Lennusadam

sadam Tallinnas

Lennusadam on sadam Tallinna lahe ääres, aadressil Vesilennuki tänav 6 (algselt Küti tänav 17).

Lennusadam 2015

Sadamas on tähelepanuväärne raudbetoonkoorikust vesilennukite angaar, mis on rahvusvaheliselt oluline arhitektuuri- ja ajaloomälestis. Ligi sajandipikkuse ajalooga sadamast ja angaarist on saanud Eesti Meremuuseumi filiaal.

AjaluguRedigeeri

Sadama rajamineRedigeeri

Eestisse rajati Esimese maailmasõja jooksul 12 merelennusadamat. Kuus merelennusadamat olid saartel – Saaremaal Papisaare lennusadam[1], Kuressaare ja Sõrve poolsaare Sääre lõukas, Hiiumaal Kõrgessaare ja Tahkuna lennusadamas ning Ruhnu saarel. Eesti läänerannikul oli kaks merelennusadamat – Haapsalu ja Virtsu ning neli merelennusadamat põhjarannikul – Narva-Jõesuu, Kunda, Pirita ja Tallinnas[2].

Esimese maailmasõja alguses ja keskel oli Tallinnas reaalseks merelennusadamaks vaid Pirita Tallinna Merelennujaam, mis tollal kandis Brigitovka nime ja asus Pirita jõe suudmes, linnapoolsel jõekaldal.

Uue Peeter Suure Sadama lennusadama ehitamist Peetri laevatehase ja 19. sajandil ehitatud Patareikasarmu vahele Tallinna lahe lõunakaldal alustati 1916. aasta 5. juulist. Ehitusjuhatajaks oli arhitekt Aleksandr Jaron.

1916. aastal või isegi varem ehitati territooriumile Lennusadama staabihoone ja kasarmuhoone[3].

Lennukite vettelaskmiseks ja väljatõmbamiseks ehitati Lennusadama akvatooriumi idast ning põhjast piirav umbes 400 m pikkune muul, lai kaldtee ning 1. vesilennukite angaar. Lennusadama projekti järgi kavandati ehitada veel teinegi selline angaar esimesest lääne poole, kuid vundamendi ehitamisest kaugemale kõrgemale ei jõutud. 26. augustil 1917 tuli korraldus ehitustööd lõpetada.

Eesti Vabariigi ajalRedigeeri

13. märtsil 1919 asutati Sõjaväe Peastaapi esimene õhuväe merelennuüksus – Merelennurühm, mis paiknes Lennusadamas ja selle esimeseks ülemaks määrati lipnik Arnold-Gustav Under. 15. veebruarist 1924 sai tollest Merelennusalgast Lennuväerügemendi merelennueskadrill Lennuväerügemendi koosseisus.

Nõukogude okupatsiooni ajalRedigeeri

1940. aasta järel kandis Lennusadam Hüdrosadama (Гидрогавань) ja Vesilennusadama (Гидроавиационная гавань) nime. Sadamas baseerusid NSV Liidu mereväe Punalipulise Balti laevastiku väiksemad miinitraalerid, abilaevad ja muud ujuvvahendid: puksiirid, ujuvkraanad, praamid jms. Angaar oli pikka aega kasutusel miini- ja torpeedorelvastuse 2754. baasi laona ja sadama territooriumil asusid PBL ehitusvalitsuse tootmisbaasid. Sadama muulil asus mõnda aega Tallinna reidi korrapidaja vaatluspunkt, mida hiljem kasutati 30. reidi miinitraalerite rühma kontorina.

Pärast taasiseseisvumistRedigeeri

 
Lennusadama B-kai 2009

1990. aastal omandas sadama hooned Nõukogude sõjaväelt firma. Iseseisvunud Eesti Justiitsministeeriumi hinnangul võltsis Tallinna Lennusadamas tegutsenud firma aga lepingut, millega väidetavalt omandas sadamahooned[4] Riik nõudis alates 1997. aastast Lennusadama ehitiste ja rajatiste omandiõiguse tunnistamist ning nende väljanõudmist Aleksander Rotkoga seotud ettevõtete OÜ B&E, AS Verest ja OÜ Agrin Partion valdusest.

Alates 2004. aastast hakati Lennusadamasse koondama Eesti meremuuseumi laevu.

Kohus tunnistas 2005. aastal sadama omanikuks riigi. Ennast sadama omanikeks pidavad firmad vaidlustasid omandiõiguse.

 
Vesilennukite angaar 2011
 
Lennusadama staabihoone ja kasarmuhoone
 
Lennusadama staabihoone ja kasarmuhoone

Eesti Meremuuseum alustas Lennusadama territooriumil töid 2007. aastal, kui pärast kümmekond aastat kestnud kohtuprotsesse sai Eesti riik ebaseaduslikult erastatud sadama tagasi. Esimeses ehitusetapis korrastati osa sadamast, ehitati sadamahoone ja mänguväljak.

