Eesti Meremuuseum

Eesti Meremuuseum on 1935. aastal asutatud muuseum[1], mis tegeleb merendusalaste eksponaatide eksponeerimisega, merendus- ja kalandusalase teadusliku uurimistööga ning allveearheoloogiaga.

Paks Margareeta Vanalinna serval
Vesilennukite angaarid Lennusadamas
Vaade Vesilennukite angaari sisemusse
Lennusadama muuseumi-jahisadam mereürituse ajal

Eesti Meremuuseumi põhiekspositsioon asub Tallinnas Paksus Margareetas, filiaal ja laevastik Lennusadamas. 2013. aasta alguses oli muuseumil umbes 110 töötajat.

AjaluguRedigeeri

Asutamine ja tegevus 1934–1940Redigeeri

Ajalooliselt huvipakkuvat meresõidualast materjali hakati koguma 1920. aastate lõpul. Meremuuseumi asutamiseks tekkis initsiatiivgrupp, mille ühiseks huviks oli jäädvustada ja säilitada merendusajaloolist kultuuripärandit. Gruppi kuulusid kaptenid Madis Mei, Evald Past, Aleksander Heinmaa, August Gustavson ning Veeteede Valitsuse direktor Eduard Avik.

2. septembril 1931 ilmus ajalehes Päevaleht üleskutse merendusainelise vanavara kogumiseks ja selle toimetamiseks Veeteede Valitsusse.

24. detsembril 1934 andis Veeteede Valitsuse direktor käskkirja Sihtasutuse Meremuuseum loomiseks alates 1. jaanuarist 1935. Muuseumile eraldati ruumid Kesklinna sadama Baikovi kaldapealsel (praeguse D-terminali läheduses) ja selle juhatajaks määrati kapten Madis Mei.

Muuseum avati 16. veebruaril 1935 umbes 350 külalise, sealhulgas riigivanema, teedeminister Otto Sternbecki ja Kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoneri osavõtul.

Sihtasutise "Meremuuseum" põhikiri kinnitati Vabariigi Valitsuse otsusega 20. veebruarist 1935 nr. 16-II ja kanti Siseministeeriumi sihtasutuste registrisse nr. 6 all[2].

Likvideerimine 1940Redigeeri

Pärast nõukogude okupatsiooni algust andis Eesti Riikliku Merelaevanduse ülem 4. novembril 1940 välja käskkirja muuseumi likvideerimiseks sadamas ning üleviimisest Mereklubi ruumidesse Uus-Sadama tänaval.

Okupatsiooniaja segaduste ja Nõukogude-Saksa sõja käigus viidi muuseumi varad hoiule Kiek in de Köki keldrisse. Muuseumi algne hoone ise hävis sõjas täiesti. Pärast sõda sai endiste meremuuseumi varade hoidjaks Tallinna Linnamuuseum, aga osa sattus ka Haapsalu ja Saaremaa koduloomuuseumidesse.

Okupatsiooniperioodil 1959–1991Redigeeri

1959. aasta 18. augustil loodi Tallinna Linnamuuseumi juures mereasjanduse ajalugu käsitlev osakond (Viktor Tõnissoo, Helge Peterson), mis koondas varad toonasesse Mereklubisse. 1960. aasta juulis-augustis korraldati esimene näitus. Kultuuriministri käskkirjaga taasloodi alates 1. juulist 1961 Eesti Riiklik Meremuuseum, mille direktoriks sai Ants Pärna.

Järgnevalt tegeleti muuseumile ekspositsiooniruumide otsimisega. 22. oktoobril 1965 avati külastajatele üsna kokkusurutud ja väikesemahuline muuseum suurtükitorni Paks Margareeta kõrvalhoones aadressil Pikk tänav 70. Kuna 1980. aasta Moskva olümpiamängude regatt pidi toimuma Tallinnas, nähti muuhulgas ette kogu Suure Rannavärava kompleksi restaureerimine, mis võimaldas saavutada lõpuks normaalse mahuga ekspositsiooni tingimused. 1977. aasta lõpul muuseum suleti ning järgmisel aastal algasid ehitustöödeks. Töö aga venis ning Olümpiamängude ajaks saadi välja panna vaid ajutine näitus. Muuseum avati Paksus Margareetas 27. aprillil 1981.

