Meresektori osas 13. juuli 1914 (vkj 30. juuni 1914) ennelõunal Naissaarel ja Lõunasektori osas Mere- ja Maarinde ühendjuhtimiskeskuses pärastlõunal Vääna-Vitil.[12] Läheneva sõja tõttu jäi keisri osalemine ära ning merekindluses pidulikku üritust ei toimunudki.

LaskemoonalaodRedigeeri

1911. aasta projekti järgi kavatseti mereväebaasi kesklaskemoonaladu paigutada mere arvelt tublisti laiendatavatele Paljassaartele. Kompleksi ohtlik lähedus baasile sundis aga sellest plaanist loobuma.

1914. aastal hakati aga Katleri mõisa lähedale Maarjamäe klindinõlva loodus- või tehisjäärakutesse ehitama nelja ladu, mis oleksid hiljem kaetud pealt pinnasega. Maarinde jaoks ehitati kõrval kaks tunnelladu. Hiljem jäid need ehitised pooleli ja on tänaseks osaliselt varisenud sisse.

Praegusest Nõmme turust kirdes hakati Mustamäe nõlva ehitama kolme tunnelladu – kaks neist mereväe ja üks PSM Maarinde jaoks. Tänaseks on kõik need varisenud kokku. Tunnelladusid kavandati ka Viimsi kõviku nõlva, kuid nende ehitust isegi ei alustatud.

Suurim mereväe laokompleks kavandati aga paeklindi nõlva Kadaka küla ja Tabasalu vahele.

  Pikemalt artiklis Astangu tunnellaod

ElamislinnakRedigeeri

Kivist suurkasarmudRedigeeri

 
Tööstuse tänava äärde planeeritud kasarmuhoone osa tänapäeva Arsenali Keskuses

Praeguse Erika ja Tööstuse tänava ristist lõuna pool asus elamislinnak. Tööstuse tänava äärde ehitati kasarm, risti sellega, otsaga Tööstuse ja esiküljega Erika tänaval asetses täpselt samasugune teine kasarm, kumbki mõeldud 1 000 alamväelasele. Tööstuse tänava kasarmust jõuti ehitada ainult keldrikorrus ja selle vahelagi. Erika tänava kasarm sai toorehitisena valmis. Arvatavasti kavatseti siia rajada teisigi eluhooneid (nt kaks maja konduktoritele jt alamteenistujatele), algselt oli kavas veel rajada saun-pesumaja, majandushoone-arsenal jm.

Tööstuse tänava kasarmule ehitati 1920. aastatel peale üks korrus (keskosas kaks korrust) ning hoonest tehti sõjatehas Arsenali kontori- ja tehasehoone. Erika tänava kasarmust sai nüüd samuti Arsenali tehase- ja kontorihoone. Tehasele ehitati veel uusi hooneid ning seda laiendati ka lõuna poole, kus algselt oli sõjasadama muud ehitised.

2016. aasta sügisel avati endisest sõjatehasest ümber ehitatud hoonetekompleksis Arsenali kaubanduskeskus.

Veejaam-katlamajaRedigeeri

 
Arsenali veetorn

Linnaku keskel oli kogu sõjasadama jaoks olulises ühendehitises veetorn, pumbamaja, veemagestusjaam ja elamislinnaku katlamaja. Sellest lõunas olid raudbetoonist poolmaa-alused mageveehoidlad. Katlamajast tehti 1920. aastatel Arsenali suurtükkide remondikoda, veehoidlatest 1925. aastal bensiinihoidlad. Veetorn ehitati 1950. aastatel oluliselt kõrgemaks, veehoidlad on tänaseks lammutatud.

Punased kasarmudRedigeeri

Elamisala edelanurgas, praeguse Kopli ja Erika tänava ristil, asus alamate auastmete üleajateenijate linnak - nn Punased kasarmud. Siia kavandati 10 elamut, igas 42 põhiliselt ühetoalist korterit. Nende majade projekti (1913) autor oli arvatavasti mereväeinsener polkovnik Aleksandr Jaron. Maju jõuti ehitada ainult kolm, kuid need kõik on üldiselt säilinud ning on ka kaitse all (mälestis nr 8724, 8750 ja 8751).

