Johannes-Rudolf Taimsalu

Johannes-Rudolf Taimsalu (kuni 22. juunini 1935 Johannes-Rudolf Teimann, 23. juuni (vkj)/ 5. juuli 1891 Tallinn – 24. aprill 1942 Sevurallagi vangilaager, Sosva, Sverdlovski oblast) oli Eesti sõjaväelane (kaptenmajor) ja insener.

Elukäik

Ta töötas aastail 1908–1909 Tallinna Raudteetehastes lukksepa õpilasena, 1909–1911 oli Peterburis Loode raudteede valitsuses joonestaja. 1912–1916 jõudis ta Petrogradi Nikolai I Keiserlikus Tehnoloogia-instituudis mehaanikat õppides läbida neli kursust. Alates 1916. aasta suvest õppis ta ohvitseride merelennukoolis, seejärel kuni 1917. aasta märtsini gardemariinide mehaanika-kursusel. Ta suunati sealt Musta mere laevastikku, kus ülendati mitšmaniks. Mõni nädal hiljem toodi ta üle Balti mere laevastiku allveesõidu õppesalka, kust 5. jaanuaril 1918 lähetati Petrogradi Mereväe Akadeemia juurde allveesõidu õppesalga ohvitseride klassi. 1918. aasta veebruaris teenis Balti mere laevastiku allveelaevade divisjoni insener-mehaanikuna. Balti mere laevastiku evakueerumisel Tallinnast jäi Eestisse. 1918. aasta maist alates oli Tallinna Raudteede peatehase vagunimeister.

16. novembrist 1918 kuni 15. maini 1919 oli ta ametis Teedeministeeriumis, olles samal ajal ka Asutava Kogu valimiste peakomitee sekretär. Pärast valimisi oli ta mõnda aega Asutava Kogu kantseleijuhataja kohusetäitja. 1. juunil 1919 asus teenima Eesti rahvaväkke – senini oli ta olnud kirjas merejõudude juhataja staabis ja saanud ajapikendust seoses Asutava Kogu valimisega. Nüüd viidi ta üle lennuväesalka tehnikajaoskonna juhatajaks.

30. novembrist 1919 määrati ta ka merelenduri õpilaseks. Ta õpetas samal ajal õppejaoskonnas lenduriõpilastele mootoriteadust, aero- ja hüdroplaani teadust ning lennumasina reguleerimist. 6. oktoobril 1920 kinnitati merelenduri kutses. Päev varem oli ta andnud tehnikajaoskonna asjaajamise üle ning lähetatud Asutava Kogu juhataja käsutusse esimest Riigikogu valimist ette valmistama. 27. aprillil 1921 vabastati ta tegevteenistusest ning ta läks seejärel Saksamaale edasi õppima.

Ta lõpetas 1925. aastal Berliini Tehnikaülikooli elektrotehnika erialal. Samal kevadel võeti ta uuesti tegevteenistusse ja suunati Sõjaväe Varustusvalitsusse, kus määrati Arsenali tehnikajaoskonna juhatajaks. Aastail 1926–1934 oli ta ka Arsenali komitee esimees.

Aastail 1927–1928 viibis ta lähetuses Prantsusmaal, kus koos Voldemar Postiga võttis vastu Eestile ostetud Hanriot H.321 ja Potez 25 tüüpi lennukeid. Aastail 1934–1937 oli ta ka Tallinna linnavalitsuse liige. Aastatel 1929–1936 töötas ta õppejõuna Tallinna Tehnikumis, 1936–1941 Tallinna Tehnikaülikoolis, kus õpetas tööstuse organiseerimise ja soojustehnika valdkonda kuuluvaid õppeaineid. 1937. aastal lahkus Taimsalu tegevteenistusest ning asus tööle AS Franz Krulli direktorina.

Annekteeritud Eestis Nõukogude võimuorganid arreteerisid Taimsalu ja saatsid ta 14. juunil 1941 Sosva vangilaagrisse, tema abikaasa koos tütrega vangistati samal päeval ning küüditati seejärel asumisele Kirovi oblastisse. Johannes Rudolf Taimsalu lasti maha NKVD Erinõupidamise surmaotsuse alusel Sosva vangilaagris.

Looming

• 1928 Arsenali püstolkuulipilduja

Auastmed

• Mitšman – 31.07.1917
• Mereväeleitnant – 10.05.1919
• Vanemleitnant – 24.02.1926
• Kaptenmajor – 24.02.1930

Tunnustus

• Vabadussõja mälestusmedal – 1923
• Tšehhoslovakkia lendurimärk – 1929
• Kaitseliidu Valgerist, III klass – 1934
• Valgetähe III klassi teenetemärk – 1938

Kirjandus

• Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). "Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani". Tallinn 2011

Välislingid

• Eesti ohvitserid 1918-1940
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991