Eesti õhuvägi

Eesti õhuvägi on Eesti kaitseväe üks põhiväeliikidest, mille ülesandeks on riigi õhuruumi kontroll ning strateegiliste objektide kaitsmine õhust.

Eesti õhuvägi
Esti ohuvagi crest.svg
Eesti õhuväe embleem
Asutatud 1918
Riik Flag of Estonia.svg Eesti
Kuuluvus Eesti kaitsevägi
Liik õhuvägi
Osa Estonian Air Force Staff batch medium.png Õhuväe staap
Deviis Pro patria ad astra!
Tähtpäevad

21. november 1918

16. detsember 1991
Autasud Estonian Air Force 1st Class Service Cross.jpg Õhuväe teeneterist
Ülemad
Praegune ülem kolonel Rauno Sirk
Sümboolika
Eesti õhuväe lipp Flag of the Estonian Air Force (reverse).png
Eesti õhuväe lipp State Flag of the Estonian Air Force (obverse).png
Sõjalennuki eraldusmärk Roundel of Estonia.svg
Helikopter Robinson R-44
Õppelennuk Aero L-39 "Albatros"
Transport

An-2

C-17 Globemaster III (NATO SAC)

ÜlesandedRedigeeri

Õhuväe esmaülesandeks on õhuruumi seire ja liitlasvägede saabumise korral vastuvõtva riigina neile toetuse osutamine. Õhuvägi vastutab kõigi õhuruumi turbeoperatsioonide eest Eestis. Kaasaegne õhuruumi seiresüsteem võimaldab koostööd integreeritud NATO õhukaitsesüsteemiga (NATINADS), samuti peab õhuvägi suutma osutada NATO lennukitele standardite kohast teenindust Eesti riigi nõuetest lähtuvalt.

StruktuurRedigeeri

Alates 16. juulist 2019 on õhuväe ülemaks kolonel Rauno Sirk.[1] Varem on õhuväe ülemateks olnud näiteks kolonel Riivo Valge ja kolonel Jaak Tarien. Õhuväe ülema alluvuses on õhuväe juhtimisorgan – Õhuväe staap.

Õhuväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu, sest õhuvägi koosneb kaadrikaitseväelastest.

Õhuväe koosseisu kuuluvad üksusedRedigeeri

 
Eesti kopteripiloot õppimas Ameerika Ühendriikide Lennuväe Toetuskeskuses Marylandis
 
Ameerika Ühendriikide õhuväe lennukid A-10 Thunderbolt Ämari Lennubaasis
 
Ameerika Ühendriikide transpordilennuk C-17 Globemaster Ämari Lennubaasis
 
Eesti õhuväe renditud Aero L-39 "Albatros"
 
Eesti sõjaväelendur kolonelleitnant Arvo Palumäe vestleb lennu eel USAF-i brigaadikindrali Scott Kellyga. Taustal Aero L-39
 
Eesti õhuväele kuuluv An-2

Õhuseiredivisjon (ÕSD) on õhuväe koosseisu kuuluv taktikaline üksus, mille põhiülesanded on Eesti Vabariigi õhuruumi puutumatuse järelevalve ning osaleda ja toetada kollektiivset enesekaitsesüsteemi õhuturbes; avastada ja identifitseerida Eesti õhuruumis ja selle lähiümbruses lendavaid objekte. Ülesannete täitmiseks on ÕSD-l kasutusel erinevat tehnikat, eesotsas erinevate radarisüsteemidega.

Õhuväe Lennubaasi (LB) koosseisus on erinevate lennuvälja toetusallüksuste kõrval ka kaks lennuallüksust (kopterite eskadrill ning lennukite eskadrill), mis on eelkõige mõeldud selleks, et hoida Lennubaas töös, aga ka selleks, et osutada abi maaväe üksuste väljaõppes. Lisaks osutavad need allüksused ka tsiviilotstarbelist toetust (kadunud inimeste otsimine, metsatulekahjude kustutamine).

ÕhuruumiseireRedigeeri

Õhuruumiseire eest vastutab õhuväes suuremas osas Õhuseiredivisjon, mille koosseisus on erinevad radari-allüksused üle Eesti.