2012. aasta mais avas Eesti Meremuuseum Lennusadama vesilennukite angaaris muuseumi. Rohkem kui 5000-ruutmeetrisel ekspositsioonialal on üle kahesaja elusuuruses merenduse ja sõjaajaloo eksponaadi. Angaari ekspositsiooni keskse tähtsusega objekt on Eesti ainus säilinud allveelaev Lembit.

2012. aastal maandusid Lennusadamas esmakordselt pärast 1940. aastaid uuesti vesilennukid.

2010-ndate lõpul puhastati ja korrastati oluliselt sadama territooriumi maapoolset osa.

 
Lennusadam pildistatuna Lauluväljaku juures rannast 2016

SadamRedigeeri

Sadam tegutseb majandusliku nimetusena "jahisadamana". Sadamas on A- (ka ujuvkaid A1-A3), B- (ka ujuvkaid B1-B3), C-, D-, ja F kaid. B- ja C kai nurgale on rajatud konteineritest sadama kontor. Sadamas on soodustatud ajalooliste laevade ja õppelaevade hoidmist. Sadam võtab vastu ka külalisaluseid.

F-kai maapoolsel otsal on säilinud allveelaev Lembitu veest välja tõmbamiseks rajatud suur slipp, mida on võimalik omal vastutusel kasutada.

Sadamast toimub regulaarne reisilaevaliiklus Naissaarele. Tallinna merepäevade ajal on üldjuhul võimalik külastajail sõita teenusepakkujate laevadega ja paatidega merele või Vanasadamasse.

Sadamasse on võimalik maanduda ja silduda vesilennukiga.

Lennusadam on kasutusel muuseumlaevade kodusadamana:

Sadama A-kai pealsele on tõstetud muuseumlaevad:

MuuseumRedigeeri

Vesilennukite angaarRedigeeri

Tallinna vesilennukite angaar kerkis osana Peeter Suure Sadamast aastatel 1916–1917. Vesilennukite angaar on unikaalne nii oma suuruse kui ka ehitustehnoloogia poolest. Hoone põhiplaan on 39 × 109 meetrit ja tegemist on esimese nii suuremahulise ilma sisetoestuseta raudbetoonkoorikehitisega kogu maailmas.[5] Vesilennukite angaar on ehitismälestis ja kantud 1996. aastal Eesti muinsuskaitse kaitsealuste objektide loendisse kui maailma esimene koorikbetoonist rajatis.[6] Angaari projekteeris Taani inseneribüroo Christiani & Nielsen, mille järglaskond on muu hulgas projekteerinud selliseid kuulsaid raudbetoonkoorikehitisi nagu Sydney ooperimaja.[7]

Meresõja- ja mereajaloo ekspositsioon on jagatud seitsmeks teemaks: veesõidukid, vesilennukid, navigatsioonivahendid, angaarid, meresõjarelvad, rannakaitse ja allveelaevandus. Lennusadama ekspositsioonis saab näha maailma ainsat elusuuruses koopiat kuulsast briti vesilennukist Short 184, mida kasutati laialdaselt teise maailmasõja eelsel perioodil, kuid millest ei ole säilinud ühtki originaali maailmas[8]. Muuseumi ekspositsioon jaguneb mõtteliselt kolmeks tasandiks: veealune maailm, veepinnaga kokku puutuv tasapind (veepind, rannajoon) ja veepealne õhuruum [9].

VäliekspositsioonRedigeeri

 
Suur Tõll

Lennusadamas on lisaks vesilennukite angaarile väliekspositsioonis[10] hulgaliselt muuseumilaevu.

Meremuuseumi laevastiku kujunemine algas 1979. aastal kui Eesti Riiklik Merelaevandus andis üle õppepurjelaeva kuunar Vega, mis nüüdseks on tagasi antud (1996) laeva sünnimaale Soome. Aegade jooksul on muuseumilaevade eksponeerimiseks kasutatud erinevaid kaikohti; alates 2004. aasta sügisest on kõik koondatud ajaloolisse Lennusadamasse.

ViitedRedigeeri

  1. Lilian Hansar: Papisaare sadama vesilennukite angaaride DOKUMENTEEERIMINE EKA muinsuskaitse ja restaureerimise osakond, Tallinn 2012
  2. Mati Õun: Lennusadam[alaline kõdulink] Tehnikamaailm, jaanuar 2010
  3. Lennusadama staabihoone ja kasarmuhoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 16.12.2020)
  4. Vaidlus Lennusadama üle neelab riigi reservidest pea miljon eurot, majandus24.postimees.ee, 1. november 2018
  5. Kaljundi, J. (1993) Eesti Arhitektuur. Köide 1. Tallinn: Kirjastus Valgus
  6. Kultuurimälestiste riiklik register. Tallinna vesilennukite angaarid
  7. Lige, C. D. (2010) Vesilennukite angaaride ajalugu ja uuestisünd Sirp, 19. november
  8. Kruut, M. (2011) Vesilennuki Short 184 taassünd.[alaline kõdulink] Tehnikamaailm, august 2011.
  9. Õunmaa, O. (2009) Lennusadama uhkes veemaailmas näeb peagi Tallinna unikaalset mereajalugu. Pealinn, 16. november.
  10. Eesti meremuuseum. Muuseumilaevad.

VälislingidRedigeeri