Ajutine puitkasarmulinnakRedigeeri

Elamisala kagunurgas (tänapäeval üldiselt Kopli tänav 76 krundil) paiknes allveelaevnike ajutine puitlinnak (kivikasarmute ehitamine veel kestis). Kopli tänava ääres asus piduliku sissesõidutee ääres ohvitseride kasarm, selle taga aga kaks meeskonnakasarmut, mis kumbki oli mõeldud 192 mehele. Meeskonnakasarmutesse ja majandushoonetesse olid pääsud praeguselt Erika tänavalt, n-ö hoovi poolt.

Linnakus oli veel arsenal, ühendhoonena pesu- ja katlamaja ning saun, meeskonna köök ja söökla, tall, küün jm. 1924. aastal ehitati siia Mereväe Ekipaaži jaoks uus suur kasarm. Ohvitseride kasarmust sai ekipaaži staabihoone, meeskonnakasarmud lammutati 1930. ja 1932. Tänapäeval on allveelaevnike linnakust säilinud ainult pesu- ja katlamaja ning ekipaažist uus kasarm.

MiinisadamRedigeeri

Mereväebaasi sadama esialgselt idapoolne bassein kavandati miinide, torpeedode jms varustatud laevade sadamaks, kus olid ka vastava varustuse ladustamise ja hooldamise, aga ka vastavate laevade hooldamise ehitised.

  Pikemalt artiklis Miinisadam

KaravanisadamRedigeeri

Hundipea poolsaare loodeotsa kavandati algselt hooldelaevastiku sadam. Kui tööd läksid 1912. aastal lahti, kasvas nõudlus süvendite järgi. Neid toodi juurde Peterburist Liibavini, kokku oli sadamas töötamas umbes 20 süvendit. Nendest moodustatud karavanid andsid sadamale ka rahva seas tuntud nime – Karavanisadam.

  Pikemalt artiklis Hundipea sadam

RemondisadamRedigeeri

Mereväebaasi ehk kõige tähtsamgi osa oli Hundipea ja Tükipealse poolsaare vaheline lahesopp, kuhu 1911. aasta plaani järgi kavandati kogu baasi uus riiklik sadamatehas. Plaanidel on seda osa baasist üldiselt nimetatud Remondisadamaks, sest kuigi uute laevade ehitamist siin ei plaanitud, oli siia kavandatud kõikide laevaklasside plaaniväline ja -järgne remont.

Siin pidi paiknema kokku kolmteist dokki: neli suurt avariidokki, kaks keskmist dokki ning väiksemad dokid miinilaevadele, kaatritele jm väiksematele alustele; lisaks tehasele vajalikke töökodasid ning erinevaid ladusid, sh ka kütusehoidlaid. Siia oleks arvatavasti hiljem toodud üle ka Vanasadama tehased ja mereväebaasi.

1912. aasta muudatustega kärbiti plaanitud mahtu, kuid kavandatu suuremat osa hakati viima ellu. Suuri dokke otsustati rajada kolm, keskmisi kaks ja väikseid neli. Rajada jõuti kagupoolse suure (1. dokk) ja loodepoolne keskmise (4. dokk), seejärel keskmise suure (2. doki) ja kagupoolse keskmise (5. doki) ning ühe miinilaeva dokikambri süvend.

Väikestest dokkidest põhjapoole kuni Väikese Paljassaareni alustati 1912. aastal uute sadamabasseinide süvendamist – neid oli kavas kokku 12. Sadama laevateedelt, basseinidest ja dokkidest saadud pinnas veeti Tükipealse poolsaare ja Väikese Paljassaare vahelisse madalmerre – nii ühendati Väike Paljassaar mandriga. Suuremat osa töid teostas Belgia vesiehitusettevõte Ackermans & van Haaren.

Üks üsnagi haruldane joonis[13] lubab aimata, kuidas kavandati dokkide ehitamist. Joonisel on kujutatud 1. doki kaevetöödeks ülesseatud masinaparki, laadimis- ja lossimislaevade asetust, varustusraudteede võrku ning kambriseinte ehituse betoonitehast.

Dokikambri põhjas oli kaks köisteed, mille lastivankrid tõmmati kallakut mööda üles otse töömaa taha lahesoppi ehitatud sillale. Kärgkastidele ja vaiadele rajatud sillal paiknes ka köistee masinjaam. Silla mõlemal pool oli kaks kaikohta, mida teenindas kaks portaalkraanat ning üks vantidega mastnoolkraana.

