Vikipeedia

Miinisadam

sadam Tallinnas

Miinisadam on Tallinna lahe ääres asuv sadam, mida kasutab Eesti merevägi.

KirjeldusRedigeeri

Miinisadam külgneb Hundipea ja Noblessneri sadamaga. Sadamas on kokku 6 kaid, millest 3. ja 4. on lammutatud ja kasutuses on 5. kai (u 240 m) ning 6. kai (u 260 m). Lainemurdja varju on paigaldatud väike ujuvkai. Lainemurdja on kahe läbipääsuga, millest on kasutusel üldjuhul vaid läänepoolsem. 2. kail asub u 12 m laiune kaldtee või slipp, mis ilmselt rajati nõukogude eksperimentaalsete õhkpadjal ranniku miinitraalerite (Pelikan klass) maabumiseks. Suure miinilao hoonesse on ehitatud kasarmuruumid ja õpperuumid, mida lisaks mereväele kasutab Vahipataljon. Sadama akvatooriumi sisenemine on mereväe loata keelatud.

KultuurRedigeeri

Nõukogude perioodil 1985. aastal valmis Miinisadama ainetel üks venekeelne ilukirjanduslik raamat "Miinisadam", autor Juri Baranov.

Miinisadamast on salvestatud ka laul "Minnaja Gavan" ('miinisadam'), autor Sergei Djudin.[1]

AjaluguRedigeeri

Sadama kavandamine ja nimiRedigeeri

Uut Vene mereväebaasi kavandati Tallinna juba 1908. aastal. Peeter Suure sadama nime all rajatud baasi kavandati ka miinide, torpeedode jms varustatud laevade sadam, kus olid ka vastava varustuse ladustamise ja hooldamise, aga ka vastavate laevade hooldamise ehitised. Selle sadama basseini ametlikust venekeelsest nimetusest Минная гавань on otsetõlkena pärit ka eestikeelne Miinisadam, aga projektdokumentatsioonis esinenud prantsuskeelse variandi Port des Torpeillers[2] järgi seda võiks tõlkida ka 'torpeedopaatide sadamana'.

Praegu vanim teadaolev Peterburi kaitse pea- ehk keskpositsiooni laevastiku peaoperatsioonibaasi projekt on pärit 18. detsembrist (vkj 5. detsembrist) 1911,[3] mille idaosas on juba kujutatud ka praeguse Miinisadama algvarianti.

EhitamineRedigeeri

 
Miinisadama aastatel 1913–1918 ehitatud laohoone

Mereväebaasi pidulik nurgakivi paneku tseremoonia toimus 12. juulil (vkj 29. juunil) 1912 Väikesel Paljassaarel, kus osales ka Venemaa keiser Nikolai II. Tänapäeval tuntakse seda ehitist Katariina muulina. See oli ka Miinisadama ehituse ametlik algus, ehkki ettevalmistavad tööd olid alanud juba varem.

Baasi sadamate idapoolse basseini kaide ääres oleksid end laadinud ja hooldanud miinilaevad, torpeedopaadid jms. Kaldale kerkis suur kolmekorruseline miiniladu, muud laod ja töökojad ning kaks katlamaja-elektrijaama, kumbki oma korstnaga – väiksem ala idanurgas, suurem ala keskel suure miinilao juures. Katlamaju ja elektrijaamu oli selleks vaja, et pikemaks ajaks seistes oli kaiäärseid laevu kergem hoida kaldakütte ja -voolu peal, kui kulutada laevade omi süsteeme.

Keskmisest laost jõuti ehitada ainult osa raudbetoonsõrestikku ning see on hiljem mitu korda ehitatud ümber. Hundipea mäele rajati üks ruudu- ja üks ringikujuline huvitava tarindiga pooleldi maa-alune kütusehoidla (mistõttu rahvas kutsus kohta Munamäeks), mis vähemalt 1920. aastateks ehitati valmis (tänapäeval Lume tänav 18c alal). Tööstuse tänava ääres hakati ehitama veel kolme maa-alust kütusehoidlat, mis arvatavasti olid sarnased Hundipea ümarhoidlaga.

Eesti merejõudude kasutuses 1925–1940Redigeeri

 
Laevad Sõjasadamas umbes 1930. a

Pärast Vabadussõja lõppu oli suure akvatooriumiga Miinisadam üsna kehvas seisus, kuid seda süvendati ja korrastati järgnevatel aastatel. 1925. aastal nimetati sadam Sõjasadamaks ja Eesti merejõudude Kaubasadamas seisnud laevad paiknesid sinna ümber. Sadama teenindamiseks moodustati merejõududes 1927. aastal samanimeline üksus, mille koosseisu arvati ka abilaevastik.

Praktiliselt võeti sadamabasseini põhjapoolne osa ja läänepoolne osa siiski kasutusele ka kaubasadamana, kuna sõjalaevad paiknesid basseini lõunaosas. Samuti jäi tegelikult süvendamata sadama keskosa, kuhu jäi laevadele läbimatu madalik.

1934. aastaks ehitati Sõjasadamas välja kaid, paigaldati aurutorustik ja veemagistraal, elekter, ehitati kaks raudteeliini, remonditi ja sisustati laevaremonditöökoda, torpeedode ja akumulaatorite töökoda, laod, suurtüki-, miini- ja mehaanika õppeklassid, spordisaal, pesumaja.

1927–1940 oli Sõjasadama ülem kaptenmajor Mihkel Kõvamees.

Eraldi tehnilise teenindamise üksus oli merejõudude baas, mis 1940. aastaks koosnes üld-, miini-torpeedo-, suurtüki-, tehnika- ja majandusjaoskonnast.

