Eesti õhuvägi
See artikkel vajab toimetamist. (September 2013) |
Eesti õhuvägi on Eesti kaitseväe üks põhiväeliikidest, mille ülesandeks on riigi õhuruumi kontroll ning strateegiliste objektide kaitsmine õhust.
| Eesti õhuvägi | |
|---|---|
 Eesti õhuväe embleem | |
| Asutatud | 1918 |
| Riik |
 Eesti |
| Kuuluvus | Eesti kaitsevägi |
| Liik | õhuvägi |
| Osa |
 Õhuväe staap |
| Deviis | Pro patria ad astra! |
| Tähtpäevad |
21. november 1918 |
| Autasud |
 Õhuväe teeneterist |
| Ülemad | |
| Praegune ülem | brigaadikindral Rauno Sirk[1] |
| Sümboolika | |
| Eesti õhuväe lipp |
.png) |
| Eesti õhuväe lipp |
.png) |
| Sõjalennuki eraldusmärk |
 |
| Helikopter | Robinson R-44 |
| Õppelennuk | Aero L-39 "Albatros" |
| Transport | C-17 Globemaster III (NATO SAC) |
ÜlesandedRedigeeri
Õhuväe esmaülesandeks on õhuruumi seire ja liitlasvägede saabumise korral vastuvõtva riigina neile toetuse osutamine. Õhuvägi vastutab kõigi õhuruumi turbeoperatsioonide eest Eestis. Kaasaegne õhuruumi seiresüsteem võimaldab koostööd integreeritud NATO õhukaitsesüsteemiga (NATINADS), samuti peab õhuvägi suutma osutada NATO lennukitele standardite kohast teenindust Eesti riigi nõuetest lähtuvalt.
StruktuurRedigeeri
Alates 16. juulist 2019 on õhuväe ülemaks brigaadikindral[1] (tollal kolonel) Rauno Sirk.[2] Varem on õhuväe ülemateks olnud näiteks kolonel Riivo Valge ja kolonel Jaak Tarien. Õhuväe ülema alluvuses on õhuväe juhtimisorgan – Õhuväe staap.
Õhuväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu, sest õhuvägi koosneb kaadrikaitseväelastest.
Õhuväe koosseisu kuuluvad üksusedRedigeeri
Õhuväe staap (Tallinnas)
Õhuseiredivisjon (Ämaris ja erinevates kohtades üle Eesti)
Lennubaas (Ämaris)
.jpg)
Õhuseiredivisjon (ÕSD) on õhuväe koosseisu kuuluv taktikaline üksus, mille põhiülesanded on Eesti Vabariigi õhuruumi puutumatuse järelevalve ning osaleda ja toetada kollektiivset enesekaitsesüsteemi õhuturbes; avastada ja identifitseerida Eesti õhuruumis ja selle lähiümbruses lendavaid objekte. Ülesannete täitmiseks on ÕSD-l kasutusel erinevat tehnikat, eesotsas erinevate radarisüsteemidega.
Õhuväe Lennubaasi (LB) koosseisus on erinevate lennuvälja toetusallüksuste kõrval ka kaks lennuallüksust (kopterite eskadrill ning lennukite eskadrill), mis on eelkõige mõeldud selleks, et hoida Lennubaas töös, aga ka selleks, et osutada abi maaväe üksuste väljaõppes. Lisaks osutavad need allüksused ka tsiviilotstarbelist toetust (kadunud inimeste otsimine, metsatulekahjude kustutamine).
ÕhuruumiseireRedigeeri
Õhuruumiseire eest vastutab õhuväes suuremas osas Õhuseiredivisjon, mille koosseisus on erinevad radari-allüksused üle Eesti.
Eesti, Läti ja Leedu ühine õhuruumiseiresüsteem on BALTNET. 1998. aastal alanud projekti eesmärgiks on Balti regiooni õhuruumi lennuliikluse tuvastamine, jälgimine ja juhtimine.
Pärast Balti riikide ühinemist NATOga 2004. aastal, integreeriti BALTNET Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni õhukaitsesüsteemi NATINADS. NATO õhukaitsesüsteemi osana on BALTNETi ülesandeks lisaks õhuruumiseirele ka lennu- ja õhuturbeoperatsioonide taktikaline juhtimine.
