Lennusadam

sadam Tallinnas
Noblessneri sadam ja pildi ülaosas Lennusadam
Lennusadam

Lennusadam on sadam Tallinna lahe ääres. Sadamas on tähelepanuväärne raudbetoonkoorikust vesilennukite angaar, mis on rahvusvaheliselt oluline arhitektuuri- ja ajaloomälestis. Ligi sajandipikkuse ajalooga sadamast ja angaarist on saanud Eesti Meremuuseumi filiaal.

Lennusadama rajamineRedigeeri

Eestisse rajati Esimese maailmasõja jooksul 12 merelennusadamat. Kuus merelennusadamat olid saartel – Saaremaal Papisaare lennusadam[1], Kuressaare ja Sõrve poolsaare Sääre lõukas, Hiiumaal Kõrgessaare ja Tahkuna lennusadamas ning Ruhnu saarel. Eesti läänerannikul oli kaks merelennusadamat – Haapsalu ja Virtsu ning neli merelennusadamat põhjarannikul – Narva-Jõesuu, Kunda, Pirita ja Tallinnas[2].

 
Lennusadama staabihoone ja kasarmuhoone
 
Lennusadama staabihoone ja kasarmuhoone

Esimese maailmasõja alguses ja keskel oli Tallinnas reaalseks merelennusadamaks vaid Pirita Tallinna Merelennujaam, mis tollal kandis Brigitovka nime ja mis asus Pirita jõe suudmes, linnapoolsel jõekaldal. Uue Peeter Suure Sadama lennusadama ehitamist Peetri laevatehase ja 19. sajandil ehitatud Patareikasarmu vahele Tallinna lahe lõunakaldal alustati 1916. aasta 5. juulist. Ehitusjuhatajaks oli arhitekt Aleksandr Jaron.

Ehitati Lennusadama akvatooriumi idast ning põhjast piirav umbes 400 m pikkune muul, lennukite vettelaskmiseks ja väljatõmbamiseks vajalik lai kaldtee ning 1. vesilennukite angaar. Lennusadama projekti järgi kavandati ehitada veel teinegi selline angaar esimesest lääne poole, kuid vundamendi ehitamisest kaugemale kõrgemale ei jõutud. 26. augustil 1917 tuli korraldus ehitustööd lõpetada.

13. märtsil 1919 asutati Sõjaväe Peastaapi esimene õhuväe merelennuüksus – Merelennurühm, mis paiknes Lennusadamas ja selle esimeseks ülemaks määrati lipnik Arnold-Gustav Under. 15. veebruarist 1924 sai tollest Merelennusalgast Lennuväerügemendi merelennueskadrill Lennuväerügemendi koosseisus.

1940. aasta järel kandis Lennusadam Hüdrosadama (Гидрогавань) ja Vesilennusadama (Гидроавиационная гавань) nime. Sadamas baseerusid NSV Liidu mereväe Punalipulise Balti laevastiku abilaevad ja muud ujuvvahendid: puksiirid, ujuvkraanad, praamid jms. Angaar oli pikka aega kasutusel miini- ja torpeedorelvastuse 2754. baasi laona ja sadama territooriumil asusid PBL ehitusvalitsuse tootmisbaasid.

SadamRedigeeri

Eesti Meremuuseum alustas Lennusadama territooriumil töid 2007. aastal, kui pärast kümmekond aastat kestnud kohtuprotsesse sai Eesti riik ebaseaduslikult erastatud sadama tagasi. Esimeses ehitusetapis korrastati osa sadamast, ehitati sadamahoone ja mänguväljak. Tallinna vesilennukite angaari ette on võimalik maanduda ka vesilennukiga. Tallinna merepäevade ajal on viimaseil aastail olnud võimalik laevaga sõita Vanasadamast Lennusadamasse. 2012. aastal maandusid Lennusadamas esmakordselt pärast 1940. aastaid uuesti vesilennukid.

Vesilennukite angaarRedigeeri

 
Tallinna vesilennukite angaar, september 2011

Tallinna vesilennukite angaar kerkis osana Peeter Suure Sadamast aastatel 1916–1917. Vesilennukite angaar on unikaalne nii oma suuruse kui ka ehitustehnoloogia poolest. Hoone põhiplaan on 39 × 109 meetrit ja tegemist on esimese nii suuremahulise ilma sisetoestuseta raudbetoonkoorikehitisega kogu maailmas.[3] Vesilennukite angaar on ehitismälestis ja kantud 1996. aastal Eesti muinsuskaitse kaitsealuste objektide loendisse kui maailma esimene koorikbetoonist rajatis.[4] Angaari projekteeris Taani inseneribüroo Christiani & Nielsen, mille järglaskond on muu hulgas projekteerinud selliseid kuulsaid raudbetoonkoorikehitisi nagu Sydney ooperimaja.[5]

MuuseumRedigeeri

2012. aasta mais avas Eesti Meremuuseum Lennusadama vesilennukite angaaris muuseumi. Rohkem kui 5000-ruutmeetrisel ekspositsioonialal on üle kahesaja elusuuruses merenduse ja sõjaajaloo eksponaadi. Angaari ekspositsiooni keskse tähtsusega objekt on Eesti ainus säilinud allveelaev Lembit.

Meresõja- ja mereajaloo ekspositsioon on jagatud seitsmeks teemaks: veesõidukid, vesilennukid, navigatsioonivahendid, angaarid, meresõjarelvad, rannakaitse ja allveelaevandus. Lennusadama ekspositsioonis saab näha maailma ainsat elusuuruses koopiat kuulsast briti vesilennukist Short 184, mida kasutati laialdaselt teise maailmasõja eelsel perioodil, kuid millest ei ole säilinud ühtki originaali maailmas[6]. Muuseumi ekspositsioon jaguneb mõtteliselt kolmeks tasandiks: veealune maailm, veepinnaga kokku puutuv tasapind (veepind, rannajoon) ja veepealne õhuruum [7].

VäliekspositsioonRedigeeri

 
Suur Tõll

Lennusadamas on lisaks vesilennukite angaarile väliekspositsioonis[8] hulgaliselt muuseumilaevu.

Meremuuseumi laevastiku kujunemine algas 1979. aastal kui Eesti Riiklik Merelaevandus andis üle õppepurjelaeva kuunar Vega, mis nüüdseks on tagasi antud (1996) laeva sünnimaale Soome. Aegade jooksul on muuseumilaevade eksponeerimiseks kasutatud erinevaid kaikohti; alates 2004. aasta sügisest on kõik koondatud ajaloolisse Lennusadamasse. Meremuuseumi Lennusadamas asuvas väliekspositsioonis on mitmeid ajaloolisi laevu.

ViitedRedigeeri

  1. Lilian Hansar: Papisaare sadama vesilennukite angaaride DOKUMENTEEERIMINE EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakond, Tallinn 2012
  2. Mati Õun: Lennusadam Tehnikamaailm, jaanuar 2010
  3. Kaljundi, J. (1993) Eesti Arhitektuur. Köide 1. Tallinn: Kirjastus Valgus
  4. Kultuurimälestiste riiklik register. Tallinna vesilennukite angaarid
  5. Lige, C. D. (2010) Vesilennukite angaaride ajalugu ja uuestisünd Sirp, 19. november
  6. Kruut, M. (2011) Vesilennuki Short 184 taassünd. Tehnikamaailm, august 2011.
  7. Õunmaa, O. (2009) Lennusadama uhkes veemaailmas näeb peagi Tallinna unikaalset mereajalugu. Pealinn, 16. november.
  8. Eesti meremuuseum. Muuseumilaevad.

VälislingidRedigeeri