Okupatsiooniperioodi lõpukümnendil anti muuseumile üle endine õppe-purjelaev Vega, mis oli aga üsna kehvas seisus. 1982. aastal saadi Pärnust vana kalalaev, mis kohandati uurimislaevaks Mare. Enne okupatsiooniperioodi lõppu õnnestus muuseumil saada Leningradist kätte ja tuua Tallinna Paljassaarde ka mahakandmise ootel ajalooline jäämurdja Suur Tõll.

Pärast taasiseseisvumist alates 1991Redigeeri

1992. aastal omandas muuseum Kaitseväe abiga Balti Laevastiku muuseumilt ajaloolise Eesti allveelaeva Lembit. Samuti saadi 1990. aastail esmaseks eksponeerimiseks valmis Suur Tõll. Nõukogude perioodi lõpus muuseumile üle antud purjelaev Vega aga anti seoses kehva seisu ja liiga kuluka taastamisega ära soomlaste ühingule.

 
Lennusadam, muuseumilaevad ja vesilennukite angaarid 2015. a

2004. aastal koliti muuseumi laevastik Lennusadamasse. 2009. aasta alguses jõuti sadamas esmase ekspositsiooni loomiseni. Meremuuseumile lubatud suure Tallinna vesilennukite angaari kiiremaks ülesehitamiseks andis tõuke Tallinna linna Euroopa kultuuripealinna staatuse saavutamine 2011. aastal. 2011. aastal toodi seni Tallinnas Püssirohukeldris asunud Miinimuuseum Lennusadama angaari. Lennusadamas avati 2012. aastal uus muuseumi filiaal, mis on Eesti üks moodsamaid ning populaarsemaid muuseume. Muuseumil on ka oma sadam.

Suurem osa muuseumi põhiekspositsioonist Paksus Margareetas pärines 1981. aastast, mistõttu oli Meremuuseum Eesti muuseumitest kõige vanema püsiekspositsiooniga muuseum. Paks Margareeta ehitati ümber, lisapinda saadi juurdeehitatud keldrikorruse ja kaetud siseõue arvelt ning suurtükitorn avati uue ekspositsiooniga novembris 2020.

Juhid-direktoridRedigeeri

LaevastikRedigeeri

Muuseumlaevad-eksponaadidRedigeeri

TöölaevadRedigeeri

  • STB-7188, Kirovi nim kolhoosist saadud mahajäetud kalatraaler (endine)
  • Uurimislaev Mare (MSTB-303, Pärnu Kalurist mahakantud kalatraaler, nüüd muuseumlaev)
  • Tuukrilaev Lood
  • Kaater Conrad Aramis 900
  • RIB-mootorpaat

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • "Siidilipp ja hõbepurjed, Esmaspäev, 21. detsember 1931, nr 51, lk. 8.
  • Meremuuseumi eesmärgid. Kaja, 21. veebruar 1935, nr 45, lk. 5.
  • Siin jutustab meri. Esmaspäev, 6. juuni 1936, nr 23, lk. 5.

Eesti Meremuuseumi toimetisedRedigeeri

  • Aurulaev ajaloomälestisena. Eesti Meremuuseumi Toimetised 1. Tallinn 1999. ISBN 998550271X
  • Allveelaev ajaloomälestisena. Eesti Meremuuseumi Toimetised 2. Tallinn 2001. ISBN 9985503104
  • Eesti Meremuuseumi Toimetised 3. Tallinn 2002. ISSN 1406-5363
  • Eesti Meremuuseumi Toimetised 4. Tallinn 2004. ISSN 1406-5363
  • Eesti Meremuuseumi Toimetised 5. Tallinn 2006. ISSN 1406-5363
  • Eesti Meremuuseumi Toimetised 6. Tallinn 2012
  • Suur Tõll - muuseumlaev või laevmuuseum? Eesti Meremuuseumi Toimetised 7. Tallinn 2014 ISBN 9985503104

VälislingidRedigeeri