Norman Thompson N.T.2B
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2019) |
Norman Thompson N.T.2B on Suurbritannias lennukiehitusettevõttes Norman Thompson Flight Company konstruktor Francis Percy Beadle'i poolt esimese maailmasõja ajal loodud ühemootoriline kahepinnaline puitkonstruktsiooniga lennupaat-õppelennuk.
 Norra N.T.2B lennuk. | |
| Tüüp | õppelennuk |
|---|---|
| Tootjad | Norman Thompson Flight Company |
| Riik | Suurbritannia |
| Tootmisaastad | 1917 |
| Meeskond | 2 |
| Pikkus | 8,35 m |
| Tiivaulatus | 14,75 m |
| Tiivapindala | 42,1 m2 |
| Tühimass | 1055 kg |
| Maksimaalne stardimass | 1440 kg |
| Mootor | 1 Sunbeam Arabi vesijahutusega V8-mootor, võimsus 200 hj |
| Tippkiirus | 137 km/h |
| Lennulagi | 3500 m |
Arendus ja tootmine muuda
Norman Arthur Thompson oli elektriinsener, kes huvitus 1909. aastal lennundusest, ning rikkalt sõbralt Dr. Douglas White'ilt laenatud rahaga rajas ta 1912. aastal ettevõtte White and Thompson Company. Kuigi nende esimene edukas lennuk, tõukavpropelleriga Norman Thompson No. 1 Biplane oli maalennuk, said firma põhitegevusalaks merelennukid. 1914. aastal saadi ameerika vesilennukitootja Curtissi Euroopa esindajateks. Sama aasta suvel valmis firmal ka kaks omakonstrueeritud lennupaati, millega sooviti osaleda Daily Maili korraldatud vesilennukite „Ring ümber Britannia“ võistlusel. Kuigi võistlus jäi puhkenud sõja tõttu ära – valminud 1-mootoriline võistluslennuk pälvis laevastiku huvi ning sellest telliti 8-lennukiline väikeseeria.
Kuna Dr White asus maailmasõja puhkedes sõjaväearstina teenistusse ning lahkus firmast, siis sai see 1915. aastal nimeks Norman Thompson Flight Company. Pärast 20 FBA tüüp B mereõppelennuki tootmist pakkus Norman Thompson 1916. aastal välja, et ta võiks konstrueerida ja toota ise suurte vesilennukite pilootide ettevalmistamiseks palju sobivama lennuki. Briti admiraliteet nõustus pakkumisega vaid eelprojekti alusel ning tegi juba 1916. aasta novembris enne esimese lennuki valmimist eeltellimise 10 lennukist koosnevale partiile.
Esimesed lennukid valmisid 1917. aasta suvel, need olid varustatud 160 hj Beardmore'i või 150 hj Hispano-Suiza mootoritega. Õpilane ja instruktor istusid kinnises kabiinis kõrvuti, mis tegi õpetamise väga mugavaks. Merelennuvägi tellis kohe pärast esimeste lennukitega tutvumist järgmise 100 lennukist koosnenud seeria. Need said ka võimsama 200 hj Sunbeam Arabi mootori. Kuna mootori võimsuse suurenemine põhjustas suhteliselt väiksele lennukile tugeva pöördemomendi, siis selle kõrvaldamiseks nihutati mootorit veidi tüürpoordi suunas. Peagi aga selgus, et Arab ei olnud eriti töökindel mootor. Järgmised seeriad telliti samuti 200 hj Hispano-Suiza 8 mootoritega. Nende paigaldamisel kasutati pöördemomendi vastu võitlemiseks veidi teistsugust trikki – mootorid paigutati väikese nurga all.
Kuna Norman Thompson Flight Company ei oleks suutnud Briti admiraliteedi soovitud koguseid toota, siis anti tellimused ka Supermarine'i ja S.E.Saundersi tehastele. Telliti seitse seeriat N.T.2B lennukeid, kokku 320 tükki, kuid sõja lõppemisel suur osa tellimustest tühistati.
