Vesilennuk
Vesilennuk on lennukitüüp, mis on kohandatud veepinnalt startimiseks ja sellele maandumiseks[1]. Sellise lennuki teliku rattad on asendatud (ka lisatud) suusalaadsete ujukitega (pontoonidega) või ujukiga, mis tagavad lennuki ujuvuse ja liikuvuse veepinnal.
Vesilennukid jaotatakse paatlennukiteks, mille kere on tavaliselt paadikujuline ja laskub vahetult vette, ning pontoonlennukiteks, mille kere ei lasku vette ja millel on üks või kaks ujukit. Peale selle eristatakse amfiiblennukeid, millega saab maanduda nii vette kui kuivale ja millel on maapinnale maandumiseks ratastelik.[1]
28. märtsil 1910 sooritas Henri Fabre Marseilles esimesed lennud vesilennukiga. Tema lennuk on säilinud ja seda hoitakse Marseille lennuväljal.[2]
Vesilennukeid kasutatakse tänapäevani. Kuid vesilennukid ei ole väga suured, nendega ei saa vedada väga palju inimesi ega lasti. Seetõttu kasutatakse vesilennukeid hõreda asustusega aladel, kus pole vajadust väga suurte lennukite järele. Samas peab olema maandumiseks ja õhkutõusuks sobivaid suuri veekogusid. Niisugused tingimused valitsevad suuremas osas Kanadast, samuti Alaskal.
Vaata ka
muuda- Vesilennukite angaar – betoonkoorikehitis Tallinnas Lennusadamas, 21. sajandi alguses on selle haldaja Eesti Meremuuseum.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Tehnikaleksikon, lk. 575
- ↑ 28. märtsil 1910 tehti esimene lend vesilennukiga ERR Novaator, 28.03.2012.
- ↑ Nordecon asub vesilennukite angaare rekonstrureerima, Äripäev, 14.04.2010.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vesilennuk |