NSV Liidu Balti laevastiku kasutuses kuni 1994Redigeeri

1940. aasta 17. juunil võttis Punalipulise Balti laevastiku valvevalitsuse koondpataljon üle Sõjasadama ja laevastiku kasarmud Tallinnas ning järgnevalt kuulus sadam Tallinna mereväebaasi. Tallinna Uussadamas anti NSV Liidu merejõududele kasutada 9,8 hektari suurune veeala ja 1,4 hektarit maad.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 kasutas sadamat Saksa Kriegsmarine.

Pärast Teise maailmasõja lõppu paiknes taas Miinisadamaks nimetatud sadamas peamiselt NSV Liidu mereväe 94. punalipuline miinitraalerite brigaad, mis ühtlasi puhastas sõja ajal väga tihedalt mineeritud Soome lahte veel aastaid. Lisaks sellele asusid sadamas veel üksik valvelaevade divisjon ja üksik väikeste allveelaevahävitajate divisjon.

Sadama lõunapoolsesse ossa rajati spetsiaalne laiem slipp-kaldtee hõljuk-miinitraalerite kaldale sõiduks. Ilmselt 1970. aastail rajati sadamasse läänepoolsele kõrgemale nõlvale laeva vööri kuju imiteeriv ausammas aastail 1941–1945 hukkunud nõukogude mereväelastele.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja juba teada oleva vägede lahkumise ootel rüüstati kõik Miinisadamas seisvad laevad, mida polnud võimalik või otstarbekas kaasa viia. Miinilaevade väärismetallist detaile ja varustust müüdi tutvuste kaudu ka eraisikutele. Vrakid jäeti kai äärde ja osa neist uputati või uppusid sealsamas. Vene Balti laevastiku vägede varustuse Eestist äraviimiseks pealelaadimiseks saabusid laevad peamiselt mujalt. Rüüstati ka sadamarajatisi.

Vene vägede lahkudes oli Miinisadamas 12 uputatud laeva, mille tankides oli 15 tonni kütust. Samuti leiti 1994. aasta inventeerimise käigus sadama põhjast laskemoona ja 24 tonni olmeprahti. Sadama maismaa-alal hinnati 1993. aastal naftasaadustega reostunud ala suuruseks 3400 m2 , kus õli- ja kütusejääke oli 6 tonni. Muudest jäätmetest leidus 570 tonni metallijäätmeid ja 800 tonni ehitusmaterjalide jäätmeid.[4]

Eesti mereväe kasutuses alates 1994Redigeeri

 
Päästeharjutus Miinisadamas (2008)
 
Taamal paistab Miinisadam

Venemaa Föderatsiooni mereväe Balti laevastik andis Miinisadama Eesti mereväele üle[5] 1994. aasta 31. augusti hilisõhtul.[6] Sadamasse olid kasutuskõlbmatuna maha jäetud, uputatud või uppunud kümmekond Vene sõjalaeva. Sadamaehitiste sisustus ja süsteemid oli amortiseerunud, rüüstatud või lõhutud.

1990-ndate lõpuks puhastati sadam Vene miinilaevade vrakkidest ja muust maha jäänud ristust. Ehitised korrastati suures osas kasutuskõlblikeks, kuid vajasid veel täiendavat renoveerimist. Samuti vajasid renoveerimist kaid.

2008. aastal algatati mitme Miinisadama ehitise muinsuskaitse alla võtmine. 2014. aastal võetigi kaitse alla suur miiniladu (mälestis nr 28773), läänepoolne ladu-töökoda (mälestis nr 28774) ja suur katlamaja koos korstnaga (mälestis nr 28775). Lagunenud välisvoodriga idapoolne ladu-kantselei aga ehitati 2009. aastal ümber ning jäeti seetõttu vähese autentsuse tõttu muinsuskaitse alt välja. Kaitse alt jäi välja ka väike katlamaja korstnaga, mis praeguse krundijaotuse järgi asub Noblessneri sadama alal. Hundipea ümarast kütusehoidlast on tehtud garaaž, teised kütusehoidlad on lammutatud.

Sadamat on osade kaupa renoveeritud. 2007. aasta augustis valmisid põhjapoolsete kaide uued konstruktsioonid umbes 500 m ulatuses. Hiljem lammutati aga miinilao hoone ees olnud pikk kai, kuna selle seisund oli muutunud ohtlikuks. Mereväele on piisanud esialgu põhjapoolsetest kaidest. Merepoolse muuli varju on paigaldatud 2017–2018 paiku ujuvkai.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ https://mp3leon.com/download/OavYQyBoHA0/minnaya-gavany-avtor-i-ispolnitely-sergey-dyudin.html[alaline kõdulink]
  2. ↑ Nt Eesti Meremuuseum MM F 9278
  3. ↑ Venemaa Riiklik Mereväearhiiv RGAVMF 326-2-1604
  4. ↑ Koostanud ja toimetanud Anto Raukas, ENDISE NÕUKOGUDE LIIDU SÕJAVÄE JÄÄKREOSTUS JA SELLE LIKVIDEERIMINE[alaline kõdulink], Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium Tallinn 1999, lk 77
  5. ↑ Vabariigi Valitsuse 18. mai 1994. a korraldus nr 333, Vabariigi Valitsus korraldus RT I 1994, 37, 604
  6. ↑ Madli Vitismann. Lahkusid 31. augustil kell 21. Meremees, 27. september 1994

KirjandusRedigeeri

  • Robert Treufeldt. "Peeter Suure merekindlus". // Vesilennukite angaar. Lennukikuurist muuseumiks. // Eesti Meremuuseum. Tallinn 2014. Lk 6–9
  • Robert Treufeldt. "Peeter Suure Sadam, uus sõjasadam Tallinnas". // Muinsuskaitse aastaraamat 2014. Tallinn 2015. Lk 102–108

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Miinisadam&oldid=6374369"