Vesilennuk
Vesilennuk on lennukitüüp, mis on kohandatud veepinnalt startimiseks ja sellele maandumiseks.[1] Sellise lennuki teliku rattad on asendatud (ka lisatud) suusalaadsete ujukitega (pontoonidega) või ujukiga, mis tagavad lennuki ujuvuse ja liikuvuse veepinnal.
Vesilennukite seas on paatlennukeid, mille kere on tavaliselt paadikujuline ja liigub vees, ning pontoonlennukeid, mille kere ei lasku vette ja millel on üks või kaks ujukit. Peale selle eristatakse amfiiblennukeid, millega saab maanduda nii vette kui ka maapinnale ja millel on maapinnale maandumiseks ratastelik.[1]
28. märtsil 1910 tegi Henri Fabre Prantsusmaal Marseilles vesilennukiga esimesed lennud. Tema lennuk on säilinud ja seda hoitakse Marseille lennuväljal.[2]
Vesilennukeid kasutatakse tänapäevani. Kuna need ei ole kuigi suured, ei saa nendega vedada korraga palju inimesi ega lasti. Seetõttu kasutatakse vesilennukeid hõreda asustusega aladel, kus suuri lennukeid pole otstarbekas kasutada. Samas peab nende maandumiseks ja õhkutõusuks leiduma maastikul sobivaid suuri veekogusid. Niisugused tingimused valitsevad suuremas osas Kanadast, samuti Alaskal.
Vaata ka
muuda- Vesilennukite angaar – betoonkoorikehitis Tallinnas Lennusadamas, 21. sajandi alguses on selle haldaja Eesti Meremuuseum.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Tehnikaleksikon, lk. 575
- ↑ 28. märtsil 1910 tehti esimene lend vesilennukiga ERR Novaator, 28.03.2012.
- ↑ Nordecon asub vesilennukite angaare rekonstrueerima, Äripäev, 14.04.2010.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vesilennuk |