Dokikambri lastivankreid teenindas süvendi põhjas neli ja süvendi pikiäärtel neli portaalkraanat. Süvendi nurkadel seisis neli vantidega mastnoolkraanat, mis tõenäoliselt teenindasid kambriseinte betoneerimistöid. Betoonitehase varustamiseks oli paigaldatud aga Eesti oludes teadaolevalt esimene kaabelkraana.

Kraana algpüloon ja masinjaam oli paigutatud lahesoppi kärgkastidele. Kraanajaama ja kaldapealse vahele jäi parasjagu ruumi, et betoonitooret toovad laevad said jääda seal ankrusse. Kaldapealsel oli kraanatee vahepüloon, sealt läks teekaabel otse üle samal ajal süvendatava doki.

Teisel pool dokitöömaad oli betoonitehase putsolaani, tsemendi ja liiva (tõenäoliselt ka jämetäite) punkrid. Betooniseguri alt sõitis läbi kitsarööpmeline rong. Tehase taga oli kaabelkraana jäikjalgadega toestatud lõpp-püloon. Kraana sille oli mere pool 250 m ja maa pool 450 m, kokku siis 700 m. Lastivankri kandevõime oli 6 t.

See kompleks teenindas ainult ühe suure (1. doki) kambriehitust. Varustusraudtee ja reidi kraanajaam oleks jäänud kohale, kui oleks hakatud kaevama kõrvalasuva 2. doki süvendit, kuid muu paigaldis oleks mahukate tööde käigus tõstetud ümber.

Püstitada jõuti kaks suuremat tehasehoonet, vähemalt kolm suurt tehasehoonet jäi pooleli. Põhjasüvendite korrashoid andis aga alles poolikule Remondisadamale tublisti tööd.

Pärast sõda leotati dokkides Lutheri vabriku puitu, miinilaeva dokki rajas Jakob Kiil oma kuulsa paaditööstuse.

Tänaseks on keskmiste dokkide kohal sadamaväljakud, suurte kohal aga Lahesuu sadam. Kiili doki kohal on Paljassaare sadama nimetu bassein (37.-40. kai). Tehasehooned on kas ehitatud ümber või lammutatud ära. Ühtegi Remondisadama ehitist pole ametliku kaitse all, kuid selle mõttega pole seda ala üldse uuritudki.

  Pikemalt artiklis Lahesuu sadam
  Pikemalt artiklis Paljassaare sadam

Merelennujaam PiritalRedigeeri

Pirita jõe suudme vasakule kaldale kavandati 1913. aastal Tallinna Merelennujaam, mis pidi kuni uue lennusadama valmimiseni toimima vesilennukite baasina. Jaam tegutses aastatel 1915–1918 ning selle suuremad ehitised viidi aastatel 1919–1920 mujale.

  Pikemalt artiklis Tallinna Merelennujaam

ViitedRedigeeri

  1. Eesti Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv EAA 2072-2-1
  2. 1854. Venemaa Riiklik Sõjaajalooarhiiv RGVIA-349-36-2919
  3. 1856. Eesti Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv EAA 79-2-98
  4. Tallinna Linnaarhiiv TLA 149-5-1415
  5. 1909. Piirkond 1908. aastal. Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiiv ERA 498-12-605, leht 124
  6. Venemaa Riiklik Mereväearhiiv RGAVMF-326-2-1604
  7. Sadamabasseinide plaan. Eesti Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv EAA 3724-5-3184
  8. "Keiser Peeter Suure sõjasadama põhjakiwi panemine". Päevaleht, 30. juuni 1912 (ukj 13. juuli 1912)
  9. "Päewauudised. Keiserlik käsukiri Tallinna sõjasadama nurgakiwi panemise puhul". Tallinna Teataja, 2. juuli 1912 (ukj 15. juuli 1912)
  10. Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiiv ERA 498-12-121
  11. Heino Gustavson. "Merekindlused Eestis 1914–1940". Olion, Tallinn 1993. Lk 23
  12. Eduard von Dellingshausen. "Im Dienste der Heimat. Erinnerungen des Freiherrn Eduard von Dellingshausen". Ausland und Heimat. Stuttgart 1930
  13. 1912. Eesti Rahvusarhiivi Ajalooarhiiv EAA 2479-2-8

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri