Eesti õhuvägi

Eesti õhuvägi
	Eesti õhuväe embleem
Asutatud	1918
Riik	Eesti
Kuuluvus	Eesti kaitsevägi
Liik	õhuvägi
Osa	Õhuväe staap
Deviis	Pro patria ad astra!
Tähtpäevad	21. november 1918 ; 16. detsember 1991
Autasud	Õhuväe teeneterist
Ülemad
Praegune ülem	brigaadikindral Rauno Sirk
Sümboolika
Eesti õhuväe lipp
Eesti õhuväe lipp
Sõjalennuki eraldusmärk
Helikopter	Robinson R-44
Õppelennuk	Aero L-39 "Albatros"
Transport	An-2 ; C-17 Globemaster III (NATO SAC)

Eesti õhuvägi on Eesti kaitseväe üks põhiväeliikidest, mille ülesandeks on riigi õhuruumi kontroll ning strateegiliste objektide kaitsmine õhust.

ÜlesandedRedigeeri

Õhuväe esmaülesandeks on õhuruumi seire ja liitlasvägede saabumise korral vastuvõtva riigina neile toetuse osutamine. Õhuvägi vastutab kõigi õhuruumi turbeoperatsioonide eest Eestis. Kaasaegne õhuruumi seiresüsteem võimaldab koostööd integreeritud NATO õhukaitsesüsteemiga (NATINADS), samuti peab õhuvägi suutma osutada NATO lennukitele standardite kohast teenindust Eesti riigi nõuetest lähtuvalt.

StruktuurRedigeeri

Alates 16. juulist 2019 on õhuväe ülemaks brigaadikindral^[1] (tollal kolonel) Rauno Sirk.^[2] Varem on õhuväe ülemateks olnud näiteks kolonel Riivo Valge ja kolonel Jaak Tarien. Õhuväe ülema alluvuses on õhuväe juhtimisorgan – Õhuväe staap.

Õhuväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu, sest õhuvägi koosneb kaadrikaitseväelastest.

Õhuväe koosseisu kuuluvad üksusedRedigeeri

Õhuväe staap (Tallinnas)
Õhuseiredivisjon (Ämaris ja erinevates kohtades üle Eesti)
Lennubaas (Ämaris)

Eesti kopteripiloot õppimas Ameerika Ühendriikide Lennuväe Toetuskeskuses Marylandis

Ameerika Ühendriikide õhuväe lennukid A-10 Thunderbolt Ämari Lennubaasis

Ameerika Ühendriikide transpordilennuk C-17 Globemaster Ämari Lennubaasis

Eesti õhuväe renditud Aero L-39 "Albatros"

Eesti sõjaväelendur kolonelleitnant Arvo Palumäe vestleb lennu eel USAF-i brigaadikindrali Scott Kellyga. Taustal Aero L-39

Eesti õhuväele kuuluv An-2

Õhuseiredivisjon (ÕSD) on õhuväe koosseisu kuuluv taktikaline üksus, mille põhiülesanded on Eesti Vabariigi õhuruumi puutumatuse järelevalve ning osaleda ja toetada kollektiivset enesekaitsesüsteemi õhuturbes; avastada ja identifitseerida Eesti õhuruumis ja selle lähiümbruses lendavaid objekte. Ülesannete täitmiseks on ÕSD-l kasutusel erinevat tehnikat, eesotsas erinevate radarisüsteemidega.

Õhuväe Lennubaasi (LB) koosseisus on erinevate lennuvälja toetusallüksuste kõrval ka kaks lennuallüksust (kopterite eskadrill ning lennukite eskadrill), mis on eelkõige mõeldud selleks, et hoida Lennubaas töös, aga ka selleks, et osutada abi maaväe üksuste väljaõppes. Lisaks osutavad need allüksused ka tsiviilotstarbelist toetust (kadunud inimeste otsimine, metsatulekahjude kustutamine).

ÕhuruumiseireRedigeeri

Õhuruumiseire eest vastutab õhuväes suuremas osas Õhuseiredivisjon, mille koosseisus on erinevad radari-allüksused üle Eesti.

Eesti, Läti ja Leedu ühine õhuruumiseiresüsteem on BALTNET. 1998. aastal alanud projekti eesmärgiks on Balti regiooni õhuruumi lennuliikluse tuvastamine, jälgimine ja juhtimine.

Pärast Balti riikide ühinemist NATOga 2004. aastal, integreeriti BALTNET Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni õhukaitsesüsteemi NATINADS. NATO õhukaitsesüsteemi osana on BALTNETi ülesandeks lisaks õhuruumiseirele ka lennu- ja õhuturbeoperatsioonide taktikaline juhtimine.

TehnikaRedigeeri

Lennuk	Päritolumaa	Tüüp	Versioon	Lennukite arv	Lisainfo
treeninglennuk
Aero L-39 Albatros	Tšehhi	Treening	L-39C	3
Transpordilennuk
PZL M28 Skytruck	Poola	Transport		2	Plaanitakse kohandada seirelennukiks
Antonov An-2	Nõukogude Liit	Transport	An-2	2	Kasutatakse sõjaväelangevarjurite väljaõppeks ja tsiviillangevarjurite transpordiks.
C-17 Globemaster III	USA	Transport		3	kasutusel osana NATO strateegilise õhutranspordivõime programmist NATO SAC (Strategic Airlift Capability)
Helikopter
Robinson R44	USA	Mitmeotstarbeline helikopter	R-44	4	Kasutatakse luureks ja metsa kadunud inimeste otsimiseks.

Õhuväe radarisüsteemid:

ThalesRaytheonSystems (TRS) Ground Master 403 (GM403)
Lockheed Martin TPS-77
ASR-8
passiivseiresüsteem VERA-E

AjaluguRedigeeri

VabadussõdaRedigeeri

Eesti Vabariigi õhuväe eelkäija Õhukaitse ajalugu ulatub tagasi 1918. aasta 21. novembrini, mil Vabadussõjas loodi Inseneripataljoni koosseisus lendurite poolrood (hiljem).

Narva vabastamisel jaanuaris 1919 saadi Punaarmeelt sõjasaagiks lennuk Farman F.30, mille Eesti lennuväelased seadsid lennukorda 30. jaanuariks 1919, mille järel tehti sellel kohe ka esimesed proovilennud. Veebruaris 1919 tehti aga samas ka esimesed lahingulennud Narva rindelõigus (lendur Karl Haas, lendurvaatleja Jakob Tillo). Pärast seda kui pommid ja bensiin oli ära kulutatud, võeti lennuk koost lahti ning toimetati raudteel Tallinna.

27. aprillil 1919 saabusid Tallinna aurikul Swanholm kaks briti lennuinstruktorit (Claude Scudamore Emery ja Swatridge) koos kahe motoristiga ning neli brittidelt ostetud lennukit: kaks Norton Thompson NT-2B õppe-lennupaati ja kaks BE-2a õppelennukit. 30. aprillil 1919 koostati Eesti lennukite esimene nimekiri, kus briti lennukikandjalt Vindictive välja kaubeldud Sopwith Camel oli nr 5 all seal esimese "britina" kirjas. BE-2a lennukid said samas nimekirjas numbrid 6 ja 7, hiljem lisandus veel DFW C V luurelennuk (registris nr 10).

Farman HF (Karl Haas, lendur, lendurvaatleja Jaan Schultz 30) lendas 11. juunil 1919 taas Narva rindele, jõudis sellel teha veel mõne lennu, kuid siis tuli otsus see lennuk anda üle Loodearmeele. Haas ja Schultz, Gustav Oamer kolisid Narva rindelt Lõunarindele, oktoobris 1919 ühinesid nendega lendur Damm ja lendurvaatleja Friedrich Bergmann ühel BE-2a õppelennukil, mida asuti samuti luurelendude sooritamiseks kasutama.

PN-3 – luure- ja hävituslennuk, ehitatud Eestis 1938. aastal

Peale mainitud lennukite õnnestus remontida ka Saksa sõjaväe mahajäetud lennukid, nii et 1919. aasta lõpuks oli Eesti lennuväe kasutuses juba 40 lennukit. Tähelepanuväärne on, et kõik need lennukid oli jõutud hankida vaid ühe aasta jooksul.

20. veebruaril 1919 toodi poolrood üle Sõjaväe Peastaapi ja temast sai lennuväesalk. Septembris 1919 nimetati lennuväesalk ümber lennuväeks.

Administratiivne areng pärast VabadussõdaRedigeeri

1. augustil 1920 korraldati lennuvägi ümber lennurooduks. 1. juunil 1921 korraldati lennurood ümber lennuväeks. 15. märtsil 1924 nimetati lennuvägi ümber lennuväerügemendiks. Rügement läks 1928. aastal Õhukaitse alluvusse ja 1. juulil 1930 jagati senine ainus lennuväeosa Lennuväerügement üksikuteks lennuväedivisjonideks (alates maist 1939 lennuväedivisjonideks), Lennukooliks, Lennuväe baasiks ja Lennuväe suurtükiväegrupiks.

Õhukaitse oli ainus Eesti sõjaväe lennuväe väekoondis (diviis) ja tema ülemal olid diviisiülema õigused.

Teine maailmasõda ja hiljemRedigeeri

Õhukaitse soovis enne teise maailmasõja algust osta sõjalennukeid Westland Lysander ja Supermarine Spitfire. Maailmasõda algas 1939. aastal ning seetõttu keelas Suurbritannia valitsus välistellimuste täitmise. Pärast Poola sõjalist hävingut asus Nõukogude Liit sõjalisel ähvardusel looma Eestisse, Lätisse ja Leedusse oma sõjaväebaase (vt Baaside leping). Eesti lõplikul okupeerimisel 1940. aasta suvel võeti mingi osa Õhukaitse lennukeist Punaarmee koosseisu.

22. juunil 1941 algas sõda (Operatsioon Barbarossa) Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, Wehrmachti edasitung oli sedavõrd kiire, et osa endise Õhukaitse lennukeid jäi siiski Eestisse ja kasutati Saksa sõjaväe poolt eestlastest koosnenud väeüksuse Sonderstaffel Buschmann poolt.

TänapäevRedigeeri

Eesti õhuvägi taasloodi 13. aprillil 1994. 1993. aastal annetas Saksamaa valitsus Eestile kaks Let L-410UVP transpordilennukit. 1994. aasta oktoobris saadi annetustena veel kolm Mi-2 ja neli Mi-8 helikopterit. 15. mail 1997 asus Eesti lennuvägi endisse Nõukogude sõjaväebaasi Ämaris. Aastatel 1997–1998 uuendati kaht Mi-8 helikopterit.

Õhuvägi on enamuse ajast olnud keskendunud Ämari lennuväebaasi arendamisele, et teha koostööd NATO-ga ja partnerriikide õhujõududega. Alates 2004. aastast on Eestis teostanud õhuturbet NATO liitlased.^[3] Ämari lennubaasi kaasajastamine sai valmis 2011. aastal. Siiski on Eesti õhuväe areng olnud aeglane, sest pole jõutud välja ehitada vajadustele vastavat kaasaegset infrastruktuuri.

Õhuväe ülemad alates 1994Redigeeri

Nr	Alates	Kuni	Nimi	Märkused
1	07.02.1994	01.01.1996	kolonel Vello Loemaa
−	01.01.1996	17.02.1997	kolonel Teo Krüüner	Kohusetäitja
−	17.02.1997	20.02.1998	kolonel Vello Loemaa	Kohusetäitja
−	20.02.1998	21.05.1998	kolonel Teo Krüüner	Kohusetäitja
2	21.05.1998	25.08.1999	kolonel Teo Krüüner
−	25.08.1999	05.02.2000	kolonel Valeri Saar	Kohusetäitja
2	05.02.2000	02.07.2004	kindralmajor Teo Krüüner	2. ametiaeg
−	24.07.2004	02.05.2005	kapten Mart Vendla	Kohusetäitja
−	03.05.2005	20.08.2006	kolonel Valeri Saar	Kohusetäitja
−	21.08.2006	12.03.2007	major Rauno Sirk	Kohusetäitja
3	13.03.2007	14.08.2012	brigaadikindral Valeri Saar
4	15.08.2012	20.07.2018	kolonel Jaak Tarien
5	20.07.2018	19.07.2019	kolonel Riivo Valge
6	19.07.2019	tänaseni	kolonel (a-st 2021 brigaadikindral) Rauno Sirk

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. "Aeg, mehed, lennukid. Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani". Tallinn, 2001.

ViitedRedigeeri

↑ ^1,0 ^1,1 "Kaitseväe juhataja Martin Herem sai kindralleitnandi auastme". ERR, 18. veebruar 2021. Vaadatud 18. veebruar 2021.
↑ "Õhuvägi ja erioperatsioonide väejuhatus said uue juhi". ERR, 16. juuli 2019. Vaadatud 17. juuli 2019.
↑ "NATO kollektiivkaitse". Kaitseministeerium. Vaadatud 18. veebruar 2021.

VälislingidRedigeeri

Õhuväest kaitseväe kodulehel

[18.02-1] 1,0 ^1,1 "Kaitseväe juhataja Martin Herem sai kindralleitnandi auastme". ERR, 18. veebruar 2021. Vaadatud 18. veebruar 2021.

[2] "Õhuvägi ja erioperatsioonide väejuhatus said uue juhi". ERR, 16. juuli 2019. Vaadatud 17. juuli 2019.

[3] "NATO kollektiivkaitse". Kaitseministeerium. Vaadatud 18. veebruar 2021.

[1]

[2]

[3]