Telik on õhusõiduki veermik. Teliku peamised ülesanded on hoida õhusõidukit stabiilsena ruleerimisel, peale- ja mahalaadimisel. Maandumistelik on vajalik manööverdamiseks ja lennuki osade maapinnast piisavalt kõrgel hoidmiseks. Samuti võtab maandumistelik vastu maandumisel tekkiva löögi.[1]

Boeing 747 sissetõmmatav põhitelik

AjaluguRedigeeri

Esimene ratastega maandumistelik ilmus aastal 1903 lennukil Santos-Dumont no. 14 bis. Esimese lennu tegi see õhusõiduk 1906. aasta oktoobris Euroopas. Sellele järgnes mitu lendu lennukitega, mille maandumistelik oli ratastega. Näiteks lennuki BleriotXI (1908) [Joonis 1], mille disainis prantsuse lendur, leiutaja ja insener Louis Bleriot. Silver Darti (1909) [Joonis 4] lennuki disainis Kanada lennunduse teerajaja Douglas McCurdy. Samuti olid rattad Roe Triplane'i (1909) [Joonis 2] lennukil, mille disainis inglise piloot ja lennukitootja Alliot Verdon Roe. Need olid nimetatud lennukite esimesed lennud.[2]

 
Joonis 1. BleriotXI[3]
 
Joonis 2. Roe Triplane[4]
 
Joonis 4. Silver Dart[5]

Peale esimese maailmasõja algust oli lennuki disain peamiselt põhinenud sabatelikuga lennukitele. Sabas oli ratta asemel tugi. Samuti oli maandumistelikut täiustatud nõnda, et sel esines ka amortiseeriv võimekus. Selleks kasutati ümber telje seotud bendžiköit.[2]

Sopwith Camel, SPAD VII ja SE5 olid tüüpilised esimese maailmasõja aegsed hävitus- või luurelennukid. Maandumisel kasutati amortisaatorina ümber telje seotud bendžiköit, mis lubas teljel liikuda 7,5–10 cm [Joonis 5].[2]

 
Joonis 5. Varajased maandumistelikud[2]

Maandumisteliku tüübidRedigeeri

Maandumisteliku disain on lennuki ülddisaini nõuete osa. Selleks, et disainida sobiv telik, tuleb silmas pidada järgmiseid parameetreid: õhusõiduki hind, stabiilsus ja kasutusala ning õhusõiduki hooldatavus ja toodetavus. Kõik eelnevalt loetletud nõuded võetakse arvesse maandumisteliku disainimisel. Põhiliselt on olemas kümme tüüpi maandumistelikuid [Tabel 1].[1]

Tabel 1. Maandumisteliku tüübid[1]

Tüüp Tüübinimetus inglise keeles Kirjeldus
1. ??? TÕLGI ! Single main Üksik ratas lennuki keskteljel, mis on toestatud väiksemate ratastega [Joonis 6].
2. Bicycle Kaks lennuki keskteljel asetsevat ratast, mis on toestatud väiksemate ratastega [Joonis 6].
3. Quadricycle Lennuki ees on kaks peamist ratast. Sabas asetseb üks väiksem telik lennuki keeramiseks [Joonis 6].
4. Tricycle or nose-gear Kõige levinum maandumisteliku tüüp kommertslennunduses, üks ratas on ninas, teised kaks sabas [Joonis 6].
5. Tail-gear Neli telikut on õhusõiduki neljas nurgas [Joonis 6].
6. Multi-bogey Sarnane  nose-gear'i telikuga, kuid tagumised telikud on toestatud rohkemate ratastega [Joonis 6].
7. Releasable rail Ratastega raam, mille peale õhusõiduk toetub ning mis õhkutõusul eraldub [Joonis 6].
8. Skid Helikopteri maandumisjalased [Joonis 6].
9. Seaplane landing device Rataste asemel on maandumisteliku külge kinnitatud ujukid.
10. Human leg Ilma telikuta jalg, kuhu peale õhusõiduk maandudes toetuma jäetakse.
 
Joonis 6. Maandumistelikute tüübid[1]

Maandumistelikuid saab liigitada ka rataste paigutuse ja arvu järgi. Telikute tüübi kasutus sõltub peamiselt lennuki kandevõimest ja maandumisel tekkivast löögist [Joonis 7].[2]

 
Joonis 7. Maandumistelikute tüübid rataste arvu ja paigutuse põhjal[2]

EhitusRedigeeri

Maandumisteliku disainimisel tuleb silmas pidada mitmeid parameetreid. Esiteks tuleb valida, millise konfiguratsiooniga maandumistelikut kasutatakse. Parima võimaliku konfiguratsiooni leidmisel tuleb silmas pidada järgmiseid parameetreid: hind, kaal, vastupidavus õhkutõusul ja maandumisel, üleüldine stabiilsus ning stabiilsus õhusõiduki ruleerimisel.[1]

Kui maandumisteliku konfiguratsioon on valitud, peab disainer valima, kuidas maandumistelik õhusõiduki külge kinnitada. Selleks on neli peamist tüüpi. Esiteks, kõik telikud kinnituvad lennukikere külge. Teiseks, peamine telik kinnitub tiibade külge, kuid esimene telik on kinnitatud kere külge. Kolmandaks, peamine telik on kinnitatud tiibade külge, sabatelik aga kere külge. Neljandaks, peamine telik on kinnitatud lennuki gondlite külge, ninatelik aga kere külge.[1]

Teliku disainimisel tuleb ka arvestada, mis juhtub telikuga peale starti. Üldiselt on selleks kolm võimalust: maandumistelik eraldub peale starti, telik jääb õhusõiduki alla (fixed landing gear), maandumistelik pakitakse kokku lennuki keresse või telik pakitakse ainult osaliselt kokku.[1]

Järgmise sammuna peab disainer tegema matemaatilised arvutused, et leida teliku parim võimalik kõrgus. Nimelt peab telik olema õhkutõusul piisavalt kõrge, et maksimaalse õhkutõusu nurga puhul saba maapinda ei puudutaks. Sama kehtib ka maandumisel. Samuti tuleb leida lennumasina teliku sobiv laius, et telik oleks ruleerimisel piisavalt stabiilne. Teljevahe peab samuti piisav olema, et suurem osa lennuki raskusest langeks peatelikule, kuid raskuskese peab siiski langema kahe teliku vahele, et vältida ebastabiilsust.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 M. Sadraey, „Landing gear design“, Aircr. Des. Syst. Eng. Approach Wiley N. Y., pg 479–544, 2012.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 N. S. Currey, Aircraft landing gear design: principles and practices. Aiaa, 1988.
  3. Kogo, English:  Blériot XI (build under license by AETA in Sweden between 1914 and 1918). 2005. Available at: 18. april 2022. [Online]. https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Bleriot_XI_Thulin_1.jpg
  4. „Roe IV Triplane“, Wikipedia. 9. january 2022. Available at: 18. april 2022. [Online]. https://en.wikipedia.org/w/index.php?title=Roe_IV_Triplane&oldid=1064670386
  5. „A.E.A. Silver Dart | Canada Aviation and Space Museum“. https://ingeniumcanada.org/aviation/artifact/aea-silver-dart (Available at: 18. april 2022).