Kasutus muuda
Esimesed N.T.2B lennukid jõudsid Calshotis asunud kuningliku merelennuväe lennukooli 8. juulil 1917. Järgmise aasta jooksul kujunes sellest Briti merelendurite peamine õppelennuk. 31. oktoobri 1918 seisuga oli kuninglike õhujõudude nimekirjades 79 seda tüüpi lennukit. Sõja lõppedes loobuti suurest osast tellimustest. Juba valminud lennukeid tarniti Eesti, Norra ja Peruu lennuväele.
Kasutus Eestis muuda
25. aprillil 1919 saabusid Norra aurikul Svanholm Tallinna kaks Royal Air Force’i lendurinstruktorit, lendurleitnandid Claude Scudamore Emery ja Charles Gerhardi koos kolme inglasest motoristiga. Samal laeval olid ka kaks õppelennupaati N.T.2B ja kaks maa-õppelennukit Royal Aircraft Factory B.E.2e. 2. mail 1919 koostatud lennukite nimekirjas said N.T.2B lennukid numbrid 8 ja 9. Eestisse jõudnud lennukid olid Briti numbritega N2285 ja N2287 ja teisest Norton Thompson Flight Companyst tellitud seeriast, Sunbeam Arabi mootoritega.
Lennukite kokkupanemisega ei kiirustatud. Kogu mai jooksul ei lennanud kumbki lennuk, ainult nr 8 mootorit prooviti alates 27. maist kokku 1,5 tundi. 7. juunil 1919 tõusis Paul Bergstraesser N.T.2B lennupaadil nr 8 esmakordselt õhku. Bergstraesser oli sel ajal tegelikult veel Loodearmee nimekirjades ning ainult komandeeritud 5. juunist 1919 Eesti lennuväe juurde. 8. juunil sooritas oma esmalennu uuel lennupaadil lennusalga ülem merelendur Jüri Ots. Bergstraesser ja Ots jäidki esialgu peamisteks lendureiks sel lennukil. 13. juunil tegi Bergstraesser lennukil ka esimese õppelennu lendurvaatleja Schultziga. Samal päeval proovis kätt merelennukil ka inglasest instruktor Claude Scudamore Emery. Järgmisel päeval tegi Emery lennukil õppelennu Ernst Dammega ning järgmisel lennul oli tema kaaslendajaks teine inglasest instruktor Palmer. Need aga jäid Emery viimasteks lendudeks N.T.2B peal. Peamiseks instruktoriks jäi Bergstraesser, kelle õpilasteks olid Schultz j Teimann. Üksikuid lende mõlema õpilasega sooritas ka kapten Ots. Viimane lend toimus 18. juunil, samast päevast määrati Bergstraesseri õpilaseks veel lennuväkke üle toodud Valter Eerik, kuid temal enam sellel kuul lennata ei õnnestunud.
N.T.2B nõrgaks kohaks osutus Sunbeam Arab mootor, mis kippus kätte ära lagunema. Lennukitele telliti küll Inglismaalt uued mootorid, kuid 1919. aasta detsembris olid jälle mõlemad lennukid rivist väljas ning neil õppinud lendurõpilased viidi üle maalennu salka Avro 504K lennukeil õpinguid lõpetama. N.T.2B lennukeil lõpetasid õpingud vaid Johannes Rudolf Teimann 1920. ja August Steinberg 1921. aastal.
Nr 8 (Briti nr N2287) kere kanti 8. juulil 1921 tagasiulatuvalt arvelt maha ning võeti arvele osadena. Sama aktiga kanti maha kolm Sunbeam Arabi mootorit. Nr 9 (briti N2285) oli arvel kuni 1925. aastani, kuid seda ei kasutatud enam lendurite algväljaõppeks, vaid õppelennukina.
Vaata ka muuda
Kirjandus muuda
- Arvo Lennart Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2". Külim, Tallinn 2015.