Eesti, Läti ja Leedu ühine õhuruumiseiresüsteem on BALTNET. 1998. aastal alanud projekti eesmärgiks on Balti regiooni õhuruumi lennuliikluse tuvastamine, jälgimine ja juhtimine.

Pärast Balti riikide ühinemist NATOga 2004. aastal, integreeriti BALTNET Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni õhukaitsesüsteemi NATINADS. NATO õhukaitsesüsteemi osana on BALTNETi ülesandeks lisaks õhuruumiseirele ka lennu- ja õhuturbeoperatsioonide taktikaline juhtimine.

TehnikaRedigeeri

Lennuk Pilt Päritolumaa Tüüp Versioon Lennukite arv Lisainfo
treeninglennuk
Aero L-39 Albatros     Tšehhi Treening L-39C 3
Transpordilennuk
PZL M28 Skytruck     Poola Transport 2 Plaanitakse kohandada seirelennukiks
Antonov An-2     Nõukogude Liit Transport An-2 2 Kasutatakse sõjaväelangevarjurite väljaõppeks ja tsiviillangevarjurite transpordiks.
C-17 Globemaster III     USA Transport 3 kasutusel osana NATO strateegilise õhutranspordivõime programmist NATO SAC (Strategic Airlift Capability)
Helikopter
Robinson R44     USA Mitmeotstarbeline helikopter R-44 4 Kasutatakse luureks ja metsa kadunud inimeste otsimiseks.

Õhuväe radarisüsteemid:

AjaluguRedigeeri

VabadussõdaRedigeeri

Eesti Vabariigi õhuväe eelkäija Õhukaitse ajalugu ulatub tagasi 1918. aasta 21. novembrini, mil Vabadussõjas loodi Inseneripataljoni koosseisus lendurite poolrood (hiljem).

Narva vabastamisel jaanuaris 1919 saadi Punaarmeelt sõjasaagiks lennuk Farman F.30, mille Eesti lennuväelased seadsid lennukorda 30. jaanuariks 1919, mille järel tehti sellel kohe ka esimesed proovilennud. Veebruaris 1919 tehti aga samas ka esimesed lahingulennud Narva rindelõigus (lendur Karl Haas, lendurvaatleja Jakob Tillo). Pärast seda kui pommid ja bensiin oli ära kulutatud, võeti lennuk koost lahti ning toimetati raudteel Tallinna.

27. aprillil 1919 saabusid Tallinna aurikul Swanholm kaks briti lennuinstruktorit (Claude Scudamore Emery ja Swatridge) koos kahe motoristiga ning neli brittidelt ostetud lennukit: kaks Norton Thompson NT-2B õppe-lennupaati ja kaks BE-2a õppelennukit. 30. aprillil 1919 koostati Eesti lennukite esimene nimekiri, kus briti lennukikandjalt Vindictive välja kaubeldud Sopwith Camel oli nr 5 all seal esimese "britina" kirjas. BE-2a lennukid said samas nimekirjas numbrid 6 ja 7, hiljem lisandus veel DFW C V luurelennuk (registris nr 10).

Farman HF (Karl Haas, lendur, lendurvaatleja Jaan Schultz 30) lendas 11. juunil 1919 taas Narva rindele, jõudis sellel teha veel mõne lennu, kuid siis tuli otsus see lennuk anda üle Loodearmeele. Haas ja Schultz, Gustav Oamer kolisid Narva rindelt Lõunarindele, oktoobris 1919 ühinesid nendega lendur Damm ja lendurvaatleja Friedrich Bergmann ühel BE-2a õppelennukil, mida asuti samuti luurelendude sooritamiseks kasutama.

 
PN-3 – luure- ja hävituslennuk, ehitatud Eestis 1938. aastal

Peale mainitud lennukite õnnestus remontida ka Saksa sõjaväe mahajäetud lennukid, nii et 1919. aasta lõpuks oli Eesti lennuväe kasutuses juba 40 lennukit. Tähelepanuväärne on, et kõik need lennukid oli jõutud hankida vaid ühe aasta jooksul.

20. veebruaril 1919 toodi poolrood üle Sõjaväe Peastaapi ja temast sai lennuväesalk. Septembris 1919 nimetati lennuväesalk ümber lennuväeks.