TehnikaRedigeeri
| Lennuk | Pilt | Päritolumaa | Tüüp | Versioon | Lennukite arv | Lisainfo |
|---|---|---|---|---|---|---|
| treeninglennuk | ||||||
| Aero L-39 Albatros | 
|
 Tšehhi
|
Treening | L-39C | 3 | |
| Transpordilennuk | ||||||
| PZL M28 Skytruck | _(cropped).jpg)
|
 Poola
|
Transport | 2 | Plaanitakse kohandada seirelennukiks | |
| Antonov An-2 |
|
 Nõukogude Liit
|
Transport | An-2 | 2 | Kasutatakse sõjaväelangevarjurite väljaõppeks ja tsiviillangevarjurite transpordiks. |
| C-17 Globemaster III | 
|
 USA
|
Transport | 3 | kasutusel osana NATO strateegilise õhutranspordivõime programmist NATO SAC (Strategic Airlift Capability) | |
| Helikopter | ||||||
| Robinson R44 | 
|
USA
|
Mitmeotstarbeline helikopter | R-44 | 4 | Kasutatakse luureks ja metsa kadunud inimeste otsimiseks. |
Õhuväe radarisüsteemid:
- ThalesRaytheonSystems (TRS) Ground Master 403 (GM403)
- Lockheed Martin TPS-77
- ASR-8
- passiivseiresüsteem VERA-E
AjaluguRedigeeri
VabadussõdaRedigeeri
Eesti Vabariigi õhuväe eelkäija Õhukaitse ajalugu ulatub tagasi 1918. aasta 21. novembrini, mil Vabadussõjas loodi Inseneripataljoni koosseisus lendurite poolrood (hiljem rood).
Narva vabastamisel jaanuaris 1919 saadi Punaarmeelt sõjasaagiks lennuk Farman HF-30, mille Eesti lennuväelased seadsid lennukorda 30. jaanuariks 1919, mil tehti sellel kohe ka esimene proovilend. Veebruaris 1919 tehti aga samas ka esimesed lahingulennud Narva rindelõigus (lendur Karl Haas, lendurvaatleja Jakob Tillo). Pärast seda kui pommid ja bensiin oli ära kulutatud, võeti lennuk koost lahti ning toimetati raudteel Tallinna.
27. aprillil 1919 saabusid Tallinna aurikul Swanholm kaks briti lennuinstruktorit (Claude Scudamore Emery ja Charles Gerhardi) koos kahe motoristi ning nelja brittidelt ostetud lennukiga: kaks Norman Thompson N.T.2B õppe-lennupaati ja kaks Royal Aircraft Factory B.E.2E õppelennukit. 30. aprillil 1919 koostati Eesti lennukite esimene nimekiri, kus briti Sopwith Camel oli nr 5 all kirjas esimese "britina". B.E.2E lennukid said samas nimekirjas numbrid 6 ja 7, N.T.2B lennupaadid 8 ja 9, hiljem lisandus veel DFW C V luurelennuk (registris nr 10).
Farman HF-30 (Karl Haas, lendur, lendurvaatleja Jaan Schultz) lendas 11. juunil 1919 taas Narva rindele, jõudis sellel teha veel mõne lennu, kuid siis tuli otsus see lennuk anda üle Loodearmeele. Haas ja Schultz kolisid Narva rindelt Lõunarindele, oktoobris 1919 ühinesid nendega lendur Ernst Damm ja lendurvaatleja Friedrich Bergmann ühel B.E.2E õppelennukil, mida asuti samuti luurelendudeks kasutama.
1919. aasta lõpuks oli Eesti lennuväe kasutuses juba 40 lennukit. Tähelepanuväärne on, et kõik need lennukid hangiti vaid ühe aasta jooksul.
20. veebruaril 1919 toodi lennuväe rood üle Sõjaväe Peastaabi alluvusse ja temast sai lennuväe salk. Septembris 1919 nimetati lennuväesalk ümber lennuväeks.
Administratiivne areng pärast VabadussõdaRedigeeri
1. augustil 1920 korraldati lennuvägi ümber lennurooduks. 1. juunil 1921 korraldati lennurood ümber lennuväeks. 15. märtsil 1924 nimetati lennuvägi ümber lennuväerügemendiks. Rügement läks 1928. aastal Õhukaitse alluvusse ja 1. juulil 1930 jagati senine ainus lennuväeosa Lennuväerügement üksikuteks lennuväedivisjonideks (alates maist 1939 lennuväedivisjonideks), Lennukooliks, Lennuväe baasiks ja õhukaitse suurtükiväegrupiks.