Administratiivne areng pärast VabadussõdaRedigeeri

1. augustil 1920 korraldati lennuvägi ümber lennurooduks. 1. juunil 1921 korraldati lennurood ümber lennuväeks. 15. märtsil 1924 nimetati lennuvägi ümber lennuväerügemendiks. Rügement läks 1928. aastal Õhukaitse alluvusse ja 1. juulil 1930 jagati senine ainus lennuväeosa Lennuväerügement üksikuteks lennuväedivisjonideks (alates maist 1939 lennuväedivisjonideks), Lennukooliks, Lennuväe baasiks ja Lennuväe suurtükiväegrupiks.

Õhukaitse oli ainus Eesti sõjaväe lennuväe väekoondis (diviis) ja tema ülemal olid diviisiülema õigused.

Teine maailmasõda ja hiljemRedigeeri

Õhukaitse soovis enne teise maailmasõja algust osta sõjalennukeid Westland Lysander ja Supermarine Spitfire. Maailmasõda algas 1939. aastal ning seetõttu keelas Suurbritannia valitsus välistellimuste täitmise. Pärast Poola sõjalist hävingut asus Nõukogude Liit sõjalisel ähvardusel looma Eestisse, Lätisse ja Leedusse oma sõjaväebaase (vt Baaside leping). Eesti lõplikul okupeerimisel 1940. aasta suvel võeti mingi osa Õhukaitse lennukeist Punaarmee koosseisu.

22. juunil 1941 algas sõda (Operatsioon Barbarossa) Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, Wehrmachti edasitung oli sedavõrd kiire, et osa endise Õhukaitse lennukeid jäi siiski Eestisse ja kasutati Saksa sõjaväe poolt eestlastest koosnenud väeüksuse Sonderstaffel Buschmann poolt.

TänapäevRedigeeri

Eesti õhuvägi taasloodi 13. aprillil 1994. 1993. aastal annetas Saksamaa valitsus Eestile kaks Let L-410UVP transpordilennukit. 1994. aasta oktoobris saadi annetustena veel kolm Mi-2 ja neli Mi-8 helikopterit. 15. mail 1997 asus Eesti lennuvägi endisse Nõukogude sõjaväebaasi Ämaris. Aastatel 19971998 uuendati kaht Mi-8 helikopterit.

Õhuvägi on enamuse ajast olnud keskendunud Ämari lennuväebaasi arendamisele, et teha koostööd NATO-ga ja partnerriikide õhujõududega. Ämari lennubaasi kaasajastamine sai valmis 2011. aastal. Siiski on Eesti õhuväe areng olnud aeglane, sest pole jõutud välja ehitada vajadustele vastavat kaasaegset infrastruktuuri.

Ülemad pärast taasloomistRedigeeri

7. veebruar 1994 – 1. jaanuar 1996 kolonel Vello Loemaa
1. jaanuar 1996 – 17. veebruar 1997 kolonel Teo Krüüner (kohusetäitja)
17. veebruar 1997 – 20. veebruar 1998 kolonel Vello Loemaa (kohusetäitja)
20. veebruar 1998 – 21. mai 1998 kolonel Teo Krüüner (kohusetäitja)
21. mai 1998 – 25. august 1999 kolonel Teo Krüüner
25. august 1999 – 5. veebruar 2000 kolonel Valeri Saar (kohusetäitja)
5. veebruar 2000 – 23. juuli 2004 kindralmajor Teo Krüüner
24. juuli 2004 – 2. mai 2005 kapten Mart Vendla (kohusetäitja)
3. mai 2005 – 20. august 2006 kolonel Valeri Saar (kohusetäitja)
21. august 2006 – 12. märts 2007 major Rauno Sirk (kohusetäitja)
13. märts 2007 – 14. august 2012 brigaadikindral Valeri Saar
15. august 2012 - 20. juuli 2018 kolonel Jaak Tarien
20. juuli 2018 – 19. juuli 2019 kolonel Riivo Valge
19. juuli 2019 – kolonel Rauno Sirk

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Õhuvägi ja erioperatsioonide väejuhatus said uue juhi". ERR, 16. juuli 2019. Vaadatud 17. juuli 2019.

VälislingidRedigeeri