Õhukaitse oli ainus Eesti sõjaväe lennuväe väekoondis (diviis) ja tema ülemal olid diviisiülema õigused.
Teine maailmasõda ja hiljemRedigeeri
Õhukaitse soovis enne teise maailmasõja algust osta sõjalennukeid Westland Lysander ja Supermarine Spitfire. Maailmasõda algas 1939. aastal ning seetõttu keelas Suurbritannia valitsus välistellimuste täitmise. Pärast Poola sõjalist hävingut asus Nõukogude Liit sõjalisel ähvardusel looma Eestisse, Lätisse ja Leedusse oma sõjaväebaase (vt Baaside leping). Eesti lõplikul okupeerimisel 1940. aasta suvel võeti mingi osa Õhukaitse lennukeist Punaarmee koosseisu.
22. juunil 1941 algas sõda (Operatsioon Barbarossa) Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, Wehrmachti edasitung oli sedavõrd kiire, et osa endise Õhukaitse lennukeid jäi siiski Eestisse ja kasutati Saksa sõjaväe poolt eestlastest koosnenud väeüksuse Sonderstaffel Buschmann poolt.
TänapäevRedigeeri
Eesti õhuvägi taasloodi 13. aprillil 1994. 1993. aastal annetas Saksamaa valitsus Eestile kaks Let L-410UVP transpordilennukit. 1994. aasta oktoobris saadi annetustena veel kolm Mi-2 ja neli Mi-8 helikopterit. 15. mail 1997 asus Eesti lennuvägi endisse Nõukogude sõjaväebaasi Ämaris. Aastatel 1997–1998 uuendati kaht Mi-8 helikopterit.
Õhuvägi on enamuse ajast olnud keskendunud Ämari lennuväebaasi arendamisele, et teha koostööd NATO-ga ja partnerriikide õhujõududega. Alates 2004. aastast on Eestis teostanud õhuturbet NATO liitlased.[3] Ämari lennubaasi kaasajastamine sai valmis 2011. aastal. Siiski on Eesti õhuväe areng olnud aeglane, sest pole jõutud välja ehitada vajadustele vastavat kaasaegset infrastruktuuri.
Õhuväe ülemad alates 1994Redigeeri
| Nr | Alates | Kuni | Nimi | Märkused |
|---|---|---|---|---|
1
|
07.02.1994
|
01.01.1996
|
kolonel Vello Loemaa | |
−
|
01.01.1996
|
17.02.1997
|
kolonel Teo Krüüner | Kohusetäitja |
−
|
17.02.1997
|
20.02.1998
|
kolonel Vello Loemaa | Kohusetäitja |
−
|
20.02.1998
|
21.05.1998
|
kolonel Teo Krüüner | Kohusetäitja |
2
|
21.05.1998
|
25.08.1999
|
kolonel Teo Krüüner | |
−
|
25.08.1999
|
05.02.2000
|
kolonel Valeri Saar | Kohusetäitja |
2
|
05.02.2000
|
02.07.2004
|
kindralmajor Teo Krüüner | 2. ametiaeg |
−
|
24.07.2004
|
02.05.2005
|
kapten Mart Vendla | Kohusetäitja |
−
|
03.05.2005
|
20.08.2006
|
kolonel Valeri Saar | Kohusetäitja |
−
|
21.08.2006
|
12.03.2007
|
major Rauno Sirk | Kohusetäitja |
3
|
13.03.2007
|
14.08.2012
|
brigaadikindral Valeri Saar | |
4
|
15.08.2012
|
20.07.2018
|
kolonel Jaak Tarien | |
5
|
20.07.2018
|
19.07.2019
|
kolonel Riivo Valge | |
6
|
19.07.2019
|
tänaseni | kolonel (a-st 2021 brigaadikindral) Rauno Sirk |
Vaata kaRedigeeri
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 "Kaitseväe juhataja Martin Herem sai kindralleitnandi auastme". ERR. 18. veebruar 2021. Vaadatud 18. veebruar 2021.
- ↑ "Õhuvägi ja erioperatsioonide väejuhatus said uue juhi". ERR. 16. juuli 2019. Vaadatud 17. juuli 2019.
- ↑ "NATO kollektiivkaitse". Kaitseministeerium. Vaadatud 18. veebruar 2021.
KirjandusRedigeeri
- Frederik Gerdessen, Toivo Kitvel, Johannes Tilk. "Aeg, mehed, lennukid. Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani". Tallinn, 2001.